Jaak Aaviksoo: teaduse ja meie ühised mured ({{commentsTotal}})

Jaak Aaviksoo.
Jaak Aaviksoo. Autor/allikas: Martin Dremljuga/ERR

Eesti teaduse olukorda ja tulevikku käsitlevad teadlaste arvamused on vastuolulised – ühest küljest tõdetakse teaduse taseme ja rahvusvahelise konkurentsivõime olulist edenemist, teisal kurdetakse alarahastamise ja liigse projektikesksuse üle.

Teadlaste arvamuste kõrval on veel terve rida erinevate spetsialistide analüütilisi ülevaateid Eesti teadus- ja arendustegevusest, mis osutavad nii tugevustele kui ka kitsaskohtadele; ning partnerite valdavalt kriitilised väljaütlemised teaduse ja ühiskonna sidemete kohta.

Kõrvalseisjale jääb kergesti mulje, et ühtset seisukohta ei saagi sõnastada ja igaüks kiidab, kurdab või kritiseerib oma mätta otsast. Lähemal vaatlemisel on siiski võimalik mõista erinevate väljaütlemiste lähtekohti ja loodetavasti pakkuda ka teaduse ja kogu ühiskonna huve teenivaid lahendusi.

Vältimaks aiast ja aiaaugust rääkimise lõksu tuleb aga alustada kaugemalt, püüdes teadusega seotud mõisteruumi veidi korrastada.

Teadus vs teadus-arendustegevus

Avalikkus mõistab teadust enamasti teadlaste tööna, mille peamine liikumapanev jõud on uudishimu. Sellise teaduse ja seda kandvate teadlaste ülim eesmärk on jõudmine uute teadmisteni meid ümbritseva maailma – looduse, inimese ja ühiskonna – kohta. Lisaks nende tulemuste kättesaadavaks tegemine läbi teadusartiklite, mille kvaliteedi mõõt on omakorda viidatavus, st tunnustus teiste samasuguste teadlaste poolt. Sellise teadustöö loomulik eeldus on ka akadeemiline vabadus oma teadustöö valikul.

Ent kõrvuti niimoodi piiritletud teadusega on olemas ka oluliselt avaram (ent samavõrra ka ebamäärasem) mõiste teadus- ja arendustegevus, mis tähistab teaduslikul meetodil põhinevat sihipärast sotsiaalmajanduslikku tegevust teiste inimtegevuste hulgas. Kaasaegses (teaduspõhises?) ühiskonnas peetakse just laialt mõistetud teadus- ja arendustegevust ja eelnevaga kaasnevat innovatsiooni sotsiaal-majandusliku arengu mootoriks.

Erinevused saavad arusaadavamaks, kui mõista ingliskeelsete sõnade science, research, (technological) development ja innovation tähenduserinevusi. Lühidalt ja lihtsustatult võiks öelda, et nende ühine alus on teaduslik meetod, erinevused on meetodi kasutamise eesmärgis ning suhtes teiste inimtegevustega.

Teadus ülaltoodud kitsamas mõistes on uudishimu- või eesliiniuuringud (investigator-driven fronitier research, curiosity-driven research, blue-skies research), teadus- ja arendustegevus (ameerika inglise keeles research and development, R&D ja euro-inglise keeles research, technological development and innovation, RTDI) aga hõlmab eelnevale lisaks ka sotsiaalmajanduslikke sihtuuringuid, rakendusuuringuid ja eksperimentaalset tootearendust nagu see on määratletud OECD poolt väljaantavas Frascati käsiraamatus, mis on teaduskäsitluse rahvusvaheliselt tunnustatud ja võrreldav alus.

Eelneva põhjal oleks ilmselt asjakohasem, kui eesti keeles kasutaksime R&D vastena uurimis- ja arendustegevust, mitte teadus- ja arendustegevust. Erinevuse selgituseks: iga üleskerkinud probleemi või väljakutsega toimetulekuks võib, aga ei pea tegema teadust, küll aga on alati mõistlik esmalt asja uurida ja katsetada ning alles seejärel asuda lahenduse kallale. Seetõttu kasutan siinses tekstis edaspidi akronüümi R&D, mis peaks arusaadavust suurendama.

Nüüd on loodetavasti võimalik mõista ka väiteid, et suurema osa R&D tegevuse eesmärk ei ole publitseerimine, veel vähem teadusartiklitele viitamine. Ülikoolide õppejõud-teadlased moodustavad väikse osa R&D-ga hõivatud inimestest ning enamus R&D-st sünnib ettevõtluses ja ettevõtluse huvides.

OECD hinnangul toimub arenenud riikides 60% R&D-st ettevõtluses, 20% ülikoolides, 10% riigiasutustes ja 10% mittetulundussektoris. Kõik eelnev ei tähenda samas, et avaliku raha eest loodav ja avalikusele kättesaadavaks tehtav akadeemiline teadusväljund ei moodustaks strateegiliselt olulisimat ja mõjukaimat (väärtuslikuimat?) osa R&Dst. Nobeli preemiatega pärjatud avastused nihutavad mitte ainult teaduse, vaid tsivilisatsiooni horisonti, sellele lisanduvad kõigi (teadus)ülikoolide professorite eelkõige uudishimust sündinud tippteaduse tulemused, mis artiklite ja üliõpilaste kaudu ühiskonda jõuavad, ent ikkagi on see vaid R&D jäämäe veepealne osa.

R&D kui globaalne sotsiaalmajanduslik nähtus, kantuna teadusliku meetodi võimest kasvatada majanduslikku/rahvuslikku konkurentsivõimet, on arenenud ühiskonnas orgaaniliselt seotud teiste elu valdkondadega, lähtub suuresti nende vajadusest ja on ühiskonna teenistuses peamiselt läbi maailma muutmise, mitte pelgalt selle seletamise.

Üks näide. Isegi üleilmselt tuntud tippteaduskeskuse CERN 2500-st töötajast on vaid 3% looduse saladusi jahtivad füüsikateadlased; 41% töötajatest on rakendusteadlased ja insenerid, 35% tehnikud ja ülejäänud 21% administraatorid ja ametnikud. Nii on mõistetav, et CERN-is on avastatud nii Higgsi boson kui ka leiutatud internet.

Tausta tajumiseks on asjakohane vaadata, kuidas suunavad oma R&D ressursse USA ja Euroopa Liit ning millised on üleilmsed trendid R&D rahastamises. Valitseb lai üksmeel, et R&D-l on turutõrked ja seda võiks/peaks seetõttu rahastama avalik sektor, ent samavõrd ollakse üksmeelel selles, et erasektor peaks panustama ligikaudu kaks korda enam: siht on 1% rahvuslikkust rikkusest (SKPst) avalikust ja 2% SKPst erasektorist. See on juba enam kui kaks aastakümmet (formaalne?) poliitiline eesmärk nii Euroopa Liidus kui ka Eestis, ehkki liikumine selle poole valmistab mõlemal pool enam kui pettumust (tõsi, Põhjamaad on siinkohal erand).

On siiski hea märkida, et Eesti avaliku sektori R&D rahastamise tase (umbes 0,8% SKPst) on küll selgelt alla seatud eesmärgi (ja kahjuks kahaneb), ent siiski samal tasemel USA rahastamisega ja EL viie parema hulgas. Muretsema ja mõtlema peaks panema tõsiasi, et ettevõtluse R&D rahastamises jääme nii Euroopale kui ka USA-le alla kaks-kolm korda.

Kuhu läheb raha?

Poliitiliselt on oluline ka see, kuhu suunatakse avaliku sektori R&D rahastus. USAs on esikohal kaitseuuringud (umbes 50% kogu avalikust rahast), sellele järgnevad eesmärgistatud sihtuuringud (tervis, energia, kosmos, toit jne) ning seejärel peamise uudishimuteaduse rahastajana Rahvuslik Teadusfond (NSF), mis saab ligi 5% föderaalsest teaduseelarvest.

Euroopas on NSFi analoog Euroopa Teadusnõukogu (ERC), mille kasutuses on umbes 16 miljardit eurot ehk 20% EL ligi 80 miljardi eurosest „Uuringute ja innovatsiooni“ (NB! mitte teaduse)  programmist, mida tuntakse Horisont 2020 nime all. R&D rahastamise üleilmseid perspektiive hindav analüüs näeb lähiaastatel kasvu eelkõige rakendusuuringute ja tehnoloogilise arendustegevuse valdkonnas ja seda eelkõige kasvava üleilmse majanduslikku konkurentsi tõttu.

Eelneva tasakaalustamiseks on oluline lisada, et suur osa erinevate, sh kaitseotstarbeliste R&D-le suunatud rahaeraldiste lõppkasutajad on siiski ka ülikoolide teadlased ja insenerid, kes akadeemilise teaduse toel ja kõrval tegelevad konkreetsetele eesmärkidele suunatud teaduslike (rakendus)uuringutega.

Oluline on ka märkida, et USA kaitseotstarbelise R&D tegevuse „kõrvalproduktina“ on sündinud suur osa nii personaalarvutite kui ka iPhone’i ja paljude teiste tarbeseadmete sünniks tarvilisest teadmisest/tehnoloogiast. Hea on teada, et kaitseotstarbelistest nn eesliiniuuringutest, mida rahastab USA Kaitseotstarbeliste Eesliiniuuringu Projektide Agentuur (DARPA) on saanud osa ka Eesti teadlased.

Muutuv poliitika

Eelneva põhjal on võimalik otsida lahendust teaduse ka meie teadlaste poolt esile tõstetud probleemidele. Tõsi, enne võimalike lahendusvariantideni jõudmist vääriks äratoomist paar ajaloolist tähelepanekut.

Esiteks – põhjendatud etteheited meie teadusrahastuse suurele projektipõhisusele on sündinud taasiseseisvunud Eesti algusaastatel just noorte teadlaste initsiatiivil, kes vastustasid nõukogudeaegset rahastusmudelit, mis jagas raha stabiilselt olemasolevatele asutustele ja inimestele ega võimaldanud noortel ausas teadusprojektide konkurentsis tõestada oma akadeemilist võimekust.

Teiseks – teaduskorralduses viimasel kahel kümnendil toimunud muutusi on valdavalt initsieerinud (teenekamad) teadlased ise, sest ettevõtlussektor ega ülejäänud avalik sektor ei ole suutnud sõnastada oma huve ja teaduspoliitilisi prioriteete ning ametnikud-poliitikud on seega kodurahu huvides lähtunud eelkõige erinevate teadlasgruppide ja asutuste ettepanekutest, mitte jõustanud mingit oma teaduspoliitikat vastu teadlaskonna tahtmist. Sel puuduks poliitiline loogika.

Tõsi, muudatused on soosinud pigem tugevaid (projektivõimelisi) teadlasi, kel tugevam avalik positsioon (ja seda toetav h-indeks).

See poliitika on toonud ka edu – parim osa Eesti teadusest ja teadlastest on jõudnud rahvusvaheliselt nähtavale positsioonile, kujunenud tippteaduseks ja teadlasteks. Ent sellest ei piisa, kui me vaatleme Eesti R&D-d ja eriti selle toimet ühiskonnas laiemalt kui maailma 1% enim tsiteeritud teadlaste hulka kuuluvat mõndakümmend tippu. Eestis avalikus sektoris on R&D-ga hõivatud kokku üle 5000 teadlase-inseneri ja enamuse nende panus peaks olema ühiskonna ja majandusega otsesemalt seotud kui vaid artiklite ja ülikoolilõpetajate kaudu.

Probleemidest lahendusteni

R&D rahastamise kasvatamine on vajalik, liikumaks suurema tööviljakuse poole isegi möödapääsmatu. Ent selle kasvu pudelikael ei ole riiklikus rahastamises, vaid meie erasektori R&D nõrkuses – kui riikliku rahastamise poolest oleme me ELis esirinnas, siis erasektori rahastamise poolest viimaste hulgas. Kahjuks ei ole meil isegi head ülevaadet erasektori R&D seisust, vähemasti ei kajastu see usaldusväärsel kujul statistikaameti andmetes.

Riiklikud pingutused EL rahadega seda olukorda parandamiseks on küll tihendanud sidet teaduse ja ettevõtluse vahel, ent näiteks riigi toel loodud tehnoloogia arenduskeskused (TAK) hääbusid kohe, kui kui riiklik rahastus lakkas. Kuivõrd hääbunud TAKid (geenitehnoloogiat edendav nn vähi-TAK ja materjalitehnoloogiat edendav nn nano-TAK) olid ilmselt nõrgema kohaliku ettevõtlustoega, oleme saanud õppetunni, et riiklik R&D toetus tuleks suunata eelkõige sinna, kus on (esialgne) R&D võimekus turupõhiselt olemas.

Ääremärkusena – ettevõtlussektori aadressil tehtavad üldised etteheited teaduse ja teadlaste vähese kaasamise kohta on viljatud, kuna kasumit taotlev ettevõte lähtub ikka oma majandushuvidest. Seepärast peaksid teadlaste ja rahastajate ühised jõupingutused olema suunatud just majandusliku kasu ühisele kasvatamisele, mitte niivõrd teaduse enda vajaduste rahuldamisele. Hiljuti käivitunud ettevõtluse ja ülikoolide koostööd soosiv programm NUTIKAS on eelnevast tulenevalt kindlasti samm õiges suunas ja seda võiks laiendada.

Kahjuks on meil nõrk ka muu (v.a. haridus- ja teadusministeeriumi valitsusala) avaliku sektori R&D tegevus. Eeskujuks olevates riikides tuleb suur osa R&D rahastusest väljaspoolt teadusministeeriumi ja lähtudes nende ministeeriumide valdkondlikest (rahva tervise, majanduse, julgeoleku jt) huvidest, Eestis on sellise rahastuse määr kordades väiksem. Selle tõttu suundub Eestis riigieelarvelisest R&D rahastusest ligi 60% teaduse üldiseks edendamiseks (Soomes alla 30% ja USAs alla 10%).

Selline olukord on osalt teadlike valikute tulemus (teaduse koondamine ülikoolidesse, Teaduste Akadeemia ja harukondlike teadusasutuste ümberkorraldamine) kasvatamaks R&D tegevuse kvaliteeti ja tulemuslikkust ning oli põhjendatud üleminekuperioodil, kui puudus võimekus R&D sotsiaalmajanduslikuks eesmärgistmiseks. Nüüd on ilmselt mõistlik teiste riikide eeskujul suunda muuta. Siinkohal tuleb tunnustada HTM initsiatiivil käivitunud programmi RITA, mis seda lünka püüab täita.

Liiga palju doktoreid?

Lahendust tuleks otsida veel ühele teravale probleemile, mille on esile toonud eelkõige noored teadlased – värsketele doktoritele ei jätku (kindlustunnet tagavaid) töökohti ja projektikonkursside edulootus kahaneb üha.

Eestis kaitstakse aastas umbes 220 doktorikraadi. Kui omal ajal seati eesmärgiks 300 kaitsmist aastas, siis eeldati, et pooled neist asuvad tööle väljaspool ülikoole. Tegelikkuses neid töökohti ei ole ja siis on mõistetav kasvanud tung akadeemilistele töökohtadele eriti neil erialadel, kus doktoriõpe edukaim (ent kus tihti puudub üldse ülikooliväline nõudlus).

Ka see probleem osutab selgelt vajadusele paremini koordineerida ülikoolide teadustöö suundi ja ühiskonna ootusi. Ilmselt süvendaks nende erialade täiendav riigieelarveline rahastamine probleemi veelgi. Selline olukord on tuttav 70-80ndate aastate Soomest, kus paljud doktorikraadiga noored olid sunnitud oluliselt muutma oma eriala või suunduma tööle välismaale. Vältimaks selle probleemi süvenemist tasuks meil tõsiselt mõelda nn tööstusdoktorantuuri väljaarendamisele, kus ettevõtluses või ka avalikus sektoris juba töötavad arendusinsenerid või uurijad saaksid ühitada oma igapäevatöö doktoriõpingutega ülikoolis, misläbi doktoriõpe panustaks kõige otsesemal moel arendustegevusse ja majandusse.

Siin on kohane märkida, et meie (noored) teadlased käsitlevad ka väga valuliselt survet muuta oma teadusuunda või isegi eriala. Doktorikraadi peamine väärtus ei ole siiski ju oma väitekirja teema maailma parimas tundmises, vaid omandatud teadusliku meetodi valdmise oskuses. Kaugemal ringi vaadates näeme, et isegi korduv erialamuutus on maailmas pigem reegel kui erand.

Tõsi on ka see, et sellise valmiduse peaks noor teadlane saama juba ülikooliõpingute käigus ning ülikoolil tuleks pühendada palju rohkem tähelepanu kitsalt erialase tegevuse kõrval ka tarvilike isiksuslike kompetentside arendamisele.

Lootustandvalt

R&D riigieelarvelise rahastamise langust (suhtena SKP-sse) suudame ilmselt vältida – vähemalt on niisuguse lubaduseni jõudnud peaministri eesistumisel toimunud teadus- ja arendusnõukogu. Kokku on lepitud ka selle täiendava raha suunamine eelkõige stabiilsesse baasrahastusse, mis võimaldaks käivitada kaasaegse akadeemilise karjääri süsteemi.

Tean, et poliitilisele otsutustasandile on jõudnud ka arusaamine (mida muide on korranud eranditult kõik meie R&D süsteemi hinnanud väliseksperdid viimase kümne aasta jooksul), et vaja on tihedamat sidet teaduse ja Eesti elu vahele. Nüüd jääb üle oodata otsuseid ja nende täitmist võimaldavaid vahendeid. Rõhutaksin järgmisi märksõnu: rakendusuuringute rahastamine teljel teadlane-insener (ülikool-ettevõte), tööstusdoktorantuur, rahastatavate teadusvaldkondade laiendamine neljalt kuuele koos vastavate otsustusmehhanismidega ning ministeeriumide R&D kompetentside kasvatamine.

Eksitõlgenduste vältimiseks lisan, et eelnev ei tähenda ettepanekut senistest R&D kvaliteedikriteeriumidest loobumist – me vajame jätkuvalt teaduse eredaid tippe ja uudishimust ajendatud eesliiniuuringuid ning nende piisavat rahastamist. Samas peaksid samaväärsetele kvaliteedinõuetele vastama ka praktilistele probleemidele suunatud uuringud – rakendusuuring peab olema sama hea või miks mitte paremgi kui uudishimuteadus. Ja seda ühtmoodi nii humanitaar- kui ka loodus- ja tehnikateadustes, nii põllumajandusteadustes kui ka pedagoogikas.

Samas tasuks suurema tähelepanuga suhtuda ka sellesse osasse R&Dst, mis leiab väljundi suurenenud tööviljakuses, kasvanud ekspordipotentsiaalis või lihtsalt paremas elus väljaspool ülikooli müüre. Seeläbi leiaks tööd, leiba ja tunnustust ka suur osa sellest 99%-st, kes 1% hulka ei mahu. Ja mis kõige olulisem – inimestele ja nende muredele lähemale jõudes kasvaks kindlasti üldine toetus teadlastele ja teistele R&D-inimestele, sh ka rahastamise ja töökohtade näol. •

Artikli autor Jaak Aaviksoo on täna Ainar Ruussaare intervjueeritav ERR.ee veebisaates „Otse uudistemajast“.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Jelena Gorbatšova

TTÜ naisteadlane vallutab NASAs kosmost, Weekend festivalil aitab politseid

Jelena Gorbatšova on noor Eesti teadlane, kes istus septembrikuu esimesel päeval lennukisse ja sõitis Ameerikasse, et veeta seal Fulbright Scholar programmi stipendiumiga akadeemiline aasta NASA-s. Seal tehtud teadustöö aitab aga igapäevaselt kaasa politsei tööle – näiteks Weekend festivalil tuvastas politsei tema välja töötatud narkootiliste ainete analüsaatoriga narkojoovet.

Agu Uudelepp

Agu Uudelepa tudengite innustav üleskutse

Agu Uudelepa tudengid Tallinna tehnikaülikoolist soovivad toetada oma inspireerivat õppejõudu võitluses vähiga ning panid kirja innustavad mõtted ja humoorikad kooliseigad, et nii kutsuda inimesi üles tegema annetust Vähiravifondile "Kingitud Elu". Kirjapandust peegeldub mees, keda üliõpilased pikisilmi ülikooli tagasi õpetama ootavad.

Lepapoidel on emased klassikaliselt isastest suuremad.

Oled sa isane või emane – suurus loeb

Mehed on suuremad kui naised – enamasti. Nii on see vähemalt inimestel ja suuremal hulgal imetajatel. Suudame ju igaüks ette kujutada võimsat hõbeselga või suurte sarvedega põdrapulli. Olukord on vastupidine juhul, kui sa oled putukas – näiteks äädikakärbsete puhul tasub suur olla just emastel.

päeva kommentaar
Urmas Vadi

Urmas Vadi: sisemisest ilust

Käisin nädalavahetusel kooli sünnipäeval. Kool sai 60, mina sain talvel 40. Kooli ruumid olid eksimiseni muutunud. Mis aga oli huvitav, et õpetajad olid täpselt sellised nagu 25 aastat tagasi. Mõnda õpilast aga ei tundnud äragi.

Maa 2016. aastal.

Öös üha kirkamalt helenduv Maa kuulutab rumaluse kasvu

Idee mitte kunagi magama minemisest ei pruugi olla nii hea, kui esmapilgul tunduda võib. Endale meelepäraste tegevuste asemel sunniks see tõenäoliselt inimesi lihtsalt rohkem tööd tegema, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: