Jaanus Kangur: pelgupaik arvamuspagulastele – rohkem dändismi ja dekadentsi ({{commentsTotal}})

Jaanus Kangur.
Jaanus Kangur. Autor/allikas: erakogu

Avaliku arvamuse tandril käib lakkamatu ja halastamatu partisanisõda erinevate ideoloogiate vahel. Kommentaariumite hämaraist põõsaist tulistavad osavad sõnasnaiprid iga teisitimõtleja pihta. See on kompromissitu sissisõda, kus raske on eristada sõpra vaenlasest ja seltsimeest okupandist.

Avaliku arvamuse tandril käib lakkamatu ja halastamatu partisanisõda erinevate ideoloogiate vahel. Kommentaariumite hämaraist põõsaist tulistavad osavad sõnasnaiprid iga teisitimõtleja pihta. See on kompromissitu sissisõda, kus raske on eristada sõpra vaenlasest ja seltsimeest okupandist.

Nagu Mihkel Mutt kirjutab: sõimata saavad kõik. Esmalt rünnatakse sisu – ikka saavad teised valesti aru –, teiseks minnakse autori kallale – kes ta üldse on, et midagi arvata (Mihkel Mutt on kirjutanud selleks tänuväärse juhise) – ja kui midagi muud pole öelda, siis võib otsida, stiili-, kirja- ja võõrsõnade kasutamise vigu. Ikka ja jälle püütakse määratleda rindejoont, on see siis sõda eestivaenulike ja eestimeelsete (Peeter Espak, Postimees, 31.7.2017), läänemeresoomlaste ja euroopa-eestlaste (Valdur Mikita, Postimees, 25.2.2017) või veel kellegi kolmandate, neljandate või neljasajaviiekümnendate vahel?

Või on üldse tegemist universaalse ja absoluutse kurjuse invasiooniga (nagu kirjutab Eero Epner Postimehes 8.9.2017)? Ammu enam ei saa aru.  

Kõigi sõda kõigi vastu

Rindejoon muutub, vaenlastest saavad ühes võitluses sõbrad ja seltsimeestest teises terroristid. Loodus ja loomus on viimsed võitlusväljad, kus lahinguid peetakse iga jalatäie maa eest. Kes suudab tõestada, et looduses sugusid ei esine (Mari-Liis Sepper, Sirp, 31.3.2017), kel õnnestub paigutada kultuuriuniversaalid kosmoloogilisse korda (Lauri Vahtre, Postimees, 25.3.2017). Baudelaire’i järgi on tegemist XVIII sajandist pärit eksitusega, mil loodust võeti kui kõige võimaliku hüve ja ilu alust, allikat ja põhitüüpi (essee „Minkimise ülistus“). Baudelaire kirjutab, et loodus pole midagi muud kui omakasu hääl. Ilmselt on sedasama ka arvamused, mis loodust püüavad okupeerida.

Olukorras, kus käib bellum omnium contra omnes*, pole lootust leida ei teed, tõde ega elu. Lõpuks on iga võitleja iseennast okupeerinud ning vabaduse arvamusele ohvriks toonud.

Pelgupaik arvamussõjapõgenikele

Seepärast tahaks eemalduda, pageda ja peituda. Tahaks tingimusteta kapituleeruda, deserteeruda, hakata pühendunud patsifistiks igasuguse arvamuserinevuse suhtes.

Ent kuhu on pageda? Igasugune ajatu tõde või selle püüdlus on vahetatud päevapoliitiliseks peenrahaks. Kunst kui säärane on hipsterite poolt mugandatud sotsiaalpoliitiliste triviaalsuste representatsiooniks (v.a. muusika, kuna, nagu Gustav Temple kirjutab, on see „silent tribe“).

Arvamuste paljususe ehk sisu ülekülluse olukorras võiks olla leevenduseks puhtasse vormi põgenemine. Arvamuspagulastele võiks pakkuda varju üks korralik camp-oaas.

Susan Sontag nimetab homoseksuaale maitsearistokraatideks, kuid tänaseks on homokultuur enda „siniverelisuse“ minetanud ning vahetanud kunagise camp-maitse ja kultuurielitaarsuse välja õiguslike ambitsioonide vastu. Jäänud on veel vaid dandy’d, kes Baudelaire’i järgi esindavad seda, mis inimlikus uhkuses on parimat, seda tarvidust, mis tänaste seas on haruldane: rünnata ja hävitada triviaalsust (essee „Dandy“). Dändism sündis XIX sajandi industriaalse progressiühiskonna protestina ja elab edasi ideoloogiliste arvamuskempluste ülese rahvuvahelise kuningliku anarcho-dandy kogukonnana.

Eesti dändina tuleb esimesena meelde Arvo Kukumägi. Teda võib iseloomustada Baudelaire’i sõnadega: „Dändism on pigem sisemine hoiak kui maneer, teatav hingeline korrastatus, ülim lihtsus, mis vastandub ajastu vulgaarsusele.“ Ja vulgaarne meie ajastu on. Eriti kultuurimaastik, kus kehakultuuri kultus ähvardab vaimu vangistada. Ajal, mil teatraalid teevad triatloni ja muusikud rüüpavad käsitöömahevett, võib üllas iluaristokraat tõsta klaasi šampanjat, kergitada kaabut ja vaadata muheledes kõigele ülevalt alla. Hiljuti igavikku lahkunud dandy Sebastian Horsely on öelnud, et dändism on kaitse kannatuste eest ja elu ülistamine.

Omamoodi võiks dändismiks kui puhta vormi ja stiili presentatsiooniks pidada ka Mikk Pärnitsa tekste, sest (nagu Madis-Ulf Regi kirjutab, Postimees, 29.7.2017) kui Pärnitsa tektsi toimetada ning vormilised vead ja valed välja võtta, ei jääks eriti midagi järgi.

Ekslikult hakati Pärnitsa teksti sisu üle vaidlema, kuigi Pärnits tunnistab Hardo Pajulale antud intervjuus ka ise, et apartheid oli lihtsalt parim sõna, mis ta pealkirja jaoks leidis. Puhas vorm.

Pärnitsa tekstides on ka teise dändismiga seotud nähtuse alget. Dekadentsi. Baudelaire kirjutas: „…dändism on dekadentsi aegadel viimne sangarluse helk“. Pärnitsa vohav anglikanismide kasutamine tundub kohati sünkroontõlkena, tegelikult on see vaid asjassepühendatutele suunatud kodeeritud sõnum. Mihkel Kunnus kirjutab oma blogis, et on Pärnitsa „koodsõnumid“ Youtube’ist üles otsinud ja leidnud, et need viitavad peamiselt tumemetalli poolpõrandaalustele bändidele, justkui tõeline Chtulhu kutse / The call of Ktulu**.

Dekadentsi elujõudu kaasajal kinnitab Houellebecqi populaarus (rääkimata Houellebecqi mõjutustel Huysmansi ja Lovecrafti taasavastamisest). Dändism ja dekadents pakuvad pelgupaika ideoloogilisest räuskamisest ja arvasmuslöömingutest tüdinud peenemale maitsele ja loovale ideele. Egon Fridell kirjutab: „Ja tõepoolest: kõik tekkiv on dekadentlik /–/ Kõikjal, kus kujuneb Uus, on „nõrkus“, haigus, dekatents.“ (Jaan Undusk, Sirp, 8.9.2017)

Kui tahame Eestis Uut ärkamist, Eesti põlve Uueks luua, on vaja enam dändismi, enam dekadentsi. •

* kõigi võitlus kõigi vastu – ladina keeles

** üksnes mittepühendunutele võib see tunduda keelevääratus. Tegelikult on see viide ansambli Metallica palale, mille autoriõiguste segaduse tõttu pandi pisut teistsugune pealkiri kui inpsiratsiooniallikaks olnud H. P. Lovecrafti jutustusel.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Jaanika: "Ootus uue neeru järele on kõige keerulisem, aga kui see kõne tuleb, siis oled sa väga rõõmus."

Veebidokk: siiratud neer peab vastu vaid piiratud aja

Neerupuudulikkust on kahesugust: raske verekaotuse, põletuse või mürgistuse tõttu tekkiv äge neerupuudulikkus ning põletiku, diabeedi või päriliku arenguhäire tõttu tekkiv krooniline neerupuudulikkus. Jaanika Alaku viis neerupuudulikkuseni kogu lapsepõlve kestnud diabeet.

Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: