ERR.ee reportaaž: kuidas Tegus Tallinn pensionäridele oma Lasnamäed näitas
"Tore, jõudsite ka," ütleb mulle naeratav ja juuksed kaunilt voogavasse hobusesabasse seadnud Olga Ivanova. Olen end oma viimaste jõuraasudega ja päris viimasel hetkel vedanud suure valge bussi juurde, millega viiakse mind ja bussitäis muud rahvast nüüd Lasnamäele ekskursioonile.
Bussi sisse astunud, saab selgeks, et kõik need, kellele kutse ekskursioonile oli postkasti jõudnud ja meeltmööda, pidasid seda väga isiklikuks kutseks Ivanovalt endalt ning tulid kohale ilma eelregistreerimata. Kõik kohad on täis. "Me eeldasime, et ilm pole nii ilus ja tekib loomulik kadu," selgitab Savisaare valimisliidu Tegus Tallinn kandidaat Maaris Laine. "Kui nad tulevad, ega me ei saa neid siis ära saata," lisab ta.
Mõtleme siis fotograafiga, et mis seal ikka, seisame. Seisame ja vaatame enda ümber rahumeelest mõmisevaid pensionäre. Järgmine hetk on neil põhjust veel enam mõmiseda, sest Maaris Laine esitab suure ringi küsimuse. "Kes siit EI OSKA vene keelt?" Mina ja fotograaf tõstame käed ja vaatame ringi lootuses, et bussis on veel keegi, kes kaalukaussi meie poole kallutab.
Aga ei. "Tundub, et ERR on ainus keeleoskamatu," ütleb Laine bussijuhi kõrvalt ja lisab märkuse lõppu häbimärgistava "ai-ai". Kuigi ma polnudki naiivselt arvanud, et ekskursioon on eesti keeles, ei aimanud ma kuidagi, et selles bussis siin pööratakse keeleseadus tagurpidi ja sinust saab vähemuskeele kõneleja, kellele see asjaolu siis nina ette pannakse. Pensionäride seast kõlab taaskord rahulolevat mõminat, ka eestikeelset.
Autor: Aigar Vals/ERR
Olga Ivanova jääb ekskursioonile tulemata, sest ei mahu enam bussi. See on suur tagasilöök, ja mitte, et Ivanova maha jäämine juba piisavalt suur tagasilöök ei ole, annab bussijuht teada, et ka me ei saa fotograafiga bussi jääda. Meid ümbritsev peademeri pöördub nüüd meie poole, pilkudes värelemas juba kerge kannatamatus, sest ainult mina ja fotograaf hoiamegi kinni nende mõnusa kahetunnise Lasnamäe-ringi algust.
Astumegi bussist maha, saatjaks nööked bussiseltskonnalt. "Vii jah see masin siit minema," ütleb üks, viidates meie fotoaparaadile. Viimase sammuga vajub jalg bussiastmelt eriti raskelt vastu asfalti. "Nii lihtsalt siis meid välja suitsetatigi," märgin fotograafile. Fotograaf jõuab mulle vaevu sama murelikult vastu noogutada, kui eemalt viipab meile Maaris Laine ja kutsub meid enda auto peale. Kahetsuse ja kirtsus ninaga heidan veel kord pilgu rahulolevat Lasnamäe rahvast täis pakitud bussile.
Autor: Aigar Vals/ERR
"Ma võin teile ise kõigest rääkida," kinnitab Laine, kui oleme autosse istunud. Peatusi on kogu ekskursiooni jooksul plaanis bussil teha neli – Lasnamäe vene õigeusu kiriku, Tallinki tennisekeskuse, Jüriöö pargi ja Pae pargi juures.
Uurin Lainelt autos esiti, et kuidas mõista lauset ekskursiooni kutselt: "[---] meenutame koos, milline pidi Lasnamäe olema aastaid tagasi!". Laine räägib seepeale pikalt kunagisest Lasnamäe trammi visioonist, mille tarbeks tollane linnapea Edgar Savisaar ka Hiina sõitis, sest Euroopa liit polnud nõus sellist projekti rahastama.
Lisaküsimusele, kas kogu see ekskursioon on nüüd korraldatud valimiste pärast, toob ta välja kahe aasta taguse ekskursiooni Hundisilmal. "See toimus 2015. aasta novembris, siis ei olnud mingeid valimisi." Ega Tegus Tallinn midagi valesti ei teekski, kui see ekskursioon olekski valimistega seotud, aga mu küsimus jääb ka teisel korral vastuseta.
Teel Lasnamäe kiriku juurde sõidame mööda uhkest uuselamurajoonist, kus Laine sõnul elavad sundüürnikud. Arhitektuuriliselt ei taha mõistagi see pompoosne kirik kuidagi rütmilise fassaadiga uuselamute kõrvale sobida. Aga selle jätan ma Lainele ja tema autojuhile märkimata.
Autor: Aigar Vals/ERR
Kiriku juures peatumegi ja peatub ka buss. Inimesed valguvad vaikselt kiriku ette parkimisplatsile laiali, pilk suunatud taevasse, kus kõrgub kiriku kesklöövi tipp. Mitmed võtavad selleks puhuks oma telefonid ja digikaamerad välja ja suunavad objektiivid samamoodi kõrgele taevasse. Teine hulk rahvast koondub vaikselt ja tihedalt brüneti bussigiidi ümber.
Vene keelest kahjuks midagi aru ei saa, küll aga võib kuulajate põnevil pilkudest ja nobedatest küsimustest giidile eeldada, et esitus on intrigeeriv. Aga kindlasti mitte integreeriv, sest ma leian end ekskursioonigrupi ümber tiirutamas ja kuulatamas tuttavlike sõnade järele, lootuses kuskiltki nurgast mõni terviklik infokild kätte saada.
Autor: Aigar Vals/ERR
Aga mind takistab minu püüdlustes üks vaevalise sammuga naine, kes leiab, et on üks küsimus, millele mina võiksin giidi kõrval paremini vastust teada. "Вы знаете, где находится туалет?" küsib too minu käest, näos peegeldumas häda, mis pikalt enam ei anna kannatada. Too viipab korra veel bussi poole, et kas äkki seal on. "Я не знаю, я не знаю," korrutan, juba veidi pahaselt, sest kust mina seda teadma peaks, kui mind sealt bussist välja visati, mispeale pöördub hädaline edasi – loodetavasti – teadjamate poole.
Uurinud kirikut siit ja sealt, teinud pildid ühest ning teisest nurgast, on kõik see rahval aeg tagasi bussi minna. Autos läheb seekord kitsaks, sest peale saab korjatud Maarise ja autojuhi sõbranna, tõenäoliselt samuti kamraad Tegusast Tallinnast, aga ega eraldi üle ei küsi. Kitsastest oludest olenemata läheb meeleolu autos eriti ülevaks. Avastame end ka fotograafiga naermast naljade üle, millest tegelikult midagi aru ei saa.
Autor: Aigar Vals/ERR
Eks ma ole alati teadnud, et Lasnamäe on suur, aga hooman seda päriselt alles nüüd, kui järgmise objekti, Tallinki tennisekeskuse poole sõidame. Kuigi kella eraldi ei jälgi, jõuame mööda kulgeda mitmetest lõpp-pikkadest paneelmajadega palistatud tänavatest ja tervetest rajoonidest. Peatume järgmisel parkimisplatsil, suure valge hoonekompleksi ees, mille taga laiub tühermaa ja mille horisonti ääristab pastelsetes toonides linnavaade.
Autor: Aigar Vals/ERR
Välisfassaadi pikka imetlemist ei ole, liigume kohe ühtse inimvoona hoonesse sisse. Täpselt ei saa aru, mida me siin nüüd tegema hakkame. Ka oma pühapäevaselt setilt tulnud hobitennisistid vaatavad meid fuajee diivanitelt samaväärselt segaduses pilkudega.
Ega aega pole raisata; nii võibki näha, kuidas üks vanadaam surub käbedasti oma sõbrannale pihku mõned letilt leitud kupongid. Mis sellest, et nad tõenäoliselt siia kunagi enam ei satu. Tuleb võtta, kui midagi odavamalt pakutakse.
Äkitsi hakkame jälle liikuma, Laine instrueerib meesrahva minema meeste riietusruumi ja naised naiste riietusruumi. Riietusruumist läbi kulgedes tekib taaskord teatav eesmärgipäratuse tunne. Tundub, et samamoodi tunnevad end teisedki, seda vähemalt seni, kuni vastu tulevad WC-tähistusega uksed. Siin lõpuks toimub see loomulik kadu, millele Laine enne ekskursiooni algust lootnud oli.
Riietusruumist välja jõudnud, oleme bussirahvaga jõudnud uuesti kokku, tip-top kaasaegsesse jõusaali, kus trenažööridel sõtkudes avaneb klaasseina tagant juba eespool mainitud vaade linnale, mis pealekauba peegeldub romantiliselt tagasi tennisekeskuse kõrval olevalt tehistiigilt.
Autor: Aigar Vals/ERR
Proovin ka ise ühe sõtkumismasina järele, minu eeskuju järgib kohe ka üks heledas palitus ja baretiga vanadaam, kes peaaegu et end sinna sõtkuma ka unustab. Aga kui ta lõpuks ülejäänud seltskonnale järele jõuab, siis kindlameelsust jõusaali kord naasmise osas tema näost tegelikult väga ei paista.
Tagasi fuajees, näen, et üks soniga mees ei kannatanud seda ilusat vaadet ainult mälestusena talletada ja on end sujuvalt lubanud pildistamiseks läbi uksest, millel olev silt ütleb nii eesti kui ka inglise keeles, et siit läbi ei tohi tulla. Tundub, et kui keelt ei oska, siis painduvad reeglid ja kord eriti kergesti, sest ega kedagi keskuse töötajatest teda keelitamas ka pole. Fuajeesse tagasi voolanud seltskond annab kuriteole ka hea kattevarju.
Autor: Aigar Vals/ERR
Samasuguse ühtse voona, nagu keskusesse tulime, kulgeme sealt ka välja. Lasnamäe rahvas bussi, meie autosse, kus meid on jälle neli ja tagaistmel üksjagu rohkem hingamisruumi. Laine ütleb, et meie jaoks jääb Jüriöö park vahele, sõidame otse Pae parki, mis on ka meie lõpp-peatus. Ekskursioon on selleks hetkeks väldanud juba enam kui poolteist tundi. Ennist tehtud spurt Kadriorust ekskursioonibussile hakkab endast rammestusena ka juba märku andma.
Pae park asub kohe meie alguspunkti, Kumu Lasnamäe-poolse parkimisplatsi kõrval, Lasnamäe linnaosa valitsuse ees. Saan Lainelt teada, et selle pruuni ja valgete sälkudega maja töötajad veedavad sageli oma lõunapause just Pae pargis ja alati kodust kaasa võetud toiduga. Majas – kus temagi kord töötas – ega ka kuskil läheduses pole kohta, kus söömas käia. Mõistan muret, samas näen vaimusilmas, milliseid summad neil töötajail iga kuu seetõttu kohvikupidajatele välja jagamata ja endile taskusse jäävad.
Jääme autoseltskonnaga linnaosa valitsuse maja ette ootama. Ilm on endistviisi päikseline ja pilvitu, kuigi karastab aeg-ajalt jaheda tuuleiiliga. Tõmban jopehõlmad eest tugevamalt kinni. Paari minuti pärast saab Laine kõne bussigiidilt, ja siit tuleb ka selle loo puänt.
"Tundub, et meie ekskursioon ongi lõppenud," sõnab ta pärast kõne lõppu. Selgub, et Jüriöö pargis peatunud bussilised olid sealse monumendi ja roheluse uurimise käigus sujuvalt oma kodudesse ära pudenenud. "Täiesti lõpp, milline individualism," mõtlen. "Aa," ütlen. Laine naeratab meile kergest ebamugavusest.
Mis siis nüüd?
Egas midagi, surume autolistega viisakalt kätt, täname toreda reisi eest ja lubame kohtuda Hundisilmal.