Astrid Oolberg: olen proviisor ja ma ei taha hakata apteegiomanikuks ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: AFP/Scanpix

Need, kes proviisorite nimel räägivad, moodustavad ainult osa Eesti proviisorkonnast. Kuidas üks tavaline töövõtjast proviisor sellesse kärasse suhtub, kirjutab Astrid Oolberg.

Mina olen proviisor. Üks nendest, kellest lehed üle päeva kirjutavad. Lõpetasin farmaatsia eriala Tartu Ülikoolis 1994. aastal. Viimased 11 aastat olen töötanud Tartu Sõbra apteegis koos oma nelja kolleegiga.

Iga kahe aasta kohta oleme käinud vastavalt seadusele 40 tundi täiendkoolitusel. Korraga teenindab apteegi külastajaid meie apteegis 2 proviisorit. Keskmiselt külastab apteeki 500 klienti päevas. See tähendab, et oma praeguse apteegi leti taga olen teenindanud üle 600

000 patsiendi. Ma olen seda alati teinud spetsialistina, keskendudes patsiendile, täites ametivannet ja kõiki seadusandlusest tulevaid riiklike reegleid, mida aastate jooksul on juurde tulnud.

Lugesin eelmisel nädalal lehest, et proviisori apteegi omanikuks tegemise vajalikkusest saavad kõik aru, kes apteegi valdkonda veidigi tunnevad. Väga valus on oma igapäevase töö kõrvalt kuulda ja lugeda, sageli oma ametikaaslaste suust, et mina ja minu kolleegid oleme oht rahva tervisele, sest apteek, milles me töötame, ei kuulu meile. Et meil puudub kutseeetika, sest me ei ole ettevõtjad, vaid töötame palgatöölistena. Et meie pole õiged apteekrid, sest õiged on vaid need, kes ise apteeki omavad ja rahaasju ajavad.

Kes on õige ja kes vale?

Eestis on ligi 1000 proviisorit. Proviisorite nimel kõnelevates liitudes on neid ligi 200. Kõik me oleme õppinud ühes ülikoolis, oleme andnud ametivande, käime ühiselt täiendkoolitusel.

Üle 800 proviisori on otsustanud oma erialast tööd teha töövõtjana, see tähendab palgatöölisena. Kõigest sadakond on valinud ettevõtja tee ning see on neist väga tubli. Nende valik. Kuid mille poolest on ettevõtjana apteeki pidav proviisor targem, ausam, õilsam ja eetilisem kui töövõtjana töötav?

Ma loen uudistest, et kui ma kohe ettevõtjaks ei hakka, siis on proviisori sõltumatus ja patsiendi tervis ohus. Tõsine süüdistus. Hirmutab neid, kes ei tea kuidas proviisor töötab. Hirmutab patsiente ja külvab segadust, sest apteeki pöörduvad viimasel ajal kliendid, kes küsivad, kas selles apteegis töötab proviisor ka. Muidugi töötab!

Eestis on kõik apteegid proviisorapteegid, ilma proviisorita ei tohi töötada ükski üldapteek, ükskõik kes on selle omanik. Lisaks sellele, et kõik proviisorid on sama haridusega, kehtivad kõigile samad riiklikud regulatsioonid. See tähendab, et proviisor peab patsienti nõustama, juhendama ravimite annustamist, jälgima koostoimeid, teavitama kõrvaltoimetest ning, rahast rääkides – soovitama alati soodsamat ravimit. See kehtib nii retseptiravimite kui ka käsimüügiravimite puhul ega sõltu üldse sellest, kes on apteegi omanik.

Ükski proviisor ei pane patsiendi tervist ohtu. Patsiendi tervis on ohus, kui digikeskus ei tööta, kui retsepte kätte ei saa. Kõige suurem oht patsiendi tervisele on see, kui apteegi uksed on ükspäev kinni ja ravimeid kätte ei saa.

Ning isegi kui mul praegu puuduks kutse-eetika, siis kuidas see kutseeetika siis korraga tekib, kui ma ise ettevõtjaks hakkan või lähen tööle proviisorist apteegi omaniku juurde? Ravimid jäävad samaks, programmid ja asukohad jäävad samaks, digikeskus jääb samaks ja ma nõustaks ikka nii nagu koolis on õpetatud, seadus käsib ja mis parim patsiendile. Meil ei ole ruumi improviseerida.

Kuigi töötan ettevõtjale kuuluvas apteegis, olen ma ikka hinnatud spetsialist. Ma ei töötaks erinevalt, olgu mu apteegi omanik apteegikett, proviisor või naelakaupmees. Apteegist teevad apteegi proviisorid, kes seal töötavad ja inimesi aitavad.

Proviisor omaniku surve all?

Lugesin lehest ka, et töövõtjast proviisorina olen ravimite hulgimüüjate käepikendus ja see ei soodusta ravimite ratsionaalset kasutamist.

Kuidas saab öelda, et ma ei taga ravimite ratsionaalset kasutamist? Meil on apteegi juhataja, meil on töökollektiiv. Me tellime ravimeid mitmest hulgilaost ja me ei ole ühegi hulgilao küljes kinni, kuigi üks neist on apteegi omanik. Meil ei ole selles osas piiranguid – kui ravimit ei ole ühes laos, siis tellime teisest või siis kolmandast.

Inimene saab oma ravimi igal juhul. Küsimus võib olla hinnas ja tarnekiiruses, mitte sortimendis. Lisaks on seadusega ära määratud kohustus pakkuda patsiendile kõige soodsamaid valikuid. Kui palju ratsionaalsemaks saab minna?

Lugesin veel, et töövõtjast proviisorina aitan omanikul aegumisohus kaubast lahti saada. Ei saa aru, kuidas see oleks võimalik. Patsient tuleb ju apteeki siis, kui tal on tervis korrast ära, tahab tervem olla või erialast nõu küsida. Retseptiravimit saab müüa ikka ainult siis, kui arst on retsepti välja kirjutanud. Ja kuidas on proviisorapteegis, kas seal ei teki kunagi aegumisohus kaupu? Kuidas saaks müüa aeguma hakkavaid ravimeid sundkorras? Ei kujuta ette. Ei ole ma kordagi tundnud sellist sundolukorda.

Nii nagu perenaine jälgib külmkapis oma hapukoore säilivusaega, jälgime ka meie ise ravimite aegumisi ja reguleerime seda tellimise kaudu. Retseptiravimeid on umbes poole aasta varu, käsimüügiravimeid hooaja varu. Kevadise allergialaine ajal tellime tavapärasest rohkem jne.

Ja seda reguleerime ise, vastavalt oma apteegi ostjaskonnale. Tavaliselt on retseptiravimi aegumistähtaeg 5 aastat, see ei saa  kellelegi ootamatult tulla ning kui tuleb, siis vägisi seda maha müüa ikka ei saa.

Olen ka lugenud, et töövõtjast proviisor peab soovitama patsiendile ravimeid, mida omanik käsib. Ma ei tea, kas veel on vaja korrata, et me soovitame seda, mida patsient vajab, mida ta varem on kasutanud ja lõpuks teeb patsient oma valiku ise. Igaüks võib tulla apteeki ja kontrollida.

Miks ma ei taha olla omanik?

Kui ma peaksin olema apteegi omanik, kui see kohustus peaks mulle õlgadele langema, siis ma mõtleksin eriala vahetusele. Ma tahan olla hea spetsialist. Ma ei taha olla omanik. Ma tahan tegeleda õpitud eriala ja tööga. Ma ei soovi ettevõtja rolliga kaasnevaid unetuid öid, majanduslike muresid, muresid rendipindade, lahtiolekuaegade ja apteegi personali pärast. Ma ei taha muretseda, kes mind asendab, siis kui mul on vaja ennast täiendada või puhkama minna.

Ma ei tea ühtegi proviisorit, kes tahaks kangesti ettevõtjana apteeki pidama hakata. Ise ei taha, kolleegid ei taha, kursusekaaslased ei taha. Ükski kolleeg pole mulle ettepanekut teinud, et hakkame omanikeks.

Eelmisel nädalal rääkisin sortimendinõukogus ühe apteekriga, kes müüs oma apteegi ära. Ütles, et ravimid lähevad järjest kallimaks (selle hinna lepib riik kokku ravimitootjaga, apteegid ja hulgimüüjad ei puutu asjasse), aga mida kallimaks läheb ravim, seda väiksem on juurdehindlusmäär. Selliste juurdehindlusmääradega, rendipindade hindadega on üksikul apteegil väga raske ära majandada. Ei maksa ära unustada ka töötajate palkasid, mis ajas kasvavad.

Aga on veel isiklikke, inimlikke põhjuseid. Tänapäeval peab inimene töötama suhteliselt kõrge eani. Samas on paljudel hobid või perekondlikud kohustused, mis vajavad aega. Seega käivad paljud tööl osalise tööajaga. Aga ettevõtja ei saa olla asalise tööajaga. Apteegi omanik on tööl 24 tundi ööpäevas.

Ma tahan elada oma elu nii nagu see on. Apteegi omanikuna pean olema valmis kogu aeg tööl olema, eriti kui juhtub keegi haigeks jääma, olema valmis töötama nädalavahetustel ja riiklikel pühadel. Töövõtja on suhteliselt teadlik oma õigustest ja oskab enda eest seista. Ehk et kui mul oleks töötajad, siis näiteks paljud noored ei ole nõus töötama õhtuti, nädalavahetustel, riiklikel pühadel. Suur peavalu.

Lõpetuseks – lugesin veel, et ainult proviisor, kui omanikuks saab, seab patsiendi huvid majanduslikest huvidest kõrgemale. Just! Ma olen proviisor ja ma seangi. Kuid selleks ei pea ma olema apteegi omanik. Nii nagu liikluseeskirjadest kinni pidamiseks ei pea bussijuht bussi ära ostma. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Jaanika: "Ootus uue neeru järele on kõige keerulisem, aga kui see kõne tuleb, siis oled sa väga rõõmus."

Veebidokk: siiratud neer peab vastu vaid piiratud aja

Neerupuudulikkust on kahesugust: raske verekaotuse, põletuse või mürgistuse tõttu tekkiv äge neerupuudulikkus ning põletiku, diabeedi või päriliku arenguhäire tõttu tekkiv krooniline neerupuudulikkus. Jaanika Alaku viis neerupuudulikkuseni kogu lapsepõlve kestnud diabeet.

Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: