Jaak Prints: me ei pea kartma ({{commentsTotal}})

Jaak Prints NO99 etenduses
Jaak Prints NO99 etenduses "Ühtse Eesti suurkogu" Autor/allikas: POSTIMEES/SCANPIX

Me ei tohi väita, nagu oleksid Eesti inimeste hirmud mõttetud, aga me ei tohi neid hirme ka üles piitsutada, märkis näitleja Jaak Prints täna riigikogus peetud kõnes.

Head viimased saali alles jäänud riigikogu liikmed ja kõik need, kes töö tegemise asemel arvutis istuvad ja ülekannet vaatavad. Minu nimi on Jaak Prints, ma olen näitleja ja ma kardan.

Ma ei tahtnud siia tulla. Kui mulle helistati ja küsiti, kas ma ei sooviks uuesti rääkida teemadel, millest ma olen juba kõnelenud, ütlesin ma mitu korda "ei". Sest ma kartsin ja kardan ka praegu.

Ma ei kartnud viis aastat tagasi. Kohe päris kindlasti ei kartnud ma kümme aastat tagasi, kui ma olin noor, minu rakud asendusid regulaarselt, hambaarst ainult kiitis ning tundus, et võin kõike teha. Nüüd ma kardan. Ja ma arvan, et te kõik teate väga hästi, mida ma kardan.

Mis juhtub siis, kui ma siit minema lähen ning teie kindlusest linna jalutan. Mis juhtub Facebookis, Twitteris, kommentaariumites, portaalides. Ma ei näe seda, ma ei käi sotsiaalmeedias (Facebookis on liiga palju ilusaid inimesi, ma ei saaks sealt kunagi välja) − ma ei näe seda, mis juhtub, aga ma tunnen seda. 

Ent ei ole just kõige geniaalsem mõte tulla parlamendi ette oma argusega kelkima. Põhjus, miks ma täna siin olen, on väga lihtne: mulle tundub, et ma ei ole ainuke, kes kardab. Mulle tundub, et terve Eesti kardab.

Keda kardad, Eesti? Kas sa kardad Venemaad? Kas sa kardad Euroopat? Kas sa kardad pagulasi? Kas sa kardad neid, kes pagulasi kardavad? Kas sa kardad liiga suurt meteoriiti, mis ühel päeval tühjusesse ilmub ja ilma ühegi loogilise seletuseta just meie poole suuna võtab? Kardad sa, et me rahvusena kaome? Kardad sa, et rahvusluse sildi alla poevad ka need, kes pöörduvad teiste rahvuste vastu? Kardad sa, Eesti, et meid on liiga vähe − seda oled sa ju alati kartnud. Kardad sa meie keele hääbumist? Kardad sa meie ajaloo, kultuuri, tuleviku, lootuste, unistuste purunemist? Või kardad sa, Eesti, et pööraste muutuste trummel, mis keerleb üha hüpnootilisemal moel, raputab paigast me vähesegi kindlustunde? Kardad sa vaesust? Kardad sa viha? Kardad sa ebavõrdsust? Sest mina kardan seda kõike. 

Aga lubage, ma räägin teile kellestki, kes ei karda. Chris Nocco on piltide järgi otsustades umbes 45-aastane. Tema juuksed on alati lühikeseks pöetud, need on aastate ja Florida päikese käes veidi heledamaks pleekinud, meenutades natuke kulunud autorehvide nukrat tooni. Viimastel aastatel on näha ka hallide salkude lisandumist, sest tema töö ei ole kerge. Kui teda guugeldada, on näha fotosid, kus tema selja taga on peaaegu alati USA lipp. Chris Nocco naeratamas. Andmas intervjuud. Näitamas vanglapõgeniku fotot. Istumas ühel üritusel oma perekonnaga esireas, pere kolmest lapsest noorim, alles imik, tema rinnal.

Chris Nocco on lõpetanud mitu kõrgkooli ja töötanud aastaid idaranniku korrakaitseüksustes. Ta oli kohal, kui toimus 9/11 ning ta uuris Washingtoni tulistamisi. Ta mängis nooruses heal tasemel jalgpalli, kuulub Rotary klubisse, on aktiivne kirikuskäija, tema naise nimi on Bridget ning viimased kuus aastat on ta olnud Pasco maakonna šerif. Oma viimase tähelepanu äratanud üleskutse tegi ta alles paar nädalat tagasi. "Don't shoot at the storm!" ütles tubli Chris Nocco. "Ärge tulistage tormi pihta." Sest inimesed tegid seda. Floridale lähenes keeristorm, hävingut ja kaost tõotav orkaan, ning inimesed, kes tajusid, et kohe saabub nende elu igavesti muutev sündmus, mille ees nad on jõuetud, võtsid välja relvad ja tulistasid orkaani pihta. Aga see ei peatanud orkaani. Orkaan tuli ikkagi. 

Ma ei ole kunagi kohanud Chris Noccot. Kogu info, mis ma tema kohta praegu teile ütlesin, guugeldasin ma netist 4 minuti ja 22 sekundiga. Jah, ma panin stopperi käima. Ma tahtsin teada, kui kiiresti on võimalik panna kokku enam-vähem terviklik pilt mõne inimese kohta, keda ma pole kunagi kohanud ega kohta ka tulevikus. Ja kõik, mis mul oli vaja, et hakata langetama selle inimese kohta juba ka moraalseid hinnanguid, näiteks öelda tema kohta "tubli", oli korralik ruuter, sülearvuti ja neli minutit ning 22 sekundit.

Ja nii see käibki. Meie maailmapilt ei moodustu enam kogemustest. Me ei õpi tundma teisi inimesi ega ühiskonda seeläbi, mida me tema kohta teame, vaid selle järgi, mida temast räägitakse. Me elame maailmas, mis põhineb kuulujuttudel. Ning jah, muidugi ei saa me ise kogeda kõike, sest kuidas teha kindlaks näiteks universumi ehitust isikliku kogemuse kaudu? Kas keegi teist teab, mida lüpsja lehmade juures tegelikult teeb? Paljusid asju me tõepoolest ei tea. Ja siis me usaldame teisi. Ent mida teha, kui need teised meile valetavad? Teadlikult valetavad? 

Mõned hirmud on põhjendamatud. Aga siis on ka hirmud, mis on põhjendatud, kuid millele tegelikult on olemas vastused, mis võiksid meie hirme vähendada. Hiljuti istusime oma tuttavatega augustiõhtus lõkke ääres, juba hämardus ning selle hämaruse sees liikusid jutud muidugi sinna, mis meid kõiki alati kõige rohkem rõõmustab ja hirmutab – tulevikule. Mu tuttavad, kellest mõnda tunnen juba kauem kui 30 aastat, arvasid, et see ei ole hea, kui siia tuleb liiga palju pagulasi, ja miks nad ei peaks tulema, kui nad hakkavad iga kuu saama 2000 eurot toetusi. Ja ma saan sellest hirmust aru. Mulle ei meeldiks see samuti. Minu arvates oleks see ebaõiglane. Ainult et kui ma palusin seda kommenteerida inimestel, kes igapäevaselt ja juba aastaid teemaga tegelevad, ütlesid nad, et see on võimatu. Mitte ükski pagulane ei hakka kunagi saama 2000 eurot kuus. 

Mõned inimesed kardavad, et kooseluseaduse legaliseerimine toob kaasa selle, et nende lapsed hakkavad homoseksuaalideks. Seda hirmu ma ei mõista, aga ma kuulan ikkagi, sest alati tuleb kuulata. Mis siis, et kõik teadusuuringud, kõigi riikide praktiline kogemus ning ka bioloogilised seaduspärad kinnitavad, et homoseksuaalsus ei ole hobi, mida praktiseeritakse nii, nagu minu vend kogub tikutopse, vaid midagi muud − see ei muuda nende inimeste hirmu naeruväärseks.

Kardetakse veel, et meie keel ja kultuur kaovad, kui siia tulevad islamiusulised inimesed. Täiesti arusaadav hirm, seda hirmu tuleb mõista ning sellest kõneleda, mitte seda alandada − aga ka mitte seda teadlikult õhutada. Ka mina kardaksin keele ning kultuuri kadumist, sest mõlemad tähendavad mulle väga palju. Mulle meeldivad traditsioonid, juured, pärand. Aga kui vaadata numbreid, vaadata tegelikkust, ja kuulata rahulikku meelt ja tervet mõistust, mitte oma hirmu, siis mitte ükski fakt ei toeta seda hirmu. Viimase viie aasta jooksul on tulnud Eestisse nii vähe pagulasi, et nad mahuksid ära ühte viiekorruselisse majja, aga kuna neist on omakorda paljud lahkunud, siis tegelikult kolmekorruselisse.

Üks kolmekorruseline maja, head riigikogu liikmed. Kaks püstakutäit inimesi ei hävita eesti keelt ega eesti kultuuri, sest meie keel ja kultuur ei ole nii nõrgad, et nende hävitamiseks piisaks ühest ühistu koosolekust. Aga veel kord: ma saan neist hirmudest aru. 

Me ei tohi väita, nagu oleksid need hirmud mõttetud, aga me ei tohi neid hirme ka üles piitsutada. Me ei tohi öelda, nagu poleks meil midagi rääkida inimestega, kes kardavad, aga me ei tohi ka kutsuda inimesi üles mitte otsima vastuseid. Kui nelja minuti ja 22 sekundiga on võimalik luua endale pilt täiesti võõrast inimesest, siis kujutage ette, mida on võimalik teha 24 tunniga. Kahe nädalaga.

Piisab ka vähemast. Piisab "Aktuaalse kaamera" vaatamisest või hommikul ajalehe avamisest ning meie hirmud saavad toitu. Ja need ei ole väljamõeldud sündmused: rünnakud Turus ja Helsingis, rünnakud mujal, rünnakud igal pool. Nagu ei ole väljamõeldised ka vaesumine ja ebavõrdsus. Väljamõeldised ei ole palgalõhe ega kihistumine, homode sõimamine ega naabri solvamine, ning väljamõeldised ei ole hirm, et minu lapse valikutele võib kriipsu peale tõmmata 7-aastaselt, kui on selge, et ta ei saanud eliitkooli. Väljamõeldised ei ole hirmud tuleviku ees. Väljamõeldised ei ole hirmud selle ees, et minu töökoha võtab keegi teine: keegi haritum, keegi odavam, mingi masin.

Me kõik tunneme neid hirme. Mina tunnen. Ja ka teie tunnete neid hirme. See saal siin on pankadele kokku võlgu rohkem kui kaheksa miljonit eurot: mis saab siis, kui te töö kaotate? Kas te ei tunne vahel seda hirmu?

Terve Eesti kardab. Ajad ongi segased. Ajad ongi turbulentsed ja kiiresti muutuvad. Mis aitab? Kust mina tean. Ma olen näitleja, ellujäämiseks juhin ma autofirmade piduõhtuid ja loen reklaame, mis tutvustavad inimestele uusi pesuharju. Olen suutnud natuke kõrvale panna, nii et kunagi õnnestub ehk osta endale majake, mida oleks võimalik nimetada koduks. Ent kindlasti ei saa ma seda soovitada riigile, sest riik ongi meie kodu.

Aga on üks mõte, mida ma tahaksin jagada. See mõte on lihtne ja ta on järgmine: orkaani pihta tulistamine ei ole lahendus. Hirmude teadlik ja valedega üleskütmine, seejärel relvade kättejagamine ja kogupaugule õhutamine ei ole lahendus. Palun ärge tehke nii. Inimeste õigustatud hirmude konverteerimine häälteks ei ole lahendus, vaid see on küüniline poliittehnoloogia ehk teisisõnu − argus. Kuid te teate seda ju isegi. Te teate, muidu poleks te siia võlgu täis ruumi saanud.

Aga lahendus ei ole ka see, kui inimeste hirmude üle naerda. Kui pidada neid mõttetuteks. Kui neile ette heita, miks nad ei tea juba ise "õiget informatsiooni", ei loe "õigeid allikaid", miks nad ei istu hommikust õhtuni OECD ja OSCE raportites ning ei jooni sealt alla kohti, mis nende hirme leevendaksid. Ei saa inimestele ette heida, et nad kardavad seda, mida nad kardavad. Seda enam, et kõigile hirmudele ei ole meil täna lahendusi. Meil ei ole isegi aimu, kuidas neid lahendama hakata.

Ma usun, et paljud teist tegelevad probleemide õhutamise asemel nende lahendamisega. Soovin teile selleks palju jõudu. Aga ärge unustage siis meid, kes me kardame. Ärge unustage meile selgitamast. Ärge unustage meiega rääkimast. Meiega, kes me oleme teie klassiõed, kes me parandame teie autosid, kes me sõidutame teid Uberiga tööle või müüme teile naistepäeva hommikul lilli.

Mõistke meie hirme, aga ärge tekitage neid. Sest me oleme nendes hirmudes koos. Nagu me oleme ka kõiges muus ja alati − koos.

Aitäh. •

Toimetaja: Rain Kooli



uudised

Keskkonnaamet: Rohelised esitavad Reidi tee uue trassiga seoses valeinfot

kommentaar
Priit Pullerits

Pullerits: Šmigun-Vähi dopingusaaga ei ole saanud ammendavat lõpplahendust

Eelmisel nädalal teatas Rahvusvaheline Olümpiakomitee ROK, et kõik 2006. aasta Torino OM-i järeltestid olid puhtad, mistõttu vabanes dopingukahtlustustest ka kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi. Seda ning teisi hiljutisi dopingujuhtumeid kommenteeris Vikerraadio spordisaatele "Spordipühapäev" Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits.

err.ee intervjuu
kultuur.err.ee autahvel
Kendrick Lamar

Aasta albumid 2017, tipp-50

ERRi kultuuriportaal valis aasta albumiks Kendrick Lamari albumi "DAMN.". Album on pälvinud rängalt kiidunooli igal pool üle ilma. Teise koha sai sügisel Eestis Rock Cafed väisanud briti popgrupp The xx plaadiga "I See You". Kolmandaks aga tänavune Mercury auhinna võitja Sampha samuti Suurbritanniast.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: