Vastus Rein Raua etteheidetele ehk mõned sõnad ignorantsuse magisteeriumist ({{commentsTotal}})

Varro Vooglaid
Varro Vooglaid Autor/allikas: ERR

On kahetsusväärne, et Rein Raud eelistab isiklikku aasimist sisulisele arutelule, sest sotsiaalministeeriumis ettevalmistatud diskrimineerimise keelu laiendamise plaan kätkeb endas tõesti vägagi tõsiseid küsimusi seonduvalt meie ühiskonna ideoloogiliste suundumustega, kirjutab Varro Vooglaid oma vastuses Rein Rauale.

Oma 9. oktoobri artiklis kritiseerib Rein Raud minu arvamuslugu diskrimineerimise keelu laiendamise plaani teemal, suunates oma kriitika teraviku küll mitte niivõrd minu seisukohtade, kuivõrd minu isiku pihta. Püüan omalt poolt keskenduda siiski sisulistele küsimustele ning juhtida tähelepanu mõningatele Raua artiklis sisalduvatele põhimõttelistele probleemidele.

Raua artikli kandvaks liiniks on argumentum ad hominem võtmes arutlus. Kohe artikli alguses osutab Raud, et minusugustel inimestel ei ole põhjendatud hoiatada ideoloogilisele diktatuurile teed sillutavate suundumuste eest, kuna olen väljendanud demokraatliku riigikorralduse suhtes skeptilisi seisukohti. Raud ütleb, et minu huviks olevat „kasutada ära demokraatlikke õigusi ja vabadusi just selleks, et demokraatiat kui niisugust kahtluse alla seada ja nõrgestada“. Samas võtmes jätkub kogu ülejäänud artikkel kuni lõppjärelduseni välja, omistades mulle muuhulgas seisukohti, mida ma ei saa omaks võtta.

Ühelt poolt on tõsi, et ma ei pea demokraatiat ainuõigeks ega isegi mitte parimaks riigivalitsemise vormiks. Samas ei pea ma demokraatiat selle puudustest hoolimata olemuslikult kõlbmatuks, vaid möönan, et sarnaselt monarhiale ja aristokraatiale sõltub selle väärtus nii selle rakendamise eesmärkidest, kontekstist kui ka viisist. Teiselt poolt on aga tõsi ka see, et kui Eesti Vabariigis on põhiseadusega otsustatud, et riigivõimu peaks teostama kooskõlas demokraatia põhimõtetega, siis tuleb selle poole püüelda. Seega tuleb püüda võtta neist põhimõtetest parim, mida neil on pakkuda – sõltumata sellest, milline on minu või kellegi teise arvamus demokraatiast.

Kõige hullem on olukord siis, kui retoorikas tehakse demokraatia ülistamisest justkui pseudoreligioosne kultus, ent praktikas näidatakse demokraatia põhimõtete suhtes üles ükskõiksust või koguni eiratakse neid teadlikult. Kahjuks näeme praeguses Eestis just sellist olukorda. Võimuringkonnad räägivad alatasa demokraatiast, püüdes samal ajal vältida seda, et kõrgeim riigivõim oleks tõepoolest rahva käes. Üksmeelselt ja jäärapäiselt ollakse vastu nii riigipea otsevalimiste kui ka rahvaalgatuse õiguse taastamisele, nende õiguste rahvale tagasiandmise nõudjaid tituleeritakse aga halvustavalt populistideks. 

Ometigi võeti just need demokraatia instrumendid Eesti rahvalt ära, kui toimus 1934. aasta riigipööre. Pidades silmas minu varjamatut poolehoidu nii presidendi otsevalimiste kui ka rahvaalgatuse õiguse taastamisele, aga ka võimu (oma elukorralduse üle otsustamise õiguse) säilitamisele rahvusriigi tasandil, selle asemel, et delegeerida see sisulise vastutuseta ja äärmiselt ebademokraatlikele üleriiklikele ühendustele ja struktuuridele, on Raua etteheited, nagu tahaksin demokraatiat nõrgestada, selgelt alusetud.

Teiseks heidab Raud mulle ette, et mul pole põhjust kurta valitsuse püüdluse üle hakata kodanike eest otsustama, milliseid eristusi nad võivad suhetes teiste inimestega teha, sest ma pidavat „ristisõda kooseluseaduse vastu ... just nimelt sihiga põlistada riiklik sekkumine inimeste eraellu, õigus otsustada inimeste eest, milliseid leibkondi nad tohivad üheskoos ametlikult moodustada, milliseid mitte.“

Taas omistab Raud mulle eesmärke meelevaldselt. Tema etteheiteid vaadates jääb mulje, nagu oleks kooseluseadusega seonduvalt küsimus homoseksuaalsete suhete dekriminaliseerimises – siis võiks seadusele vastuseismisest rääkida kui reaalsest soovist sekkuda teiste inimeste eraellu –, mitte sellistele suhetele perekondlike ja abieluliste suhetega võrdväärse ühiskondliku staatuse omistamises. Minul ei ole mingit soovi põlistada riiklikku sekkumist inimeste eraellu – pigem on just kooseluseaduse läbisurujad need, kes väidavad, et alles avaliku võimu sekkumine inimeste eraellu, s.t homosuhte riiklik tunnustamine võib teha nad õnnelikuks.

Kõrvalmärkusena – Raud näib mitte aru saavat, et mh ka homoseksuaalsed paarid on leibkonnad, mille moodustamisse ja eksistentsi riik ei sekku. Teadupärast pole leibkond mitte juriidiline, vaid statistiline kategooria, mida riikliku statistika seadus määratleb kui „koos elavad isikud, keda seob ühine kodune majapidamine. Leibkond on ka üksinda elav isik.“ Nii et kui kaks või enam isikut elavad ühises majapidamises, siis on nad nii ametlik leibkond kui saab olla ja riik sellesse ei sekku.

Kolmandaks väidab Raud, et minu seisukohti ei maksa tõsiselt võtta, kuna ma ei pruukivat üldse olla õige kristlane. Nimelt selgitab ta, et sotsiaalministeeriumis ettevalmistatud plaan (millega tahetakse inimest rahatrahvi, aresti või vangistusega sundida teole, mis vastandub tema kõlbelistele veendumustele) kujutavat endast vastupidiselt minu kriitikale ei midagi vähemat kui evangeeliumi vaimu täiuslikku väljendust. 

Raud põhjendab, et kuigi ta pole ise kristlane, on ta lugenud kristlikke pühi tekste ning teab, et nende tegeliku tähenduse kohaselt on kristlastel muu hulgas lausa moraalne kohustus rentida oma korterit homoseksuaalidele, sest Matteuse evangeeliumis on ühe halastusteona nimetatud kodututele ulualuse pakkumist. Veelgi enam: noppides evangeeliumist endale meelepäraseid kohti – nt Jeesuse sõnad „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ – ja andes neile endale meelepärase tõlgenduse, järeldab ta, et kristlased, kes keelduvad kõlbelistel põhjustel homoseksuaalidega lepingulistesse suhetesse astumisest, lähevad põrgusse. 

Pean tunnistama, et see, kuidas Raud positsioneerib end niisuguseid väiteid esitades tõelise kristliku õpetuse eestkõnelejana, on lihtsalt koomiline – seda enam, et tema väited on teravalt vastuolus kõigi peamiste Eestis tegutsevate kristlike usuühenduste piiblitõlgendusega. Pidades silmas, kuidas Raud näib pidavat end sarnaselt teistele pahempoolsetele arvajatele, nagu Ahto Lobjakas ja Andrus Kivirähk, kristliku õpetuse tõeliseks asjatundjaks, võiks talle naljaga pooleks soovitada pakkuda Eesti Kirikute Nõukogule välja üks korralik koolitus, et teha ka seni pimeduses kobavatele usuühenduste juhtidele pühakirja tegelik tähendus lõpuks ometi selgeks.

Nali naljaks, aga tagasi põhiteema juurde tulles väärib tähelepanu Raua küsimus, et „kuidas on võimalik, et avalikkuse ees kristlasena esineda armastav jurist“ on vastu valitsuse soovile sundida inimesi karistuse ähvardusel sellistesse eraõiguslikesse suhetesse, mida nad ei ole nõus moraalselt heaks kiitma.

Vastus sellele küsimusele taandub üldjoontes esiteks sellele, kelle langetada on eraõiguslikes suhetes otsuse, millised eristused on põhjendatud, millised mitte, ja teiseks sellele, et mitte iga käitumist, mida võib pidada kellegi hinnangul moraalselt vääraks – olgu selleks kas homoseksuaalidele korteri rentimisest keeldumine, soovimatus palgata oma ettevõttesse naissoost või eakaid inimesi, valetamine, abielurikkumine, ropendamine, liigne alkoholitarbimine vms –, ei ole vabaduse ideaali austamise nimel põhjendatud käsitleda riiklikku karistust väärivana. 

Kõiki asju ei tohiks püüda reguleerida riiklike käskude, keeldude ja karistustega, sest vabas ühiskonnas peaks suurem osa ühiskondlikust regulatsioonist lähtuma moraaliseadusest ning sellest juhinduvatest sotsiaalsetest hinnangutest. Vastasel juhul jõuame legalistliku ühiskonna tupikusse, kus pidev püüdlus asendada moraaliseadusest lähtuvat regulatsiooni üha detailsema riiklikult kehtestatud (ja riiklike karistustega tagatud) regulatsiooniga sillutab teed ideoloogilisele diktatuurile ning seda teostavale türanniale.

Seega, nagu ma Raua poolt arvustatud algses artiklis selgitasin, peaks vabaduse ideaali austavas ühiskonnas olema inimestel võimalus lähtuda eraõiguslikes suhetes eristuste tegemisel oma parimast äranägemisest, selle asemel, et olla sunnitud tegutsema lähtudes riigivõimu juures olevate ideoloogide hinnangutest. Just nagu kristlastele peaks jääma õigus mitte rentida oma korterit homoseksuaalidele (või vastupidi), nii peaks jääma ka sellele kõrgelt hinnatud droonifotograafile, kes keeldus ideoloogilistel kaalutlustel osutamast teenust Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks meeleavalduse jäädvustamiseks, õigus lähtuda oma lepingulistes suhetes enda veendumustest. Kui ühiskond leiab, et niisugune käitumine on väär, saab sellele hinnangu anda vastavat käitumist avalikult taunides, sedasi käituvaid inimesi vältides ning nende teenuste kasutamisest hoidudes.

Kui Raud aga osutab, et sotsiaalministeeriumi plaan pakuks võrdselt kaitset nii kristlastele kui ka homoaktivistidele, siis pidades silmas, mil moel on seesuguseid seadusemuudatusi lääneriikides homoideoloogilise vankri ette rakendatud ja kristlasi represseerima asutud, ei ole raske mõista, et selline osutus on pehmelt öeldes tendentslik. Erinevalt pahemaktivistidest ei nõua kristlased võimalust sundida teisi inimesi riiklike karistuste ähvardusel oma eluviisi heaks kiitma. Seega on jutt sellest, nagu pakuks diskrimineerimise keelu laiendamine ühtmoodi kaitset kõigile, sama põhjendatud kui väide, et kausitäis kaeru on võrdseks kehakinnituseks nii eeslile kui ka lõvile.

Kokkuvõttes on kahetsusväärne, et Rein Raud eelistas isiklikku aasimist sisulisele arutelule, sest sotsiaalministeeriumis ettevalmistatud diskrimineerimise keelu laiendamise plaan kätkeb endas väga tõsiseid küsimusi seonduvalt meie ühiskonna ideoloogiliste suundumustega. Oleme veerand sajandit elanud taasiseseisvunud Eestis, kus riik ei ole ähvardanud inimesi nende moraalsete veendumuste pärast ning peaksime samamoodi ka jätkama. 

Tõsiasi on see, et sotsiaalministeeriumis homoaktivistide vahetul osalusel ettevalmistatud eelnõu ei lähtu ühiskondlikust vajadusest, vaid eesmärgist teostada pahemliberaalseid ideoloogilisi ambitsioone. Muu hulgas on nende ambitsioonide osaks karistuste ähvardusel ühiskonna sundimine mitte lihtsalt homoseksuaalsete suhete sallimisele, vaid nende moraalsele heakskiitmisele.* Riigis, mis peaks rajanema austusel (veendumuste-, usu- ja südametunnistuse) vabaduse ideaali vastu, ei peaks asjad niiviisi käima. •

* Kõnekal kombel on ühe maailma mõjukama „homoõiguste“ eest seisva organisatsiooni Stonewall lipukirjaks mitte „Sallivus kõigile“ või muu selline, vaid just „Heakskiit ilma eranditeta“.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



uudised
uudised
Aivar Sõerd

Aivar Sõerd pakub: eestlaste viinaralli Lätti siiski jätkub

Endine rahandusminister, Reformierakonda kuuluv riigikogu rahanduskomisjoni kuuluv Aivar Sõerd leiab, et valitsuse otsus alkoholiaktsiisi vähendada tähendab siiski piirikaubanduse jätkumist. Sama meelt on rahanduskomisjoni vabaerakondlasest liige Andres Ammas.

Jelena Gorbatšova

TTÜ naisteadlane vallutab NASAs kosmost, Weekend festivalil aitab politseid

Jelena Gorbatšova on noor Eesti teadlane, kes istus septembrikuu esimesel päeval lennukisse ja sõitis Ameerikasse, et veeta seal Fulbright Scholar programmi stipendiumiga akadeemiline aasta NASA-s. Seal tehtud teadustöö aitab aga igapäevaselt kaasa politsei tööle – näiteks Weekend festivalil tuvastas politsei tema välja töötatud narkootiliste ainete analüsaatoriga narkojoovet.

Mõju edetabel: kellele ja milleks?
Agu Uudelepp

Agu Uudelepa tudengite innustav üleskutse

Agu Uudelepa tudengid Tallinna tehnikaülikoolist soovivad toetada oma inspireerivat õppejõudu võitluses vähiga ning panid kirja innustavad mõtted ja humoorikad kooliseigad, et nii kutsuda inimesi üles tegema annetust Vähiravifondile "Kingitud Elu". Kirjapandust peegeldub mees, keda üliõpilased pikisilmi ülikooli tagasi õpetama ootavad.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: