Gert Kiiler: narkomaanide poputamine ei aita kedagi, toimib ainult ennetus ({{commentsTotal}})

Stsenarist Gert Kiiler
Stsenarist Gert Kiiler Autor/allikas: ERR

Olen siin viimastel päevadel lugenud Eesti Päevalehe ahastavaid lugusid narkomaania teemadel. Ja ühes asjas oleme samal meelel – selle teemaga tuleb tegeleda rohkem kui seda seni tehtud on. Aga muidu jääb neist lugudest kõlama eelkõige see, kui õnnetu saatusega inimesed need surevad narkomaanid on ja kuidas neile igatpidi liiga tehakse ega mõisteta. Ja sellega ma küll nõus ei ole.

Esiteks ei saa ma aru, kuidas süstlavahetuspunktide olemasolu vähendab üledoose. Jah, võib vähendada HIVi nakatumist, aga üledoosi saamine ei sõltu küll süstla puhtusest. Ja jutt, kuidas iga inimene on oluline ja kui palju maksuraha meil üledoosi surnud narkomaani tõttu saamata jääb — no ma ei usu seda! Kui palju neist tegelastest, kes vajavad süstlavahetuspunkti teenuseid, korralikuks maksumaksjaks tagasi tulnud on?

Ja see raske elu värk, mis sunnib narkomaaniks hakkama (ma saan artiklitest aru, et keegi ei hakka sellepärast, et ta lihtsalt iseenesest tahaks laksu all olla) – kuidas see raske elu just Tallinna ja Ida-Virumaa ümbruses on, nagu näitas narkosurmade kaart? Raplamaa joonest lõunapool oli vaid üks surm Jõgevamaal ja üks Valgamaal. Just äärealadel peaks ju olema see kõige hullem ja vaesem elu.

Äkki on ikkagi õigus vanasõnal „siga leiab ikka pori“? Neid rasket ja vaest elu elavaid inimesi on ju Eestis päris palju, aga enamikest narkomaane ei tule. Aga osad inimesed lihtsalt on sellised. Nõukogude ajal (kui narkootikume riigikorrast tingitult ülearu palju muidugi ei liikunud) olid ju kõik võimalused inimestel olemas – trennid ja huviringid maksti kinni, elamine ja toit oli poolmuidu, aga ikka oli pätte, kaabakaid ja joodikuid.

Kui narkomaania vähendamiseks tahetakse praegu midagi ära teha, peaks töö käima eelkõige selle grupiga, kellest võib narkomaan saada. Ehk siis kogu see raha tuleks suunata ennetusse. Leida üles needsamad raske eluga pered, riskirühmad ning hoida neil silm peal. Kui neil raha on tõesti vähe, siis toetada laste huviringides-trennides käimist jne.

See eeldab muidugi ka vanemate (ja teiste lähedaste) poolset koostööd – esimeste võimalike ilmingute peale tuleks kohe reageerida ja kui suunamine ei aita, siis peaks olema mingid erikoolid (a la sõjaväelise kallakuga), kus pannakse asi distsipliiniga paika. Kui ei ole vanemaid, on vastutus riigil ja sotsiaaltöötajal. Tähtis on varakult jaole saada, sest ega keegi pole alguses kohe süstlavahetuskeskuse klient.

Eesti Päevalehes ilmus ka üks halamine, kuidas kõik need surevad narkomaanid on kellegi lapsed, vennad-õed, sugulased – et mõelge ka nende kannatustele. Siin tekib kohe küsimus, kus nad enne seda olid, kui kallis inimene narkomaaniks läks. Kas tõesti ei tehtud alguses välja? Ei märgatud või ei tahetud märgata? Narkomaaniks kujunemine võtab ju ikka veidi aega. Ja kui tõesti tehti kõik mis võimalik ja ikka läks inimene raisku (on ju kindlasti ka selliseid näiteid), siis miks arvavad need haletsejad, et just riik suudab inimest veel ümber pöörata? 

Tahame tunnistada või mitte, aga osa inimestest ongi loomulik kadu. Ja riigi ülesanne peaks olema eelkõige tagada, et korralikud inimesed saaksid turvaliselt ja väärikalt elada.

Tõesti on arusaamatu kuulata, kuidas peaks kaasa tundma ja haletsema neid „raske saatusega“ inimesi, kui samas peavad ausat ja töökat elu elanud inimesed vanaduses virelema, sest riik ei suuda neile tagada tasuta hooldekodukohta. Kui korralikud inimesed ei saa oma hambaid piisavalt parandada või õigel ajal erialaarsti juurde, sest haigekassal pole raha, aga narkomaanide poputamiseks on. Lastehaiglad peavad kerjama annetuskampaaniatega raha vajalike masinate ostmiseks, aga narkomaane tuuakse uuesti ja uuesti koomast välja.

Aga eks see (kvaliteetne) ennetamistöö olegi palju keerulisem kui lihtsalt süstlavahetuspunktide avamine ja infovoldikute trükkimine. Äkki oleks just siin õige koht, kuhu minister Ossinovski saaks suunata oma muidu pöörase energia? Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on narkootikumide pealetung meie riigile ja rahvale palju suurem oht kui EKRE plakatlikud vehkimised.

P.S.

Kui olin selle teksti valmis kirjutanud, lugesin värsket Eesti Päevalehe lugu narkosurmadest Kose vallas. Seal viis üledoos teise ilma kaks 30. aastates pereisa, kes käisid samal ajal ka tööl. Isata perekonnad on kurb lugu ja meie peame tagajärgedega edasi tegelema. 

Samas ma ei kujuta ette, millist ennetustööd veel teha täiskasvanud inimesele, kel peaks mõistus peas olema. Juba plakatist „Narkootikumid tapavad!“ peaks ju piisama. Aga kui selle plakati kõrval seisavad mõned „autoriteedid“, kes röögivad valjul häälel, kuidas kanep tuleks legaliseerida, siis pole vist mõtet lootust hellitada. 

Samas illustreerib Kose juhtumit kõige paremini artikli juurde pandud pilt, kus surnute sõbrad on toonud küünalde juurde suitsupakke ja alkoholipudeleid. Pilt ütleb teinekord tõesti rohkem kui 1000 sõna.

Toimetaja: Rain Kooli



Maavärina purustused Mexico Citys.

Maa aeglustumine toob suuri maavärinaid

Ameerika teadlased väidavad, et tuleval aastal võib maailmas tulla tavapärasest rohkem suuri maavärinaid, sest maakera pöörlemine on aeglustunud. Roger Bilham Colorado ülikoolist ja Rebecca Bendick Montana ülikoolist analüüsisid kõiki maavärinaid, mis on toimunud alates aastast 1900 ja mille magnituud on olnud üle seitsme.

Kadrioru mesitarudest võetakse mett

Uuring: mida sisaldab Kadrioru roosiaia mesi?

Võiks arvata, et linnakeskkonnas on saaste suurem kui maal ning saasteained võivad sattuda ka linnas kogutud metesse. Tallinna ülikoolis tehtud meeanalüüsi tulemused näitavad aga sootuks muud.

Marine Le Pen 7. mail valimiskaotuse järel kõnet pidamas.

Aro Velmet. Kas kahekümnes sajand oli viga?

Žanr, milles tavaliselt jutustatakse Euroopa lähiajalugu, on apokalüpsis. Katastroof, millele järgneb puhastumine ning „uus taevas ja uus maa“. Suure majandussurutise ja Teise maailmasõja õudustest tulid eurooplased välja veendumusega, et millelgi sellisel ei tohi kunagi lasta korduda

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: