Juho Kalberg: meie rasvuvad lapsed tuleb päästa meie eneste käest ({{commentsTotal}})

Juho Kalberg.
Juho Kalberg. Autor/allikas: erakogu

Me lapsed on rasvunud ja jama on majas, kirjutab Juho Kalberg Telliskivi seltsist ja lisab konkreetsed ettepanekud, kuidas olukorda muuta. Alustada tuleks laste jala käima saamisest.

„Ligi kolmveerand 7-13aastastest noortest ei liigu koolipäeva jooksul piisavalt,“ selgub hiljuti Tartu ülikoolis kaitstud uurimistööst.

„Ülekaalulisus ja rasvumine noorte seas on muutunud üha tõsisemaks probleemiks, ülekaalu peamised põhjustajad on vähene kehaline aktiivsus ja tasakaalustamata toitumine,“ kirjutab Tervise Arengu Instituut oma koduleheküljel.

Ministeerium muudab kehalise kasvatuse ainekava kaasaegseks liikumisõpetuseks,“ teatatakse ERR-is.

Lühidalt – me lapsed on rasvunud ja jama on majas.

„Teistsugune“ kehaline kasvatus, autovaba päev, südame- ning liikumiskuu… Sellised nopped kollitavad aeg-ajalt ebamugavalt avalikku meediaruumi, et siis jälle silme alt ära, omaette kuhugi arenema kaduda. Hulk kampaanialaadseid ettevõtmisi, mille edukusse ei usu ilmselt keegi, kuid mis tekitavad tunde, et asjaga tegeletakse.

Probleemi põhjus ja seetõttu ka lahendus on aga nii imelihtne, et lausa hämmastav, et seda ära lahendada ei taheta.

Põhjus on selles, et me ei lase enam lastel oma loomulikke asju loomulikul moel ajada. Me „taksotame“ nad kooli, koolist trenni ja trennist koju. Omal jalal liikuv laps muutub vähemuseks. Ühistransport põlatakse vanemate poolt ära, jala ei julgeta last tänavale lasta ja jalgratas tundub olevat enesetapuvahend. Lastele ei usaldata enam jõukohaste liikumisotsuste tegemist.

Lubame lapsed liikuma!

See tähendab seda, et asulates seame esikohale jalakäija. Ei, mitte selles mõttes, nagu on kirjas näiteks kõikides Tallinna arengukavades, vaid päriselt.

Päriselt tähendab seda, et vanemad julgevad lapsi omapäi kooli ja huviringi lasta, kartmata, et maimud esimesel tänavanurgal pannkookideks sõidetakse või et nad hingavad sisse sellistes kogustes heitgaase, et tuleks viivitamatult narkovõõrutusravile saata.

See tähendab seda, et 7-8-aastast üksi liikuvat koolilast nähes ei kuku naabrid õudusest kriiskama. See tähendab, et lõpetatakse linnaplaneerimine liikluse läbilaskevõimest lähtuvalt ning hakatakse linna planeerima elukeskkonnana.

Päriselt tähendab seda, et meie, täiskasvanud, eeldame, et kui kusagil on ülekäiku tähistav liiklusmärk, siis sealt tulebki inimene ja ülekäigurajal tuiskav rüblik ei ole huligaan, vaid loogiline nähtus. Seetõttu valime autoga sõites ka elukeskkonnale sobiva, rahuliku kiiruse.

Koolide ümbrus oleks vaja ümber kujundada rahuliku või üldse piiratud liiklusega alaks – lapsi ei ole vaja kooli väravasse sõidutada. Kui rohkem ei suudeta, siis vähemalt 2 kilomeetri raadiuses ümber kooli peaks olema turvaline jalgrattateede võrgustik – täiskasvanud on meil kaasajal suhkrust ning kardavad vihma nagu tuld, kuid lapsed, kelle väärtushinnangud pole veel sõiduauto tagaistmel tuksi keeratud, ei ole seda mitte.

Tunnustame linnas ise hakkama saavat väikest inimest.

Ja keerulisem osa – muudame suhtumise „minu laps peab elu eest kesklinna kõige elitaarsemasse kooli pääsema, rajatagu selle nimel teiste laste kooliteede lõhkumise hinnaga Reidi teid“ suhtumiseks „parim kool on see, kuhu laps saab omal jalal/käel mindud“.

Kujundame asulad sellisteks, kus elementaarsed asjad saab hirmu tundmata ajada kõige elementaarsemal moel – oma jalgadel. Alustame Tallinnast, siin on selliste liikumisvõimalustega kõige kehvemad lood.

Mina jään, sest ei jaksa muud

Seda ei ole tegelikult üldse palju, kasu on sellest aga nii kokkuhoitud infrastruktuuri- (sest lõviosa ummikute lahendustest on seotud kooliperioodiga) kui ka tervisekulude arvelt ja see lubab ka täiskasvanuil tänu sundliikumiste vähenemisele oma muudes liikumisharjumustes korrektuure teha.

Vaja on selleks muidugi rohkemat kui mõne lugeja nõusolekut. Haridusministeerium peaks punti võtma ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi koos maanteeametiga ning eelkõige (vähemalt Tallinna puhul) tuleks mingi imenipiga asjast arusaamiseni juhatada ka linnavalitsus ja vastavad ametid.

Muidu süvenebki see, mida sõber sellesuisel noorte laulupeol täheldas: „Sellist ülekaaluliste laste kontsentratsiooni pole ma varem veel Eestis näinud.“ Laulupeo moto „Mina jään“ on sel juhul küll pädev, kuid põhjusel, et „…jään, kuna ei jaksa kuhugi liikuda“. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Ema Jana: "Ajaga läheb järjest kergemaks, sest muremõtted on hakanud vaikselt kaduma."

Veebidokk: Võrumaa tüdruk sai viirusest laastatud südame asemele uue

Südamesiirdamine on nii keeruline ja harvaesinev operatsioon, et siinmail pole võimalik selleks vajalikku oskusteavet ülal hoida. Sestap tehakse Eesti südamesiirdamised hoopis Soome lahe põhjakaldal Helsingis. Seal kaks uue südame saanutest on täiskasvanud, kuid üks neist on 16-aastane Võrumaa neiu Maria Sepp.

OpenGov tegevjuht Zachary Bookman.

Intervjuu OpenGov juhiga: valitsused töötavad mustade andmetega teadmatuses

Mida teha, kui tänaval jalutades tekib huvi, kui palju on kulunud kodanike raha tee parandamisele, mis laiub jalge all, või valgusfoorile, mille taga seisad? Tallinlasel tuleb minna linna kodulehele, laadida alla Exceli tabel ja hakata ridade vahel näpuga järge ajama ning arvutama. Silicon Valley tehnoloogiafirma OpenGov on töötanud välja selgemad ning lihtsamini mõistetavad tehnoloogilised lahendused, mis aitavad muuta valitsemist läbipaistvamaks.

UUDISED
Jaanika: "Ootus uue neeru järele on kõige keerulisem, aga kui see kõne tuleb, siis oled sa väga rõõmus."

Veebidokk: siiratud neer peab vastu vaid piiratud aja

Neerupuudulikkust on kahesugust: raske verekaotuse, põletuse või mürgistuse tõttu tekkiv äge neerupuudulikkus ning põletiku, diabeedi või päriliku arenguhäire tõttu tekkiv krooniline neerupuudulikkus. Jaanika Alaku viis neerupuudulikkuseni kogu lapsepõlve kestnud diabeet.

Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: