VÄV | Metamorfoos targast poliitikust pannkoogi- ja kahjuritõrjeeksperdiks
Vahetult enne valimisi koostan alati oma peas nimekirja kõige tobedamatest lubadustest, aktsioonidest ja asjadest, mida häälte kogumiseks on tehtud või jagatud. Kui palju ma ka ei loodaks, siis tundub, et ei erine ka need valimised oma "pärlite" poolest.
Ma mäletan päris mitmeid kordi, kui seda nimekirja enda peas juba koostanud olen, aga siinkohal tasub mainida, et minu puhul on tegemist esmavalijaga. Ma ei ole 16- ega 17-, vaid juba 20-aastane. Kuidagi on nii läinud, et minul avaneb alles sellel aastal võimalus minna esimest korda valima.
Noored ei pea poliitikast lugu?
Kui alustasime kevadel BFMi tudengite ja ERRi koostööl valmivat projekti Vali Ära Vali, siis rääkisin valimiste ja poliitika teemadel ka oma väiksema vennaga, kes ei saa sellel aastal valima minna, sest vanus veel ei luba. Küsimusele, kuidas kirjeldaks tema mulle poliitikat, sain ma vastuse: "Eks see üks kaardimaja ole, mis valedel ja tobedatel lubadustel põhineb ja kui keegi vahetevahel libastub, siis kukub see kõik kokku." 15-aastane noor inimene arvab, et poliitika põhineb valedel.
Projekti käigus palusime noortel öelda või näidata, kuidas nad kirjeldaksid poliitikat näoilmega. Meile vastati: kahepalgeline ehk kahe poolega nägu, segadusse ajav nägu, naerust nuttev nägu, naerev nägu. Enamasti põhjendati kõiki neid nägusid siiski negatiivselt, näiteks fraasidega nagu: “See on päris naeruväärne, mis seal toimub,” või “nad vist ise ka ei saa aru, mida nad teevad.” Üldiselt on jäänud mulle selle projekti raames mulje, et noored ei pea poliitikast lugu. Sellega seoses tekkis mul ka endal küsimus, kas mina pean? Miks noored nii halvasti meelestatud on?
Odav populaarsus? Ei, aitäh!
Laste kampades võib näha käitumist: kellel on kommi, sellel on ka lihtsam sõpru leida. Mina annan sulle kommi ja sina oled minu sõber – lihtne ja loogiline. Täpselt sellist käitumist kasutavad ka minu arvates poliitikud. Mina annan sulle kommi, pannkooki, kohvi, sina anna mulle oma hääl! Valimiste eelsel ajal ongi minu jaoks kõige tobedam näha, kuidas täiskasvanud inimesed niivõrd odavalt teisi justkui ära osta püüavad.
Selle asemel võiks oma energia suunata sellesse, et teha oma valimislubadused võimalikult lihtsaks, arusaadavaks ja nähtavaks. Mina ei ole just põhimõtte pärast mitte kunagi võtnud vastu ühtegi õhupalli, pastakat, kohvi, saiakest, kommi ega pannkooki. Ma ei taha, et mul tekiks kunagi valimiskasti juures võlgu olemise tunne; et viisakale käitumisele ja tasuta kohvile peaksin vastutasuks oma hääle andma.
Muidugi peab kandidaat olema nähtav ja ennast kuuldavaks tegema, aga kas selle tarvis peab tõepoolest minema labaseks? Aktsiooni linnavalitsuse ees, kus üks erakond tegi valgetes kostüümides, sinist tossu laiali paisates korruptsioonitõrjet, ei saa mina mitte kuidagi pidada väärikaks käitumiseks. Poliitikute mina-olen-kõige-parem-ja-kõik-teised-on-lollid-suhtumist pean väga kitsarinnaliseks ja labaseks. Pannkoogikohvikute korraldamist näen ma kui odava populaarsuse kogumist. Bussis kommi pihku surumine tekitab vastakaid tundeid. Kas see kõik ei muutu mitte on häälte kogumise asemel häälte tõrjumiseks?
Miks peakski tekkima minul või mõnel muul noorel poliitika ja poliitikute suhtes austus ja positiivsed emotsioonid, kui valimiste eel kaotavad nad justkui pead ja viisakatest, intelligentsetest, tarkadest ja sümpaatsetest ülikondades ning kleitides täiskasvanutest saavad õhupallide ja pasunate saatel läbi linna marssivad, pannkoogi ja "kahjuritõrje" meistrid?
VÄV ehk Vali Ära Vali on BFMi ja ERR.ee valimiste aegne projekt. BFMi tudengid paluvad noortel valijatel mõtteid avaldada ja kirjutavad ka ise arvamuslugudes valimisprogrammidest, isiklikest kogemustest ja poliitikute käitumisest.
Toimetaja: Greete Palmiste