Gert Kiiler: narkomaanide poputamine ei aita kedagi, toimib ainult ennetus ({{commentsTotal}})

Stsenarist Gert Kiiler
Stsenarist Gert Kiiler Autor/allikas: ERR

Olen siin viimastel päevadel lugenud Eesti Päevalehe ahastavaid lugusid narkomaania teemadel. Ja ühes asjas oleme samal meelel – selle teemaga tuleb tegeleda rohkem kui seda seni tehtud on. Aga muidu jääb neist lugudest kõlama eelkõige see, kui õnnetu saatusega inimesed need surevad narkomaanid on ja kuidas neile igatpidi liiga tehakse ega mõisteta. Ja sellega ma küll nõus ei ole.

Esiteks ei saa ma aru, kuidas süstlavahetuspunktide olemasolu vähendab üledoose. Jah, võib vähendada HIVi nakatumist, aga üledoosi saamine ei sõltu küll süstla puhtusest. Ja jutt, kuidas iga inimene on oluline ja kui palju maksuraha meil üledoosi surnud narkomaani tõttu saamata jääb — no ma ei usu seda! Kui palju neist tegelastest, kes vajavad süstlavahetuspunkti teenuseid, korralikuks maksumaksjaks tagasi tulnud on?

Ja see raske elu värk, mis sunnib narkomaaniks hakkama (ma saan artiklitest aru, et keegi ei hakka sellepärast, et ta lihtsalt iseenesest tahaks laksu all olla) – kuidas see raske elu just Tallinna ja Ida-Virumaa ümbruses on, nagu näitas narkosurmade kaart? Raplamaa joonest lõunapool oli vaid üks surm Jõgevamaal ja üks Valgamaal. Just äärealadel peaks ju olema see kõige hullem ja vaesem elu.

Äkki on ikkagi õigus vanasõnal „siga leiab ikka pori“? Neid rasket ja vaest elu elavaid inimesi on ju Eestis päris palju, aga enamikest narkomaane ei tule. Aga osad inimesed lihtsalt on sellised. Nõukogude ajal (kui narkootikume riigikorrast tingitult ülearu palju muidugi ei liikunud) olid ju kõik võimalused inimestel olemas – trennid ja huviringid maksti kinni, elamine ja toit oli poolmuidu, aga ikka oli pätte, kaabakaid ja joodikuid.

Kui narkomaania vähendamiseks tahetakse praegu midagi ära teha, peaks töö käima eelkõige selle grupiga, kellest võib narkomaan saada. Ehk siis kogu see raha tuleks suunata ennetusse. Leida üles needsamad raske eluga pered, riskirühmad ning hoida neil silm peal. Kui neil raha on tõesti vähe, siis toetada laste huviringides-trennides käimist jne.

See eeldab muidugi ka vanemate (ja teiste lähedaste) poolset koostööd – esimeste võimalike ilmingute peale tuleks kohe reageerida ja kui suunamine ei aita, siis peaks olema mingid erikoolid (a la sõjaväelise kallakuga), kus pannakse asi distsipliiniga paika. Kui ei ole vanemaid, on vastutus riigil ja sotsiaaltöötajal. Tähtis on varakult jaole saada, sest ega keegi pole alguses kohe süstlavahetuskeskuse klient.

Eesti Päevalehes ilmus ka üks halamine, kuidas kõik need surevad narkomaanid on kellegi lapsed, vennad-õed, sugulased – et mõelge ka nende kannatustele. Siin tekib kohe küsimus, kus nad enne seda olid, kui kallis inimene narkomaaniks läks. Kas tõesti ei tehtud alguses välja? Ei märgatud või ei tahetud märgata? Narkomaaniks kujunemine võtab ju ikka veidi aega. Ja kui tõesti tehti kõik mis võimalik ja ikka läks inimene raisku (on ju kindlasti ka selliseid näiteid), siis miks arvavad need haletsejad, et just riik suudab inimest veel ümber pöörata? 

Tahame tunnistada või mitte, aga osa inimestest ongi loomulik kadu. Ja riigi ülesanne peaks olema eelkõige tagada, et korralikud inimesed saaksid turvaliselt ja väärikalt elada.

Tõesti on arusaamatu kuulata, kuidas peaks kaasa tundma ja haletsema neid „raske saatusega“ inimesi, kui samas peavad ausat ja töökat elu elanud inimesed vanaduses virelema, sest riik ei suuda neile tagada tasuta hooldekodukohta. Kui korralikud inimesed ei saa oma hambaid piisavalt parandada või õigel ajal erialaarsti juurde, sest haigekassal pole raha, aga narkomaanide poputamiseks on. Lastehaiglad peavad kerjama annetuskampaaniatega raha vajalike masinate ostmiseks, aga narkomaane tuuakse uuesti ja uuesti koomast välja.

Aga eks see (kvaliteetne) ennetamistöö olegi palju keerulisem kui lihtsalt süstlavahetuspunktide avamine ja infovoldikute trükkimine. Äkki oleks just siin õige koht, kuhu minister Ossinovski saaks suunata oma muidu pöörase energia? Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on narkootikumide pealetung meie riigile ja rahvale palju suurem oht kui EKRE plakatlikud vehkimised.

P.S.

Kui olin selle teksti valmis kirjutanud, lugesin värsket Eesti Päevalehe lugu narkosurmadest Kose vallas. Seal viis üledoos teise ilma kaks 30. aastates pereisa, kes käisid samal ajal ka tööl. Isata perekonnad on kurb lugu ja meie peame tagajärgedega edasi tegelema. 

Samas ma ei kujuta ette, millist ennetustööd veel teha täiskasvanud inimesele, kel peaks mõistus peas olema. Juba plakatist „Narkootikumid tapavad!“ peaks ju piisama. Aga kui selle plakati kõrval seisavad mõned „autoriteedid“, kes röögivad valjul häälel, kuidas kanep tuleks legaliseerida, siis pole vist mõtet lootust hellitada. 

Samas illustreerib Kose juhtumit kõige paremini artikli juurde pandud pilt, kus surnute sõbrad on toonud küünalde juurde suitsupakke ja alkoholipudeleid. Pilt ütleb teinekord tõesti rohkem kui 1000 sõna.

Toimetaja: Rain Kooli



Ema Jana: "Ajaga läheb järjest kergemaks, sest muremõtted on hakanud vaikselt kaduma."

Veebidokk: Võrumaa tüdruk sai viirusest laastatud südame asemele uue

Südamesiirdamine on nii keeruline ja harvaesinev operatsioon, et siinmail pole võimalik selleks vajalikku oskusteavet ülal hoida. Sestap tehakse Eesti südamesiirdamised hoopis Soome lahe põhjakaldal Helsingis. Seal kaks uue südame saanutest on täiskasvanud, kuid üks neist on 16-aastane Võrumaa neiu Maria Sepp.

OpenGov tegevjuht Zachary Bookman.

Intervjuu OpenGov juhiga: valitsused töötavad mustade andmetega teadmatuses

Mida teha, kui tänaval jalutades tekib huvi, kui palju on kulunud kodanike raha tee parandamisele, mis laiub jalge all, või valgusfoorile, mille taga seisad? Tallinlasel tuleb minna linna kodulehele, laadida alla Exceli tabel ja hakata ridade vahel näpuga järge ajama ning arvutama. Silicon Valley tehnoloogiafirma OpenGov on töötanud välja selgemad ning lihtsamini mõistetavad tehnoloogilised lahendused, mis aitavad muuta valitsemist läbipaistvamaks.

Neandertallase El Sidrón J1 säilmed.

Neandertallaste lapsepõlv sarnanes inimeste omale

Ligikaudu 50 000 aasta eest heitis Hispaanias El Sidroni koopas veel segaseks jäävatel asjaoludel hinge umbes seitsmeaastane väike neandertallane. Luid hoolikalt uurinud antropoloogid järeldavad nüüd, et vaatamata jässakamale kehaehitusele ja suuremale koljumahule oli inimeste lähisugulaste lapsepõlv laias laastus võrreldav toona elanud nüüdisinimeste omaga.

Jaanika: "Ootus uue neeru järele on kõige keerulisem, aga kui see kõne tuleb, siis oled sa väga rõõmus."

Veebidokk: siiratud neer peab vastu vaid piiratud aja

Neerupuudulikkust on kahesugust: raske verekaotuse, põletuse või mürgistuse tõttu tekkiv äge neerupuudulikkus ning põletiku, diabeedi või päriliku arenguhäire tõttu tekkiv krooniline neerupuudulikkus. Jaanika Alaku viis neerupuudulikkuseni kogu lapsepõlve kestnud diabeet.

Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: