Rain Kooli: palun vabandust ehk ahistamine ja kollektiivne vastutus ({{commentsTotal}})

Ma ei usu kollektiivsesse süütundesse, küll aga kollektiivsesse vastutusse. Ja sellest küljest on viimaste nädalate ahistamisjuhtumite valguses silmatorkavalt vaikinud lisaks meestele ka nii mõnedki Eesti ühendused ja asutused, tõdeb Rain Kooli Vikerraadio päevakommentaaris.

Viimaste nädalate jooksul on meedias räägitud palju ahistamisest.

Seksuaalsus – ja sellega tihedalt seotud inimese õigus puutumatusele – on väga ürgne element meie kui liigi eksistentsis. Tegelikult on see üks kõige põhjapanevamatest elementidest, sest see on olemuslikult seotud ka meie kui liigi olemasolu ja säilimise, aga samas ka iga indiviidi turvatundega.

Seega tekitavad seksuaalsusega seotud teemad paratamatult tundepuhanguid, alates kohmetusest ja püüust asju naljaks pöörata kuni sügava eufooria, kire, ärevuse, viha, häbi või masenduseni. Kui seksuaalsus on esil mingil moel konfliktses vormis, on tunded seda tugevamad.

Seesama kirg, viha ja häbi, segatud eituse, süüdistuste, nõrgemate kaitserefleksi ja õiglustundega.

Et me kõik saaksime aru, mida seksuaalne ahistamine endast kujutab, tulen siinkohal vastu neile, kes iga, ka niivõrd sumedatele mõjuritele alluva nähtuse puhul esimese asjana definitsiooni nõuavad. Aga palun.

„Sõnaline või füüsiline, oma iseloomult seksuaalne mittesoovitud käitumine, millega teadlikult rikutakse inimese vaimset või füüsilist puutumatust, luues ähvardav, vihameelne, halvustav, alandav või ahistav õhkkond.“ Nii kõlab Soome terviseameti ametlik definitsioon.

Ma juhiksin siinkohal tähelepanu sõnale „mittesoovitud“. Jah, tõesti, hoolimata sellest, et see nii mõnelegi meie hulgast ei meeldi, on seksuaalne ahistamine miski, mis saab alguse – või on saamata – sellest, kuidas teine inimene seda kogeb. St seksuaalse ahistamise määratleb tegelikult paljuski nii-öelda vastuvõtja kogemus.

On väga palju igasugust väliselt seksuaalse ahistamise elementidele sarnast tegevust – alates tähelepanekutest soengu, riietuse või kas või teise inimese keha kohta ning lõpetades intiimsete internetivestluste, puudutuste ja päris seksiga – mis ei ole seksuaalne ahistamine ühel lihtsal põhjusel.

Sest see on konsensuslik, soovitud. See tähendab, et teisele inimesele meeldib inimene, kes seda kõike teeb ning meeldib see, mida tehakse.

Ma juhiksin siinkohal tähelepanu ka sellele, et seksuaalset ahistamist ei muuda siiski olematuks see, kui ohver ei suuda seda, et kogeb toimuvat ahistamisena, sel sekundil kõva häälega välja öelda või olukorrast minema marssida. Nagu varem öeldud, ahistamine võib tekitada tugevaid, ka lukustavaid tundeid. Lisaks on viimaste aegade näited osutanud, et on ahistamine tihtipeale seotud võimu- või mõjupositsiooni kuritarvitamisega. Ahistaja on väga sageli ohvri suhtes eelisseisundis kas oma positsiooni, tekitatud usaldussideme või kas või labase füüsilise üleoleku tõttu ning siduda sellisel juhul kogu vastutust ohvri suutlikkusega vastu hakata on liig mis liig.

Aga kui ohver ise märku ei anna, kuidas siis ära tunda, et talle toimuv ei meeldi? Kuulge, aretage endas empaatiat. Intelligentne inimene saab aru, kui tema seltskond või jutt pole teretulnud. Muidugi eksisteerib olukordi, kus ka intelligentse inimese hindamisvõimet varjutab mõni tegur, näiteks alkohol vms, aga kusagilt alates hakkab üldinimlikkus ja tundetaip tooni andma, kui talle vähegi võimalus anda.

***

On tõsi, et seksuaalne ahistamine ei ole sooliselt täiesti ühesuunaline nähtus. Ka mehi ahistatakse, nii naiste kui teinekord ka teiste meeste poolt. Kuid suurem osa ahistajatest on siiski mehed ja ahistatavatest naised. Sellel on oma füüsilis-bioloogilised, ajaloolised ja käitumuslik-kultuurilised põhjused.

Seega on täiesti põhjendatud ja arusaadav psühholoogi ja pereterapeudi Kätlin Konstabeli läinudnädalane arvamuslugu ERRi portaalis, kus ta juhtis tähelepanu asjaolule, et paljud muidu sõnaliselt aktiivsed mehed Eesti ühiskonnas on Rõivase ja Mehilase juhtumite korral silmatorkavalt ja kõrvulukustavalt vait.

„Kus on need särava mõistuse ja terava sõnaga mehed, kel alati on midagi mõistlikku öelda Eesti ja Venemaa või USA ja Põhja-Korea pingete, teadusrahastuse, Eestimaa eetilise kliima või demokraatia põhiprintsiipide kohta? Literaadid ja ärimehed, akadeemikud ja spordistaarid ja kes kõik veel. Kas naiste – poole inimkonnast, tuletagem meelde – heaolu ei ole nende jaoks tähtis teema?“ küsis Konstabel.

Minu jaoks on tähtis teema kõigi inimeste, ka naiste heaolu. Seega olen ma – hoolimata sellest, et olen ahistamisest ja naistevastase vägivalla peatamisest tegelikult juba paarkümmend aastat avalikult rääkinud – viimaste nädalate jooksul jälle ka ise sügavale peeglisse vaadanud.

Ma ei usu kollektiivsesse süütundesse. Nii nagu ei oota ma, et kõik ajakirjanikud peaks tundma end süüdi minu tegude pärast, ei usu ma ka sellesse, et kõik mõne soo, rahvuse, religiooni, maailmavaate või muu väliselt ühendava teguri põhjal seotud inimesed peaksid end süüdi tundma, kui mõni grupikaaslane mingi sigadusega hakkama saab.

Küll aga usun ma kollektiivsesse vastutusse. Meie, mehed, ei pea küll igaüks eraldi ennast meie soost ahistajate tegude pärast süüdi tundma, aga meie vastutame selle eest, kas ahistamine jätkub või mitte. Mitte ainult iseenda käitumise kaudu. Kui me ei reageeri mis tahes moel eksisteerivale ahistamisele muu kui piinliku vaikusega, loome me eeldused selle jätkumiseks.

Niikaua kui me mõne ahistamisohvri piinlikkuse, ebamugavuse või vastikusega silmitsi seistes ei sekku ja ahistajale selgelt ei deklareeri, et „Hei, see on nõme, mida sa teed, lõpeta ära ja kohe!“, pole me ehk kollektiivselt süüdi, aga me oleme kollektiivselt vastutavad. Kui me ei saada sõnumit, et onuheinostumine pole okei, siis see vaikimisi on.

Aga kollektiivselt vastutavad ei ole piinliku vaikimise korral ainult meie, mehed. Vähemalt sama vastutavad on ka paljud Eesti ühendused ja asutused, kelle ülesanne on seista inimeste tervise ning ühiskonna eetilise puhtuse eest, kuid kust kostab sama kõrvulukustav vaikus hoolimata sellest, et muidu ollakse päris sõnakalt varmad kõikvõimalikesse teemadesse sekkuma.

Tartu ülikooli eetikakeskus, parteide naisteühendused, Eesti naisliit, hingeabi pakkuvad Eesti kirikud, traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjad, riigikogu sotsiaalkomisjon, ahistajat palgal hoidva kliiniku arveid maksev haigekassa, Eesti vaimse tervise ja heaolu koalitsioon, Pereterapeutide Ühing, Psühholoogide Liit, Psühhoteraapia Assotsiatsioon… vaikus. Sügav, rõhuv vaikus.

Ja ma ei räägi siinkohal konkreetsete inimeste hukkamõistmisest. Räägin sellest, et tuleb rääkida ka sellest, et tervishoiusüsteemi kitsamalt ning ühiskonda laiemalt tuleb otsustavalt muuta nii, et ahistamine poleks võimalik.

***

Üks oluline samm muutuse poole on väga lihtne, seda õpetatakse tegelikult juba lasteaias. Selle asemel, et haiget saanut süüdistada ning haigettegijat õigustada tasub lihtsalt vabandust paluda.

Ma saan aru, et see on paljude, eriti meeste jaoks raske samm, sest seda peetakse allajäämise, nõrkuse ja eneseeitamise märgiks. Mina ei pea. Vabandust palumine – tõeline, mitte see tingimustega „palun vabandust, juhul kui keegi juhtus end puudutatuna tundma…“ – nõuab palju enam vaimset tugevust ja väärikust kui mis tahes muud valikud.

Ning et jutt ei jääks ainult üldsõnaliseks, teen ise algust. Olles korduvalt lugenud eelmainitud ahistamise definitsiooni saan ma aru, et kuigi ma olen alati püüdnud vältida kellele tahes vähimalgi määral liiga tegemist, olen ka mina tagantjärele hinnates oma elu jooksul seda ise mõistmata tõenäoliselt käitunud nii, et see on teises, vastassoost inimeses piinlikkust või ebamugavust tekitanud.

Seega – palun vabandust. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



uudised
uudised
Aivar Sõerd

Aivar Sõerd pakub: eestlaste viinaralli Lätti siiski jätkub

Endine rahandusminister, Reformierakonda kuuluv riigikogu rahanduskomisjoni kuuluv Aivar Sõerd leiab, et valitsuse otsus alkoholiaktsiisi vähendada tähendab siiski piirikaubanduse jätkumist. Sama meelt on rahanduskomisjoni vabaerakondlasest liige Andres Ammas.

Jelena Gorbatšova

TTÜ naisteadlane vallutab NASAs kosmost, Weekend festivalil aitab politseid

Jelena Gorbatšova on noor Eesti teadlane, kes istus septembrikuu esimesel päeval lennukisse ja sõitis Ameerikasse, et veeta seal Fulbright Scholar programmi stipendiumiga akadeemiline aasta NASA-s. Seal tehtud teadustöö aitab aga igapäevaselt kaasa politsei tööle – näiteks Weekend festivalil tuvastas politsei tema välja töötatud narkootiliste ainete analüsaatoriga narkojoovet.

Mõju edetabel: kellele ja milleks?
Agu Uudelepp

Agu Uudelepa tudengite innustav üleskutse

Agu Uudelepa tudengid Tallinna tehnikaülikoolist soovivad toetada oma inspireerivat õppejõudu võitluses vähiga ning panid kirja innustavad mõtted ja humoorikad kooliseigad, et nii kutsuda inimesi üles tegema annetust Vähiravifondile "Kingitud Elu". Kirjapandust peegeldub mees, keda üliõpilased pikisilmi ülikooli tagasi õpetama ootavad.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: