Mükoloog: seeneraamatu juures on tähtsaim fotode kvaliteet
Eesti metsades kasvavatest seentest on umbes 400 liiki söödavad, kuid söögilauale ei tohi sattuda 200 liiki seeni, mis on rohkem või vähem mürgised. Millised raamatud aga aitavad seenelisel kõige paremini söödaval ja mittesöödaval seenel vahet teha, sellest räägiti loodusmuuseumis.
Mükoloog Veiko Kastanje sõnul on seeneraamatu juures kõige tähtsam see, kui kvaliteetsed on fotod. Ta nimetas selliseid raamatuid nagu "Eesti riisikad", "400 Eesti seent", "100 söögiseent", "Põhjala seeneraamat", vahendas "Aktuaalne kaamera".
"Fotod peaksid olema ilusad, võimalikult loomulike värvidega ja Eestis esinevaid liike võiks olla palju. Selliseid raamatuid meil ei ole üldse nii palju müügis kui võiks arvata," rääkis Kastanje.
Tõlgitud käsiraamatute puhul oleneb palju sellest, kui hästi need on tõlgitud, sest tõlke puhul võib sisse lipsata vigu.
Oma rolli mängivad ka selliste käsiraamatute puhul erinevad traditsioonid. Kesk-Euroopas trükitud seeneraamatust võib lugeda, et riisikaid nimetatakse seal mittesöödavateks või koguni mürgisteks.
"Aga nad on ka. Lihtsalt seeni ei kupatata kusagil peale Venemaa, Balti riikide ja Soome," selgitas Kastanje.
Tema sõnul pole hea mõte hakata metsas tundmatut seent raamatupildi järgi tuvastama - värvid võivad varieeruda ning kindlam on võtta luup ja hakata tunnuseid uurima.
"Kas sellel seenel on piimmahl, kas tal on rõngas, kuidas ta eoslehekesed jalale kinnituvad - kõiki selliseid pisiasju, mida inimesed tavaliselt ei vaata," rääkis Kastanje.
Võõra ja kahtlase seene soovitab mükoloog heaga metsa jätta.
Toimetaja: Merili Nael