Jaak Aaviksoo: paar fakti tasulise kõrghariduse asjus ({{commentsTotal}})

Jaak Aaviksoo
Jaak Aaviksoo Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Viktor Trasbergi kommentaaris kõrghariduse rahastamisest on hoiakud ja hinnangud võrreldes argumentidega ilmselges ülekaalus, kirjutab Tallinna tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo.

Tartu Ülikooli teadlane Viktor Trasberg käsitles Vikerraadio päevakommentaaris kõrghariduse rahastamist. Ajastukohaselt on selles kommentaaris hoiakud ja hinnangud võrreldes argumentidega ilmselges ülekaalus.

Usun siiski, et paljudel kuulajatel-lugejatel on soov käsitletud probleemile ka faktipõhiselt läheneda. Selle võimaldamiseks toon mõned arvud, mis võiksid kasuks tulla.

Olen oma ametist tulenevalt teadlikult piirdunud Tallinna Tehnikaülikooliga, lisades vaid mõned haridussilm.ee-st leitavad andmed. Minu kasutuses on ka teiste avalike ülikoolide, sh Tartu Ülikooli andmed ning nende põhjal tehtavad järeldused on üsna samasugused

Alustuseks veidi taustast. Taasiseseisvumise järgselt kujunes Eestis (tegelikult kogu sovetijärgses ruumis) kõrghariduses rahastusmudel, mille kohaselt osa üliõpilasi sai õppida tasuta ja osa sai konkursiväliselt nn tasulistele kohtadele. Laialt on levinud arvamus (mida eriti jõuliselt rõhutab ka Trasberg), et tasuliste üliõpilaste õppemaksudest laekuv eraraha tagab ülikoolide normaalse toimimise, võimaldades muuhulgas ka õppejõududele korralikku palka maksta.

Õppeaastal 2010-2011 õppis Tallinna Tehnikaülikoolis 6956 üliõpilast tasuta ja 6927 üliõpilast tasulistel õppekohtadel, enam-vähem sama 50:50 suhe oli ka riigi tasemel. Riik eraldas riikliku koolitustellimuse mehhanismi kaudu meile 21,65 miljonit eurot ja õppemaksudest laekus 6,51 miljonit eurot. Lihtne arvutus näitab, et ühe üliõpilase õpetamiseks tehtav kulu oli 2028 eurot, sh riigi poolt 3112 eurot ja erasektori poolt 939 eurot üliõpilase kohta.

Siit esimene järeldus: tasulised üliõpilased ei katnud oma tegelikke õppekulusid, vaid ülikoolid doteerisid iga konkursi alusel ülikooli pääsenud üliõpilase arvelt 1084 euro ulatuses tasuliste üliõpilaste õpet. On mõistetav, et sellise ristsubsideerimise tulemusena ei jätnud ligi kolmandiku võrra väiksemad kulutused nn tasuta üliõpilase kohta mõjutamata õppe taset. Olgu siis otse, väiksema õppejõudude arvu kaudu üliõpilase kohta, või kaudselt, madalama akadeemilise nõudlikkuse kaudu, mille tingis madalam sisseastumislävend.

See oli üks, ehkki mitte peamine probleem ning sisuline põhjus kõrghariduse rahastamise reformiks.

Kõrgharidusreform, mida tuntakse tasuta kõrghariduse nime all, sätestas, et täisajaga õppivad üliõpilased saavad õppida tasuta ja ülikoolidesse ei tohi võtta raha eest konkursilävendi alla jäävad üliõpilasi. See piiras ülikoolide õigusi tasulisi üliõpilasi vastu võtta ning ära langeva tulu kompenseerimiseks kasvatati ülikoolide rahastamist 83,99 miljoni euro tasemelt 2012. aastal 125,36 miljoni euroni aastal 2015. Ehk umbes 50 protsenti!

See rahastamise kasv kompenseeris liiaga äralangevad õppemaksud, isegi arvestamata demograafilistel põhjustel vältimatult kahanemas olnud nõudlust (tasulise) kõrghariduse järele.

Kuhu oleme selle reformiga tänaseks jõudnud? Eelmisel õppeaastal oli õppis tehnikaülikoolis 8233 üliõpilast tasuta ja 2657 üliõpilast tasulistel kohtadel. Riiklik tegevustoetus oli 37,7 miljonit eurot ja õppemaksudest laekus 3,1 miljonit eurot. See annab üliõpilase keskmiseks rahastamistasemeks 3747 eurot, sh nn tasuta üliõpilase kohta 4579 eurot ja tasulise üliõpilase kohta 1168 eurot.

Siit järeldus: ülikoolid doteerivad jätkuvalt tasuliste üliõpilaste õpet – 832 eurot iga tasuta üliõpilase kohta ja 2579 eurot iga tasulise üliõpilase kohta.

Teeksin eelnevast veel mõned järeldused. Eestis toiminud tasuline õpe (nn Ida-Euroopa mudelis) sündis järsult suurenenud kõrgharidusnõudlusest, mitte ülikoolide rahapuudusest – endise hulga üliõpilaste õpetamine olnuks ülikoolidele rahaliselt kasulikum, ent oleks kahandanud oluliselt ülikoolide pikaajalist konkurentsivõimet vabal turul. Selleks tagati ülikoolides tasulist õpet tegevate õppejõudude motivatsioon suure osa õppemaksude suunamisega otse palkadeks, jättes muud kulud katmata. Kuivõrd tasuta asju ei ole, kompenseeriti see riikliku rahastamise olulise suunamisega muude kulude katteks (sisuliselt tasulist õpet mitte pakkuvate erialade arvelt).

Teiseks, ülikoolidel ei ole rahalist motivatsiooni tasuliste ingliskeelsete programmide pakkumiseks. Seda tehakse eelkõige ülikoolide rahvusvahelise konkurentsivõime kindlustamiseks – ülikoolid maksavad ingliskeelsetele programmidele peale.

Kusjuures praktiliselt kõigis avalikes ülikoolides üle kogu ilma moodustab niiklik rahastamine suure, valdavalt suurema osa kõikide avalike ülikoolide rahastamisest ka nendes riikides, kus on üldine õppemaks ja inglise keel riigikeel.

Kolmandaks, riiklik rahastamine üliõpilase kohta on võrreldud kuue aastaga kasvanud 47 protsenti, õppemaks tasulistel programmidel vaid 24 protsenti. On oluline, et riikliku rahastamise kasv üliõpilase kohta on sel kuueaastasel perioodil edestanud majanduskasvu (26 protsenti) ligi kaks korda. Sellest tulenevalt on raske mõista väidet, et kõrgharidusreform on raskendanud ülikoolide majanduslikku olukorda või ei võimalda (enam?) maksta õppejõududele korralikku palka. Palgaprobleemide lahendus on kuskil mujal.

Eelnev ei tähenda, et kõrghariduse rahastamisega oleks kõik korras – probleeme jätkub – ja raha võiks alati rohkem olla. Eelnev ei tähenda ka seda, et õppemaks on halb ja tasuta kõrgharidus on hea. Küll aga tähendab eelnev seda, et kui tekib poliitiline aken õppemaksu sisseviimise aruteluks, tasuks vaadata Ühendkuningriigi või ka Hollandi poole, selmet püüda ajalooratast üleminekuaastatesse tagasi pöörata.

Usun, et kõrghariduspoliitikat puudutavalt on tõenduspõhine argumentatsioon jätkuvalt võimalik ja seda ka siis, kui osa teadlasi on sellest loobumas. •

Toimetaja: Rain Kooli



Tööandja peab olema esimene, kes ohumärke nähes sekkub.

Edukas juht kuulab töötajaid ja märkab nende probleeme esimesena

Inimeste tööga seonduv terviseteadlikkus on viimastel aastatel oluliselt paranenud. Psühholoogilistest ja sotsiaalsetest probleemidest ei söandata aga endiselt sageli rääkida, sedastavad Tallinna tehnikaülikooli teadlased. Juhtide tähelepanelikkus ja valmisolek alluvaid kuulata tuleks aga kasuks nii töötajatele kui ka ettevõttele tervikuna.

Pelgulinna haigla hoone on müügis.

Pelgulinna haigla pandi 2,6 miljoniga müüki, huvilisi juba on

Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTKH) pani 2,6 miljoni eurose alghinnaga müüki oma Pelgulinna haigla hoone. Müügitingimuseks on, et tulevane omanik peab seal vähemalt järgmised kümme aastat samuti tervishoiuteenust osutama. Haigla sõnul see tingimus võimalikke huvilisi eemale peletanud ei ole.

Puuk Järvselja ürgkvartali õpperaja ääres veredoonori ootel.

Vereimejatel puukidel on Eestis raske elu

Puugid on loodusliku süsteemi loomulik osa, kuid inimesele näib see looduse pakutava karuteenena, selgitab Tartu ülikooli vanemteadur Jaan Liira. Mida peaksime arvama metsas elutsevate puukide ohust hetkel ja tulevikus? Erinevalt üldlevinud arvamusele on Eesti metsades kümneid kordi vähem puuke võrreldes Lääne-Euroopa metsapiirkondadega. Kliimamuutus võiks suurendada meie maastike puugirohkust, kuid ainult pärast seda, kui on muutnud Eesti metsade koosseisu.

klõpsa kaardil: uued võimuliidud
Lähinädalatel sõlmitakse üle Eesti 79 koalitsioonilepingut. Sellel kaardil siin on näha, millised erakonnad või valimisliidud koalitsioonilepingu sõlmisid ning kellest saavad linnapead, vallavanemad ja volikogude esimehed. ERR.ee hoiab kõnelustel silma peal ja uuendab kaarti jooksvalt.

uudised
Harju maakohus.

Väidetav pärija nõuab kohtust kadunud testamendi eest riigilt kahjutasu

Eesti riik on omapärase ja erakordse kohtuotsuse ootel, kus testamendi kaotamise eest nõutakse riigilt enam kui 700 000 euro suurust kahjutasu. Erakordseks teeb selle otsuse asjaolu, et halduskohus peab otsustama, kas maakohus võiks olla pärimistoimikust välja rebitud testamendi kadumises süüdi olukorras, kus kriminaalmenetlus süüdlast tuvastada ei suutnud.

ela kaasa eksperimendile
Sügisest on Eestis 213 omavalitsuse asemel 79.

Kiirotsing: mis saab koduvalla nimeks pärast haldusreformi?

Sel nädalal selgus lõplikult, millised vallad omavahel liituvad ning mis saab uute valdade nimeks. Pärast kohalike omavalitsuste valimisi sel sügisel jõustub haldusreform ning varasema 183 valla asemel jääb järgi 64. Linnade arv väheneb poole võrra ehk 30-lt 15-le. Mis on uute valdade nimed ja kas maakondlik kuuluvus on endine? Seda näeb allolevast otsingust.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: