Rain Kooli: meie mees Mihhail Kõlvart
Edgar Savisaare ja siinsete venelaste suhe oli rohkem koloniaalne, kuninga ja alamate suhe kui ehe kiindumus „meie mehesse“. Mihhail Kõlvart on hoopis midagi muud. Ta on svoi, oma. Päriselt.
Ühe Tallinna kooli aula. Idamaiste näojoontega, oma tegelikust vanusest nooremana mõjuv mees tõmbab ülikonnapükste sääred pisut ülespoole. Seejärel tõstab ta parema jala 120-kraadise nurga all üles, seisatub hetkeks ning hakkab säärt ja jalalaba teravalt liigutades õhku jalahoope jagama.
Iga hoobi järel pöördub keha mõnevõrra, nii et mees tümitaks nagu hulka nähtamatuid vastaseid. Saal rõkkab vaimustusest ja poolehoiuvaldustest.
See ühelt tänavu sotsiaalmeedias levinud videolt pärit stseen iseloomustab päris kenasti eile kulmineerunud kohalike omavalitsuste volikogude valimisi. Vähemalt kõige suurem ja mõjukamas omavalitsuses, Eesti pealinnas Tallinnas.
Mees videol oli Mihhail Kõlvart, Tallinna abilinnapea hariduse, kultuuri, noorsoo, spordi ja integratsiooni alal.
Nagu Tallinna kooliõpilaste ees nähtamatuid vaenlasi, nii tümitas rahvusvahelise kategooria võitlussportlane eile ka oma reaalseid konkurente nii Keskerakonna sees kui ka väljaspool seda. Täna on selge, et kuigi ka näiteks (iseenesest tubli valimistulemuse teinud) Raimond Kaljulaidu on esitatud tuleviku keskerakondlasena, on tõeline täht siiski 40-aastane Kõlvart.
Pea 25 000 häält on suurusjärk, mida oleme kohalikel valimistel harjunud nägema vaid Edgar Savisaare puhul. Jah, sellesama Savisaare, kelle kogutud 3600 häält võtaks kes tahes muu rõõmust hõisates vastu, kuid kelle enda puhul on tegemist kukkumisega. Kõrgelt.
Eesti poliitikas, Keskerakonnas ja pealinna venekeelses kogukonnas ongi alanud uus ajajärk.
Nagu näha, on sel venekeelsel kogukonnal igal juhul vaja karismaatilist liidrit, kelle taha koonduda. Aastaid oli see Savisaar, kuid tegelikult ei olnud Edgar Savisaare ja tema venekeelsete hääletajate suhe kunagi eriti siiras ja mõlemapoolne.
Venelasi oli Savisaarele vaja kui vahendit. Kui hoolega mõelda savisaarliku Keskerakonna peale, siis ei teinud eestivenelased selles tükk aega erilist karjääri ning erakonna juhatusse või Tallinna linnavalitsuse tipptasandile jõudmine on nende jaoks pigem uuema aja nähtus.
Savisaare ja siinsete venelaste suhe oli rohkem koloniaalne, kuninga ja alamate suhe kui ehe kiindumus „meie mehesse“.
Kõlvart on hoopis midagi muud. Ta on svoi, oma. Päriselt. Vene keelt räägib ta emakeelena, mitte sujuvalt omandatud võõrkeelena, venekeelse hariduse eest seismine või mis tahes, mida ta venelaste heaks teeb, pole – erinevalt Savisaarest – tõlgendatav kultuurilise omastamise (cultural appropriation) ühe vormina.
Kõlvart on vene kogukonnale sobivalt samaaegselt macho ja kombekas; edukas, aga mitte suurustlev; tark, aga mitte liiga kõrgelennuline.
Ja mis veel oluline – kuigi Edgar Savisaarele on alati meeldinud end berlusconilikult ümbritseda noorte naistega, pole ta kunagi noortele erilist muljet avaldanud. Kõlvart on ka selles vallas täiesti vastupidine näide.
See saab selgeks hiljemalt siis, kui ta oma püksisääre üles tõmbab ja nähtamatuid vastaseid tümitama kukub ning saalitäis koolinoori vaimustusest käsi kokku lööb. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar