Külli Taro: autoaknast kohalikku elu ei näe
Õiguskantsler tutvustas teisipäeval riigikogu ees ülevaadet aasta jooksul tehtud tööst. Tähelepanu väärivaid teemasid leidub ülevaates kuhjaga. See raport on nagu kogum teateid tegelikkusest. Kirjeldused probleemidest, mis inimestele tegelikult muret tekitavad. Koos põhjendatud arvamusega, kuidas põhiseaduspäraselt lahendusi leida.
Nagu näha, pole õiguskantsleri kantseleil vaja enda olulisuse tõestamiseks tööd välja mõelda. Lahendamist ootavaid päriselu küsimusi on töölaud täis.
Valimiste eel tuletas õiguskantsler meelde, et kohalikel valimistel riigivõimu ei teostata. Kohaliku võimu teostamine on kohaliku kogukonna valik selle suhtes, kes hakkab otsustama avaliku ruumi ja kohaliku kogukonna rahade kasutamise üle. Õiguskantsler rõhutas, et tõsine küsimus on see, kas kandidaat on seotud kohaliku kogukonnaga ja kas ta tunneb kohalikke olusid. Omavalitsuste ülesanded on ju suuresti seotud meile kõige lähema füüsilise ruumiga (planeeringud, teed, tänavad, valgustus ja heakord), igapäevaste teenustega (veevarustusest huvihariduseni) ning nende märkamisega, kes abi vajavad (erinevad sotsiaalteenused).
Kui õiguskantsleri mõtet laiendada, võiks volikogu liige (aga miks mitte ka linna- või vallavalitsuse liige), kes kohalike elu reeglid kehtestab ja raha jaotuse otsustab, ise ka nende reeglite ja otsuste järgi elada. Nii tunnetataks kõige paremini tehtud valikute mõju.
Vahel saadetakse erakondade liikmed aga kandideerima hoopis omavalitsusse, kus nad pole kunagi pidevalt elanud, töötanud ega kavatse seda ka lähiajal teha. Ma saan aru sellest poliittehnoloogiast, mille järgi otsustatakse, kes kus kandideerib. Ent paratamatult meenutab selline tuntud nägude vahel valimisringkondade ära jagamine justkui feodaalkorras vasallidele maade andmist.
Raske on seada ühest kriteeriumit, mille järgi inimene on kohalike küsimuste üle otsustamiseks piisavalt hästi sealsete oludega kursis. Ideaalis võiks kandidaat muidugi nii elada kui töötada samas omavalitsuses. Tänapäeval pole aga haruldane, et inimestel on mitu elukohta, mitu töökohta ja toimetatakse korraga mitmes omavalitsuses.
Igal juhuks võiks volikokku püüdlev kandidaat igapäevaselt jalgsi, ratta, lapsevankri või rulaga avalikus ruumis liikuda, kasutada ühistransporti ning tarbida kohalikke teenuseid. Vaid nii näeb tegelikke probleeme. Valimiseelsel ajal elanikega kohtumistel kuuldu ei asenda seda isiklikku igapäevast kogemust ja tunnetust.
Ma ei tea, kas see on lihtsalt ilus legend, aga esimese ilmasõja eelne väga edukas ja edumeelne Pärnu linnapea Oskar Brackmann olevat iga päev linnas ringi jalutanud. Tema jalutuskepi otsas oli kuulu järgi spetsiaalne ora, millega sai ühtlasi maas vedelevat prahti hõlpsalt ära koristada.
Paar suve tagasi aitasin Arvamusfestivalil modereerida ühte paljudest haldusreformi aruteludest. Sissejuhatava küsimusena paluti esinejatel öelda, millist omavalitsust peavad nad oma koduomavalitsuseks. Tänane Tallinna tegevlinnapea vastas kiirelt ja siiralt, et tema koduomavalitsus on Põltsamaa. Ka kohtu all olev valitud linnapea ei ela ju tegelikult Tallinnas.
Omavalitsuse volikogu, aga miks mitte ka valla- või linnavalitsus, ei peaks olema üksnes töökoht, kuhu hommikul autoga ukse ette reserveeritud parkimiskohale vuratakse ning niipea kui töised kohustused lubavad, ruttu mujale koju kihutatakse. Vaid autoaknast ümbrust vaadeldes mugavat elukeskkonda ei ehita.
Kokkuvõttes on muidugi iga valija vaba otsus, keda kohalikku volikokku enda huve esindama valida. Südametunnistuse järgi tehtud otsus ei saa olla vale. Peaasi, et valituks osutunud oma tööd ka südamega teevad. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar