Hardo Pajula: kohtumine tundmatuga ehk globaliseerumise võitjad ja kaotajad ({{commentsTotal}})

{{1506678300000 | amCalendar}}

Globaliseerumise loos on ühine hirm, aga erinevad võõrad, tõdeb Hardo Pajula Vikerraadio päevakommentaaris ja kutsub üles üksteisele valetamist lõpetama.

Pärast viimast jääaega on inimesed rajanud kaosemerre üha uusi korrasaari. Lõpuks on meri nad kõik enda alla matnud. Tõsi küll, mitte jäljetult, sest vahepealsesse kaosesse kistud kultuuride elemendid on mingites uutes kombinatsioonides ja mutatsioonides varem või hiljem jälle pinnale kerkinud.

Kultuuriline evolutsioon kujutab endast seega vastust inimmõistust ümbritsevale müsteeriumile, mille allikad on nii haaramatu universum kui ka inimene ise. Igal korrasaar on olnud ajutine mudel sellest, kuidas käituda konkreetsel ajal ja konkreetses kohas.

Et eelmainitud eksistentsiaalne saladus on aga lahendamatu, siis on iga kultuur määratud viimaks hääbuma.

Kultuurilisel evolutsioonil on aga omakorda sadade miljonite aastate pikkused bioloogilised juured. „Meie kogemuste maailma – meie „keskkonda“ – iseloomustab prognoositava ja kontrollitava pidev läbipõimitus prognoosimatu ja kontrollimatuga,“ kirjutab Kanada psühholoog Jordan Peterson oma raamatus „Tähenduse teejuhid“.

„Vähemalt kujundlikus mõttes koosneb universum „korrast“ ja „kaosest“. Kummalisel kombel näib meie närvisüsteem olevat kohanenud just selle „kujundliku“ universumiga,“ jätkab ta samas.

Meie korrasaarte ühised maakaardid võimaldavad meil omavahel üldjuhul päris kenasti hakkama saada. Ühte kultuuri kuuluvate inimeste käitumine on vastastikku etteaimatav ja just meie tegevuse ligikaudne prognoositavus on see, mis võimaldab meil oma emotsioonid vaos hoida. Ent nii nagu iga saart ümbritseb definitsiooni järgi vesi, nii piirab iga kultuuri eksistentsiaalne kaos. Varem või hiljem uhub meri rannale mõne tuntu terviklikkust ohustava anomaalse nähtuse.

„Anomaaliad ilmnevad kaose ja korra vahelisel piiril ning nad on üheaegselt nii ähvardavad kui lootusrikkad,“ kirjutab Peterson. Kumb aspekt – ähvardus või lootusrikkus – on ülekaalus, sõltub peaasjalikult sellest, kas kontakt anomaaliaga on vabatahtlik või pealesurutud.

Viimase paari inimpõlve jooksul on maakera hõlmava korraarhipelaagi kõikide saarte randa enam-vähem ühel ajal saabunud anomaalne nähtus nimega globaliseerumine. Et tegemist pole tühipalja teokarbiga, siis on see fenomen käivitanud needsamad instinktid, millega meie kauged sugulased reageerisid kiskja vaatevälja ilmumisele.

Tulemusena on kogu populatsioon närviline, seda aga erinevatel põhjustel. Läänes on aegamisi muutumas kogu seda protsessi mõtestav teoreetiline raamistik. Kui veel paarkümmend aastat tagasi valitsenud ökonoomilise müüdi järgi pidi piirideta kauplemine kogu arhipelaagis viimaks elatustasemed ühtlustama, siis nüüd näivad meid selle eesmärgini viivat pigem järjest hoogu koguvad migratsioonivood. Teises stsenaariumis võidakse sihile jõuda palju kiiremini ja seetõttu on too võimalus keskmisele läänlasele ka palju eemaletõukavam.

Ent „keskmine läänlane“ on teoreetiline konstrukt: globaliseerumisel on omad võitjad ja kaotajad. Me teame hästi, kust neid otsida. Esimesed leiame metropolide kõrgete klaashoonete ülemistelt korrustelt ja kõikvõimalikest „loomelinnakutest“, teiste areaal on ääremaastuvad postindustriaalsed „roostevööndid“.

Nii oli see juba globaliseerumise esimeses etapis. Teine faas on pildi veelgi kirjumaks teinud. Suhtelises plaanis on terrori eest läbi Sahara Pariisi ilmetusse eeslinna jõudnud hutu üleilmastumisest rohkem võitnud kui samal ajal Eiffeli tornile avaneva vaatega katusekorterisse kolinud prantslasest sümbolanalüütik. Läänes võimul olev multikultuursuse ja piirideta maailma eeliseid propageeriv poliitiline klass toetub seega laiale koalitsioonile, mille ühes servas on kodusõja eest päkad teinud hutu ja teises oma penthouse’i rõdul uut šampust avav mustkunstnik. Asjaolu, et maagi korterit võib koristamas käia seesama hutu, tugevdab seda liitu veelgi.

Kõik oleks kena, kinnitatakse meile kõrgetes klaashoonetes asuvatest meediakontoritest, kui seal kuskil kaugel, kaugel silmapiiri taga ei elaks need valgustamata pärismaalased, kelle võõraviha kogu kupatuse kummuli ähvardab keerata. See ohtlikult ühekülgne tõlgendus vaatab mööda tõsiasjast, et selles loos on ühine hirm, aga erinevad võõrad.

Tõdegemgi siis kokkuvõtteks eelkõige seda, et kõik selle saaga osapooled on inimesed, kõigi vari ulatub Carl Jungi sõnul põrgusse. Tõsiasi, et osa seltskonnast endale sellest aru ei näe andvat, ei tee seda keerulist olukorda sugugi lihtsamaks.

Kuivõrd meie ees seisev probleem on igavikuline, siis on seda õnneks ka lahendus: lõpetame üksteisele valetamise ja kohtume tundmatuga vabatahtlikult, kui võimalik, siis koguni heatahtlikult. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



Tööandja peab olema esimene, kes ohumärke nähes sekkub.

Edukas juht kuulab töötajaid ja märkab nende probleeme esimesena

Inimeste tööga seonduv terviseteadlikkus on viimastel aastatel oluliselt paranenud. Psühholoogilistest ja sotsiaalsetest probleemidest ei söandata aga endiselt sageli rääkida, sedastavad Tallinna tehnikaülikooli teadlased. Juhtide tähelepanelikkus ja valmisolek alluvaid kuulata tuleks aga kasuks nii töötajatele kui ka ettevõttele tervikuna.

Puuk Järvselja ürgkvartali õpperaja ääres veredoonori ootel.

Vereimejatel puukidel on Eestis raske elu

Puugid on loodusliku süsteemi loomulik osa, kuid inimesele näib see looduse pakutava karuteenena, selgitab Tartu ülikooli vanemteadur Jaan Liira. Mida peaksime arvama metsas elutsevate puukide ohust hetkel ja tulevikus? Erinevalt üldlevinud arvamusele on Eesti metsades kümneid kordi vähem puuke võrreldes Lääne-Euroopa metsapiirkondadega. Kliimamuutus võiks suurendada meie maastike puugirohkust, kuid ainult pärast seda, kui on muutnud Eesti metsade koosseisu.

klõpsa kaardil: uued võimuliidud
Lähinädalatel sõlmitakse üle Eesti 79 koalitsioonilepingut. Sellel kaardil siin on näha, millised erakonnad või valimisliidud koalitsioonilepingu sõlmisid ning kellest saavad linnapead, vallavanemad ja volikogude esimehed. ERR.ee hoiab kõnelustel silma peal ja uuendab kaarti jooksvalt.

uudised
Harju maakohus.

Väidetav pärija nõuab kohtust kadunud testamendi eest riigilt kahjutasu

Eesti riik on omapärase ja erakordse kohtuotsuse ootel, kus testamendi kaotamise eest nõutakse riigilt enam kui 700 000 euro suurust kahjutasu. Erakordseks teeb selle otsuse asjaolu, et halduskohus peab otsustama, kas maakohus võiks olla pärimistoimikust välja rebitud testamendi kadumises süüdi olukorras, kus kriminaalmenetlus süüdlast tuvastada ei suutnud.

ela kaasa eksperimendile
Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: