ERR Calais's: laager on kadunud, kuid linnas on endiselt 1500 migranti
Põhja-Prantsusmaal, Calais' linna lähistel sulgesid võimud aasta tagasi kurikuulsa migrantidelaagri, hüüdnimega Džungel, kus tipphetkedel elas umbes 10 000 sisserändajat. ERR-i Brüsseli korrespondent Johannes Tralla käis nüüd uurimas, milline olukord selles samas kohas praegu valitseb, ja sattus keset vabatahtlike suuroperatsiooni.
Calais võtab külalised vastu neljameetriste taradega, mis on kindluse mõttes kaetud okastraadiga. Mitte just sõbralik, aga selle eest tõhus. Tõhus pidur pea 10 000 sisserändajale, kes selle põllu peal veel aasta eest peatusid ja üritasid Suurbritanniasse suunduvate veokite peale saada, vahendas "Terevisioon".
Vaatepilt on tundmatuseni muutunud - kui veel eelmisel aastal asetsesid seal laagri "tänavad", siis praeguseks on jäänud vaid mõni üksik ekskavaator, mis lükkab kokku viimaseid mullahunnikuid.
Ainsad jäljed siin elanud tuhandetest migrantidest on liivahunnikust välja sirutav hambahari ja tükk põlenud madratsit.
Jean-Pierre tõstab paika aiaposte ja ütleb, et lindpriide aeg siin on läbi. Edaspidi on siia oodatud vaid linnud. "Sellest tuleb kaitseala lindudele ja kõigile, kes looduses elavad. Tööd algasid just ja peaksid kestma kuus kuud. Ei, nüüd pole siin enam migrante," rääkis ta.
Slummist, kus tipphetkedel elas umbes sama palju inimesi kui Paides, näib olevat jagu saadud. Peale Jean-Pierre´i mullatöömasinate ei ole seal tõepoolest mitte kedagi.
Kui võtta suund Calais' kesklinna poole, tarvitseb sõita vaid paarsada meetrit, kui on märgata tehasehoonete vahel jalutamas räsitud tüüpe, kellele ajakirjanikud silmnähtavalt ei meeldi.
Viimaks nõustus üks eritrealane rääkima ja seda vaid juhul, kui kaamera on tema jalanõude poole pööratud.
Mees tunnistas, et on olnud Calais's kaks aastat ja neli kuud. Veoauto peale on ta üritanud saada 14-15 korda ning tal on plaanis endiselt Suurbritanniasse pürgida.
Pärast seda, kui suur laager laiali aeti, on migrandid üle kogu Calais' linna, vanade ladude ja tööstushoonete vahele laiali pillutatud. Mõnes kohas jagatakse ka toitu...
Kui inimestelt küsiti, kust see toit pärit on, juhatati ajakirjanikud paar kilomeetrit eemal asuvasse räämas tööstushoonesse, kus avanes kaunis ootamatu vaatepilt.
Keset vana metallitööstust on püsti pandud omalaadne toidutööstus. Iga päev teeb siin kümmekond vabatahtlikku süüa enam kui tuhandele põgenikule.
20 aastat toitlustus- ja meelelahutusäris tegutsenud Paula Gallardo on põgenikke toitnud kaks aastat. Pärast Calais´sse tulemist on karjäär jäänud tagaplaanile, tunnistas ta - annetuste kogumine, toidu hankimine ja valmistamine võtab kogu aja.
"Oleme püüdnud olla poliitiliselt neutraalsed ja usume, et toit on inimõigus, kõigil peaks olema ligipääs toidule," selgitas Refugee Community Kitchen üks kaasasutajatest Gallardo.
"Vabatahtlikud tulevad siia, sest on sellest kuulnud. Paljud tulevad, sest nad on tüdinenud diivanil lösutamisest ja teleri peale vihastamisest. Nad tunnevad, et poliitika ei esinda neid, nad on tugevad ja aktiivsed," lisas Gallardo oma kolleegide kohta.
Prantsuse võimud on põgenikke abistavaid vabatahtlikke püüdnud Calais'st minema peletada, aga siiani tulutult.
"Kohalikud võimud on põgenike, vabatahtlike ja abitöötajate vastu üsna vaenulikud. Tänavu oleme vaielnud toidukeelu üle, mis takistas meil toitu põgenikele jagamast. Läksime sellega võimude vastu kohtusse ja võitsime kohe," sõnas Help Refugees Prantsuse regiooni juht Annie Gavrilescu.
Kui kohus otsustas, et põgenikele toidu jagamist keelata ei saa, tõstatas Calais' linnavalitsus toiduhügieeni küsimuse. Sellistes tingimustes ei tohtivat põgenikele süüa teha, leidis linnapea. Aga vabatahtlikud ei heitunud ka sellest ja püstitasid parasjagu annetuste toel restoraninõuetele vastavat kööki. Tõsi küll, uue köögi ehituse tõttu jääb toidu ostmiseks vähem raha.
Gallardo ei nõustu võimude väitega, nagu oleksid vabatahtlikud need, kes Calais'sse soovimatuid sisserändajaid meelitavad. "Põgenikud tulevad niikuinii. Nad ei tule siia, sest me anname neile paari kingi või magamiskoti. Nad tulevad siia, sest neil on eesmärk, unistus," väitis ta.
Vabatahtlikud ei tegele üksnes toitmisega. Nende laos hoitakse ka annetatud riideid, jalanõusid ja tekke.
"Me jagame iga nädal välja 800-1000 tekki ja magamiskotti. Paar nädalat tagasi tegime põgenike seas küsitluse, millest selgus, et politsei konfiskeerib ja hävitab nende voodiriided ja muud asjad keskmiselt kolm korda nädalas. See tähendab, et oleme näinud, kuidas paljud põgenikud magavad avatud taeva all riiete väel. Kokku on siin kandis üle 1500 põgeniku. Oleme praegu väga mures, kuidas talve üle elame. Me ei saa inimestele pakkuda varjualust, näiteks jagada telke. On hirmus mõelda, et me võime ühel hommikul jalutada metsa all ja näha, et keegi on siin surnuks külmunud," rääkis Help Refugees Prantsuse regiooni juht Gavrilescu.
Toimetaja: Laur Viirand