Etnoloog: haridus suurendab põlisrahvaste ellujäämisvõimalusi
Fenno-Ugria Asutuse nõunik, etnoloog Jaak Prozes ütles, et mida rohkem on põlisrahvaste seas haritud inimesi, seda suuremad on nende võimalused püsima jääda.
Möödunud nädalal toimusid Eestis meie hõimurahvaste päevad. "Välisilm" uuris, kuidas neil läheb.
Suurem osa meie hõimurahvastest on riigita ja elavad Venemaa territooriumil. "Välisilm" tõi välja statistika kolme Venemaal elavate hõimurahvaste kohta, kelle arvukus on kõige suurem.
Näiteks marisid oli 2002. aastal Venemaal 604 298, kuid aastaks 2010 oli nende arv 548 605. See tähendab, et maride rahvaarv vähenes kaheksa aastaga 9,4 protsenti. Mordvalasi oli 2002. aastal 843 350, aastaks 2010. oli nende arv langenud 11,8 protsenti. Udmurde oli 2002. aastal 636 906, aastaks 2010 oli nende arv langneud 13,3 protsenti.
Samuti vaatas "Välisilm", kuidas läheb Venemaal elavatel soomlastel ja karjalastel. Aastal 2002 oli karjalasi 93 444, nende arvukus langes kaheksa aastaga 34,9 protsenti. Soomlaste arvukus, keda oli 2002. aastal 34 050, langes kaheksa aastaga 40,8 protsenti.
Eestlasi oli 2002. aastal Venemaal aga 28 113. Aastaks 2010 oli neid 17 875 ehk langus oli 36,4 protsenti.
Neenetsite arv kaheksa aastaga aga kasvas. 2002. aastal oli neid 41 302, nende arvukus suurenes 8,1 protsenti.
Vadjalasi aga oli 2002. aastal ainult 73, aastal 2010 veel vähem - 64.
Jaak Prozes rääkis saates, et statistika näitab, et põhjarahvaste arv on Venemaal lausa suurenenud ja see on märk sellest, et Venemaa on hakanud maksma dotatsioone.
"Enam pole kasulik ja mõtekas ennast kirja panna venelase või mõne teise rahva hulka kuuluvana, vaid just rõhutada seda, et ikkagi tegemist on neenetsi, handi või mansiga. Nii et nende rahvaste arv suureneb," lisas ta.
Prozese sõnul ei saa öelda, et Venemaal oleks kõik läbinisti halb. "Ikkagi teataval määral ju soome-ugri rahvaste kultuuri ja haridust ka toetatakse ja vastavad keskused on ka asutatud ja organisatsioonid ikkagi toimivad. Nii et võib-olla pole see pilt niivõrd must midagi. Aga muidugi, need arvud on iseenesest väga murettekitavad. Ma juhiks tähelepanu, et see muudatus on toimunud kaheksa aasta jooksul - see on väga väike aeg, isegi inimelu jooksul," selgitas etnoloog.
Prozese hinnangul on Venemaal mõnevõrra aru saadud, et väikesed rahvad ei ohusta kedagi ja neid võiks maailmale näidata, kuid pigem peetakse neid siiski probleemiks.
"Mõnevõrra on sellest aru saadud ja püütakse rõhutada etnograafilisi momente ja soodustada sise- ja välisturismi nendele aladele. Aga muidugi ei räägita midagi põlisrahvaste õigustest ja tihtipeale nähakse ikkagi rohkem, et tegemist on probleemiga. Ja kui need rahvad hakkavad ka midagi nõudma, siis öeldakse, et nad peavad ikkagi Venemaa peale mõtlema," rääkis Prozes.
Tema hinnangul peaks hõimurahvaste ja nende keele hoidmiseks kasutama väga palju meetmeid.
"Igas külas on ju rohkem inimesi kui 60, aga ei nähta seda rikkust ja suhtutakse nii, et keelte või väikeste rahvaste hääbumine on loomulik protsess," lisas etnoloog. Tema sõnul on Venemaal üha enam neid inimesi, kes kuuluvad küll hõimurahvaste hulka, kuid ei oska oma keelt rääkida.
Eesti saaks Prozese sõnul olla Venemaal elavatele väikerahvastele aknaks Euroopasse, et neid tutvustada ja teavitada maailma nende olemasolust.
Teine oluline asi väikerahvaste säilimiseks on Prozese sõnul panus haridusse. "Mida rohkem on haritud inimesi põlisrahvaste seas, seda suuremad on nende ellujäämisvõimalused," ütles ta.
Toimetaja: Merili Nael