Allan Aksiim: tehisliku intellekti ajastul
Tehisintellekt vajab võimalusi pakkuvat õiguslikku regulatsiooni, samas on üha enam tarvilik mõelda, mis saab tööhõivest automatiseerumise taustal ning mida muud tehnoloogiline ja sotsiaalne innovatsioon võib kaasa tuua, kirjutab Tuleviku Tehnoloogiate Sihtasutuse juhatuse esimees Allan Aksiim.
Viimase kümnendi areng tehismõistuse ehitamisel on olnud paljulubav. Arvutiprogramm alistas inimese „Kuldvillakus“ 2011., go-s 2016. ja „Dota 2“-s (Defense of the Ancients) 2017. aastal. „Kuldvillak“ nõudis loomuliku keele mõistmist ja piiratud ajaga vastamist, go aga käikude kaalumist ja edulootuse vaagimist mängu puhul, mis pole ainult keerulisem kui male, vaid kus võimalikke mängulaua kombinatsioone on rohkem kui universumis aatomeid.
E-spordi kroon „Dota 2“ on sellest aga veelgi keerulisem oma 113 erineva karakteri, kohandatavate lisadega ja vajadusega vastase puhul kõige samaga arvestada. Kusjuures go puhul arvasid eksperdid veel 2014. aastal, et seda mängu ei alistata selle kümnendi jooksul.
Jah, kõik nimetatud mängud on piiratud keskkonnad, kuid palju ka sellest, mida inimesed teevad, on etteaimatavate toimingute tegemine piiratud hulgal ja piiratud keskkondades. Sedasi on masinatele juba läinud tehasetööd ja võivad sellel sajandil minna ka vaimutööd.
Nagu Jaan Tallinn on välja toonud, siis inimtasemel tehisintellekti ehitamisele füüsikaseadustes piiranguid ei ole. Samas suudavad masinad juba praegu paljusid tööülesandeid ilmselgelt inimestest paremini teha, põhinegu need tehisintellektil või lihtsamatel printsiipidel. Kindel on, et tehisintellekti võimekuse kasvu trend jätkub vähemalt järgmised 5 aastat, kui mitte kauem või lausa lakkamatult kiirenevas tempos üldintellektini välja. Peame olema selleks valmis nii ühiskondlikult kui ka juriidiliselt.
I Tulevikuoskused ja minevikutööd
Hirm, teadmatus ja võimalused ilmestavad tehnoloogia ja eriti tehisintellekti mõju majandusele. Delli hiljutise uuringu järgi kardab 45 protsenti ettevõtetest kaduda järgmise 3-5 aastaga ning 48 protsenti pole kindel, milline nende sektor 3 aasta pärast välja näeb. Valim kattis 4000 ettevõttejuhti 16 riigist ning vestlused Eesti sees viitavad samasugusele ebakindlusele.
Samas võib loota ja oodata paremat tulevikku, kui on visioon, võimekus teha adekvaatseid prognoose ning arusaam sellest, mis on väärtuslik 21. sajandil. Kõige selle taustal peavad nii insenerid kui ka kõik teised üha rohkem mõtlema, kuhu ja kuidas elu edasi läheb, millist uut väärtust saab luua ja kuidas ümber mõelda ärimudelid.
Tuttav Starshipi masinõppe insener ütles hiljuti, et „tehisintellekt on ainus asi, mida on mõtet teha“ ja pikas perspektiivis (ning palgaootusi vaagides) on tal õigus. Samas on õigus ka neil, kes ütlevad, et maailm ei koosne ainult tehnoloogiast (ja selle taustal inseneride diktaadist), vaid oma osa mängivad ka inimesed oma tahtmiste, eesmärkide, jagatud normide ja ühiste kogukondadega MTÜ-dest rahvusriikideni.
Tõeline väärtus pole aga tihti kooskõlas sellega, mida avalikkus arvab ja mis poliitikute jutupunktidest kumab. Rõhk inseneriteadusele ja programmeerimise õpetamisele ei päästa meid, kuid ka neil oskustel on oma roll mängida. Just oskustest eraldi peaks rääkima, mitte töökohtadest tervikuna, kuna oskuste analüüs annab selgema pildi kui tööturu ja kaduvate ning lisanduvate tööde ja tööülesannete üle kemplemine.
Maailma ratsionaalsele parandamisele suunatud efektiivse altruismi ühing 80 000 tundi tõi oma analüüsiga välja, et kõige väärtuslikumad oskused praegusel ajal (tähtsuse järjekorras) on 1. hinnangute andmine ja otsustamine; 2. kriitiline mõtlemine; 3. ajahaldus; 4. tulemuslikkuse jälgimine; 5. keerukate probleemide lahendamine. Neile järgneb omakorda kõik muu.
Teisisõnu tipus on sotsiaalsed ja analüütilised oskused ning enese ja teiste inimeste juhtimine. Järjekorda mõjutasid oskuse rakendatavus eri valdkondades, võimalus pakkuda rahulolu, sissetulek ja tõenäosus, kui raskesti on konkreetne oskus automatiseeritav masinate poolt. Kuigi analüüs oli ameerikakeskne, siis midagi üldinimlikku kumab siin selgelt.
Artikkel jätkub pärast joonist.
Samas – nagu 80 000 oma analüüsis välja toob, on insenerioskusi, sealhulgas programmeerimist, jätkuvalt kasulik õppida ja seda suuresti sellepärast, et neid on kergem omandada kui häid sotsiaalseid oskusi, millesse tihti palju oma elust ja tööst peab investeerima, et oskus päriselt areneks. Arvutiteadlane Andres Ng, kes paljuski praegusele tehisintellekti pöörasele arengule on aluse pannud, on öelnud lausa, et kõige kasulikum hoopis oskus omandada oskusi ehk võime pidevalt elu jooksul õppida.
Oskuste kõrval ei saa aga unustada ka töid, eriti neid, mis tõenäoliselt kaovad. Inimesed, kes tehisintellekti (mis tänapäeval tihti tähendab masinõpet ja eriti neurovõrkudel põhinevat sügavõpet) arendavad ja kasutavad, on töökohtade automatiseerumise potentsiaali osas paljuski eriarvamustel. Siiski on ka nende arvamuse küsimine kasulik. Allolev küsitlus on tehtud 2016. aasta lõpus – üks punkt tähistab 50-protsendilist ja joone otsad vastavalt 25-75-protsendilist tõenäosust, et tehisintellekt on kas inimtasemel (HLMI = Human Level Machine Intelligence) või suudab teostada täielikult konkreetset tööd kõikide kaasnevate tööülesannetega.
Artikkel jätkub pärast joonist.
Kõige kiiremini peaks masinate poolt alistatud mängude nimistusse lisanduma sellised mängud nagu Angry Birds, pokker ja Starcraft ning tööülesannetest pesu voltimine, kõne transkribeerimine, tavainimese tasemel tõlkimine. Need kõik on 3-7 aasta kaugusel.
Küsitletud teadlaste hinnangul on 50-protsendiline tõenäosus, et tehisintellekt on võimekam kõikides tööülesannetes 45 aasta pärast ja kõik inimtööd on automatiseeritavad 120 aastaga. Kuna eelneva lause puhul on tegelikult tegemist sama küsimusega, mis küsitud eri vormides, ilmneb kui raske on tehnoloogia mõju töö olemusele ja tööhõivele hinnata ning kuivõrd vastus sõltub küsitust. Lisaks Aasias oldi märksa optimistlikumad ja keskmiselt arvati, et kõik inimvõimekused ületatakse masina poolt 30 aastaga, samas Põhja-Ameerikas on prognoosi keskmine 74 aastat.
Kõige selle taustal kiireneb üha ka tehnoloogia omaksvõtt, millele on tähelepanu pööranud näiteks Rita Gunther McGrath Harvard Business Review’s. Osalt on see seotud võimalusega tugineda varasemastele alustehnoloogiatele (nagu elekter ja internet), kuid osalt tundub ka ühiskondlik omaksvõtt toimuvat kiiremini – seda mõjutab ka reklaamisektori edasijõudmine ehk osatakse paremini panna inimesi tahtma asju, mida nad muidu poleks tahtnud. Nutitelefonid võeti Lääne ühiskondade poolt omaks praktiliselt kümne aastaga, samas kui ajalooliselt on trükimasina ja kohvi levik võtnud aega sajandeid ja isegi televisiooni peaaegu kõigi inimesteni jõudmine võttis aastakümneid.
II Intellekt bioloogias ja tehnoloogias
Intellekti olemusliku keerukuse osas on futoroloog ja ajakirja Wired asutaja Kevin Kelly toonud välja, et erinevatest mõtlemisviisidest ehk intellektidest saab mõelda kui ökosüsteemist, kus oma rolli mängib nii deduktsioon (üldiselt üksikule näitele), induktsioon (üksikult näitelt üldisele), sümbolites mõtlemine (symbolic reasoning), tundetaip, ruumiline mõtlemine ning lühi- ja pikaajaline mälu. Inim- ja tehisintellekti sümfoonias on igal instrumendil roll.
Nii nagu inimeste puhul ei tea me täpselt päris kindlalt kunagi, mis mõtteprotsess hetkel ajus käib, on üha enam on sama ka arvutiprogrammidega. See tuleneb põhiliselt kahest asjaolust:
1. Programmide pikkus ja keerukus. Näiteks Windows 7 lähtekoodis on hinnanguliselt 40 miljonit rida koodi ja Androidis 12 miljonit;
2. Masinõppel ja eriti neurovõrkudel põhinevate programmide tööpõhimõte on inspireeritud inimese neuronite tööpõhimõtetest. Nii nagu neuroteadus ja psühholoogia ei saa lõpuni aru, kuidas inimese aju töötab, ei saa neurovõrkude kasutajad tihti hästi aru, miks need lähenemisena nii hästi töötavad.
Inseneri vaatenurgast on ennastseletavus teisejärguline, oluline on konkreetse ülesande ärategemine. Vahel kuuleb arvutikaugetelt inimestelt väiteid stiilis “Kuidasmoodi siis programmeerija ei tea, mismoodi tema programm töötab. Ta ju ise kirjutas selle!”. Samamoodi võiks küsida juristidelt ja advokaatidelt, et kas neil on peas kogu Äriseadustik, kus kirjutamise hetkel kannab viimane paragrahv numbrit § 541. Mõlema puhul on keerukus arvestatav, autoreid palju ja koodi kirjutatakse pidevalt ümber.
DeepMindi ühe asutaja Shane Leggi doktoritöös on intellekti kohta vähemalt 72 definitsiooni ja intellekti defineerimine on teema, mille üle võibki jääda vaidlema. Siiski tundub Leggi koonddefinitsioon paljulubav: Intellekt mõõdab tegija (olgu ta inimene või masin) võimet saavutada eesmärke erinevates keskkondades (Intelligence measures an agent’s ability to achieve goals in a wide range of environments).
Selle kõige taustal tasub korra mõtiskleda selle, et nimese mõtestamine indiviidina, kes teeb vabalt oma valikuid nii valimistel kui vabaturul, on osutunud mõistlikuks lähenemiseks, mille juured on valgustusajal tärganud klassikalises liberalismis. See arusaam on vale, kuid kasulik. Psühholoogia ja viimasel ajal ka andmeteadus on kahtluse alla seadnud nii valikute vabaduse kui ka indiividi terviklikkuse. Kuid nagu ütlevad süsteemiteoreetikud – kõik mudelid on valed, mõned on kasulikud.
Samamoodi on indiviid pikalt eksisteerinud õigusfilosoofiliselt. Iga üksikisik vastutab moodsas lääne õigusruumis oma tegude eest õiguslikult, samamoodi nagu iga juriidiline isik. See pole alati nii olnud. Veel Rooma impeeriumis oli vastutus tihti kollektiivne, sõna detsimatsioon pärineb kollektiivkaristuse viisist, kus sõjaliselt ebaeduka leegionis iga kümnes liige tapeti. Ka pereisadel oli Roomas täielik võim oma perekonna üle, sh luba tappa. Isegi juriidiline isik on alles paari viimase sajandi leiutis. Enne seda oli vastutus, ka ettevõtmise põhja minnes, otsene – kui võlgade korral polnud raha, siis oli minek võlavanglasse.
Ajad on edasi läinud ja juba praegu toetub lihtsamatele ja keerulisematele arvutiprogrammidele pea kogu lääne tsivilisatsioon. On tarvis mõelda, kas ka tehislik intellekt nõuaks õigusselguse huvides eraldi määratlemist.
Lõpuks taandubki kõik sellele, et kasulik on detailidest kõrgemale tõusta ja juurelda, kas veidi abstraktsemalt mõtlemine aitaks mõne probleemi lahendada.
III Õigusruum
Osalt tingib laiema robootikat reguleeriva seadustiku vajaduse just asjaolu, et trendid masinõppe ja eriti sügavõppe neurovõrkude arengus on hämmastavalt eksponentsiaalsed. Kui debatt ei alga praegu, siis kui vajadus praegusest suurem, on juba hilja.
Kui keegi oleks võtnud Homo Sapiensi liigi esindaja Aafrika savannist 100 000 aastat tagasi ja küsinud, et kuidas ta end rakendama hakkab ja mis võimalusi kaasa toob, siis omamata meie praegust eelist asjadele tagasi vaadata, oleks vaevalt võimalust öelda, et praeguseks on see kahejalgne inimahv loonud kõrgtehnoloogilise tsivilisatsiooni, sh selged reeglid iseenda käitumisele – õigussüsteemi enese.
See, et varem on õigusloomet tehtud ainult tagasivaatavalt, ei tähenda, et edaspidi ei võiks teha seda tööd edasivaatavalt. Riigil on mõistlik olla ennetav mõningate trendide adumisel ja selguse pakkumisel. Ei tasu ainult mõelda, kas olemasolevad probleemid on lahendatavad olemasolevate lahendustega, vaid kas tulevased probleemid vajavad teistsuguseid lahendusi.
Riigi roll moodsas väärtusloomele suunatud ühiskonnas on võimaluste loomine ning selgete ja arusaadavate reeglite tagamine. Reeglite loomine võtab aga aega. Eriti kui plaanitav muutus on suur, siis peab eelnema ka debatt, konstruktiivne kriitika, fookuse täpsustamine ja võimaluste ning ohtude väljatoomine. On kiiduväärne, et Triniti advokaadid Karmen Turk ja Maarja Pild koos riigikantselei diginõuniku Marten Kaevatsiga on ses osas kratiseaduse mõtte õhku visanud.
Tehisintellektile õigusliku staatuse andmine oleks kasulik, sest kasulikud olid ka inimestele ja juriidilistele isikutele õigussubjektisuse andmine – need andsid õigusselgust ja võimaldasid ühiskondadel liikuda suurema keerukuse poole, kuid oma olemuselt pole need muud kui suurte inimhulkade poolt omaks võetud ideed, mida riikliku nn vägivallamonopoliga jõustatakse.
IV Võimalused
Tehnoloogia areng on toonud meid uue tööstusrevolutsioon lävele. Mõtlevate masinate ajastu võib kogu maailma uueks luua vabaturumajandusest liberaalse demokraatia alustaladeni välja ja kõigil meil on selles muutuses oma roll mängida.
Tilburgi ülikooli äri- ja finantsseaduse professor, Erik P.M. Vermeulen, on toonud välja, kui eksitav on küsimus, et kas olla tehnooptimist või tehnopessimist. Mõlemad eeldavad, et tulevik tuleb ilma meie sisendita. Aga tulevik tuleb koos meiega ja seega on inimestel võimalik ka suuri trende suunata.
Mittemillegitegemise osas tsiteeriks keskkonnakaitsjat Stewart Brandi: „Kui tehnoloogia sust üle sõidab, siis kui sa ei juhi teerulli, siis oled sa osa teest (Once a new technology rolls over you, if you’re not part of the steamroller, you’re part of the road).“ •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli