Meelis Oidsalu: kas Jaak Printsil oli õigus?
Näitleja Jaak Printsi esinemine riigikogus sotsiaaldemokraatide korraldatud demokraatia ohtusid ja väljakutseid käsitleval istungil tekitas küsimuse näitleja poliitilisest agentsusest. Kas Prints väljendas üldse omi mõtteid või osutus ta sotsiaaldemokraatide käpiknukuks?
Oli neid, kes pidasid küsimust ennast kiuslikuks ning kultuuriinimest alavääristavaks. Kuid küsimusele, kas näitlejal saavad üldse olla oma poliitilised veendumused, polegi tegelikult kerge ühest vastust anda.
Näitleja agentsuse probleemi tõstatasin kunagi Teatri NO99 ETV-s linastunud „Kunstikoolide“ saateid arvustades. Noored näitetudengid rääkisid seal kunstiteoseid tutvustades ilmselgelt liiga keerulist kunstiteaduslikku juttu oma eeldatava lugemuse kohta, kuigi nende esitusviis oli emotsionaalne ja isiklik.
Selge see, et ka riigipeadel ja teistel poliitikutel ning avaliku elu tegelastel on tagatuba, neile kirjutatakse suuremal või vähemal määral tekste ette, aga erinevalt etendusi andvatest näitlejatest on nad poliitilise karjääri jooksul ka ise oma retoorika aktiivsed kujundajad ja nende poliitiline subjektsus on kestvam kui ühe lavateksti esitusaeg. Nad peavad oma sõnade eest publikule vastust andma. Näitlejate puhul oleme nende professiooni eripärast tulenevalt aga leppinud, et näitleja pole traditsioonilises mõttes ühiskondlik arvamusliider, vaid kellegi teise mõtete ja veendumuste veetlev vahendaja.
Ent see ei tee näitlejast sugugi võimutut, poliitikakauget kodanikku. Näitleja poliitiline potentsiaal seisnebki tema ümberkehastumisoskuses ja sellega kaasnevas reflektsioonisuutlikkuses. Hea näitleja võib ühtviisi vaimustavalt mängida nii türanni kui filosoofi, homoseksuaali kui natsi, aga sama edukalt kehastada ka filosoofist türanni või homoseksuaalist marurahvuslast. Teater emotsionaalsust ja emotsionaalset manipulatsiooni valdava kunstiliigina saab muu hulgas ühiskonna erutuvuse asjaolusid (sh kultuuriliste, poliitiliste, rahvuslike jm instinktide manipuleeritavust) teadvustada. Teater on ideaalne koht uurimaks kinnistunud või arenevate ühiskondlike ootuste, vastasseisude ja arusaamade põhjendatust, lahkamaks ühiskondlikke erutusseisundeid või tegemaks nähtavaks tuimust ja aitamaks nii kaasa ühiskonna eneseteadvuse edendamisele.
Teatri ja näitlejate erakordne populaarsus Eestis annab neile võimaluse jõuda paljudeni, mõjutada ühiskonna kulgu. Poliitilisust laval peetakse eesti teatris sageli plakatlikkuse, kunstipäratuse tunnuseks ja seda samastatakse avangardsemate, obstsöönsemate teatrivormidega. Ometi on ka traditsioonilise psühholoogilise teatri turunduses sageli kesksel kohal klassikalise lavastuse päevakohasuse, ühiskondliku aktuaalsuse argument.
Käsitleme poliitilisust teatris sageli liiga kitsalt. Lavastuse poliitilisus ei sõltu sugugi tema žanrist. Psühholoogilises perekonnadraamaski aset leidvates konfliktides peegelduvad näiteks ajastu ühiskonnakorralduse ebaõiglusest, soorollide kammitsevusest, valitsevast komberuumist tulenevad pinged.
Teatri poliitilist potentsiaali on hiljuti kritiseeritud Teatri NO99 suurt tähelepanu pälvinud projektide – nagu „Ühtse Eesti suurkogu“, „Savisaar“ või „Reformierakonna juhatuse koosolek“ – näitel, sest nad ei olevat toonud reaalseid muutusi poliitilisse kultuuri. Selliste etteheidete tegijad väljendavad ebausku nende lavastuste kriitilise hoiaku moraalseks aluseks olnud üleskutsesse mitte loobuda uskumast poliitikasse kui millessegi olemuslikult heasse, alalisse, ent frustreerivalt sageli luhtuvasse võimalusse muuta ühiselu paremaks.
Asjaolu, et riigikogu liikmeil ega ajakirjanikel lubatud pärast Jaak Printsi hingestatud ettekannet temalt küsimusi küsida, raamis Printsi etteaste kohatu, harjumuspäratu etendusena ning lisas sotsiaaldemokraatide korraldatud arutelule lääge ja ebademokraatliku lavastuslikkuse meki. Jaak Printsi kahvel seisnes selles, et kui kunstnik, isegi otseselt allumata mingile ideoloogilisele programmile, võtab vajaliku võõrituseta osa parteiüritusest, kaotab ta oma reflekteerivas võimus, mis põhinebki suuresti vabadusel mitte jäädavalt siduda end ka omaenda esitatud seisukohtadega.
Kunstniku poliitiline võim säilib senikaua, kuni ta säilitab võimaluse jälgida ka iseennast mingi poliitika agendina kõrvalt, võime oma etendatud seisukohti kritiseerida ja reflekteerida, et seeläbi survestada võimukandjaid end oma poliitilisi seisukohti mitte etendama, vaid ka tõeliselt omama, näitama valmisolekut nende järgi elama, nende eest vastutust võtma.
Ent ometi. Oletame, et Jaak Prints ei kirjutanud oma kõnet ise. Oletame, et ta oli seal riigikogu puldis olukorras, kus näitlejana olnud varem kümneid kordi: et ta isegi ei nõustunud teksti esitades kõigi seal sisaldunud väidetega. Just nimelt asjaolu, et tegemist on näitlejaga, ei muuda esitatud sõnumit ennast kuidagi vähem kuulamisväärseks. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar