Rein Veidemann: pindudest ja palkidest ({{commentsTotal}})

Rein Veidemann.
Rein Veidemann. Autor/allikas: Siim Lõvi/ ERR

Eesti Meedia kontserni „hoolitsus“ Rahvusringhäälingu käekäigu eest on silmakirjalik ning teenib era- ja ärihuve, kirjutab TLÜ emeriitprofessor ja Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu esimees Rein Veidemann.

Olgu alustuseks teemakäsitluse minupoolse suhestatuse täielik kirjeldus (full disclosure).

Kui osutusin maikuus 2017 valituks  Ringhäälingu nõukogu liikmeks ja kuu aega hiljem ka nõukogu esimeheks, siis olin teadlik, mida kujutab endast Eesti Rahvusringhääling kui avalik-õiguslik institutsioon. Olin enne seda ligi kaks aastakümmet töötanud õppejõuna kahes avalik-õiguslikus asutuses, Tartu ja Tallinna ülikoolis. Selle kõrvalt ka kuusteist  aastat (2001- 2017)  Postimehe toimetuses toimetaja ja kultuurikriitikuna,  asutuses, mis iseseisva juriidilise isikuna kuulus eraõigusliku äriühinguna tegutsevasse Eesti Meedia kontserni. Aastatel 1990 – 1992 osalesin ülemnõukogu ajakirjanduskomisjoni esimehena meedia õigusliku regulatsiooni väljatöötamisel ja Riigikogu liikmena 1992 - 1995 Rahvusringhäälingu seaduse väljatöötamisel (vastu võetud 19.05.1994), olles seejärel valitud ka Rahvusringhäälingu esimese nõukogu liikmeks ja esimeheks. Kultuuriministeeriumis 1995 – 1997 kirjandusnõunikuna töötades kuulusin Eesti delegatsiooni Euroopa Nõukogu meediakomitees, kus tegeldi avalik-õiguslikku ringhäälingut puudutavate direktiivide väljatöötamisega.  

Andsin toona ja annan siiamaani endale aru, et kõigi avalik-õiguslike  institutsioonide puhul pole tähtis üksnes see, et juriidiliste isikutena on nad asutatud seaduse alusel avalikes (resp ühiskonna) huvides, vaid et neil on ühiskonnas erisuste (era- ja grupihuvide) esiletoomise või teostamise kõrval samas kohustus olla ühiskonna sidustaja, ühisosa otsija ning võimendaja, moodustades sellesama ühiskonna teljestiku. Rahvusringhäälingu seaduse neljandas paragrahvis sõnastatud eesmärgid on võetavad põhiseaduse  preambuli (toetada eesti keele ja kultuuri arengut ning väärtustada Eesti riigi ja rahvuse kestmise tagatisi)  ning  mitmete teiste sama seaduse paragrahvides sõnastatud kohustuste täitmisena, mida konkretiseerivad ülesannete ja programmide loeteluga järgnevad paragrahvid.

Teisisõnu ja kujundlikumalt väljendudes: 1) Rahvusringhääling on meie (elektrooniline) närvivõrgustik, mis „töötleb“ meist endist ja väliskeskkonnast pärit informatsiooni ning aitab reguleerida ja koordineerida  selle tulemusel ühiskonna ja riigi käitumist; 2) Rahvusringhääling  on kõige laiemas mõttes kultuuriasutus, programmide ja saadete tootmisel nii loominguline kollektiiv kui ka „kultuuriarhiiv“ (kultuuriloo talletaja ja järgmistele põlvedele edasi kandja), aga ka meile omase „komberuumi“ hoidja; 3) Rahvusringhääling  on toimetatud meedia par excellence, mis tähendab faktitruudust, tasakaalukust ja hea ajakirjandustava järgimist. Just (poliitiliste) seisukohtade tasakaalustatuse asemel eelistaksin rääkida tasakaalukusest, sest tasakaal pole see, kui ühe äärmuse kõrvale asetatakse teine äärmus.

Niisugune on see püsiv element, mis on, ütleksin, juba aastakümneid iseloomustanud  ja iseloomustab tänagi Rahvusringhäälingut kui organisatsiooni ning  tema töötajaid, kelle sümboolne kapital koosneb teadmisest, et iga päev osaletakse ühes erilises missioonis ning esindatakse seda.

Uus reaalsus

See aga, mis on täna kardinaalses muutumises, on „avalikkuse“ enda käsitus  ning  meediavälja toimimine. Juba 1960. aastate algul, nüüdseks ligi kahekümnes trükis ilmunud ja kõrgkoolide kommunikatsioonieriala õpikuna kasutatav Jürgen Habermasi „Avalikkuse struktuurimuutus“ (e.k. 2001, tõlkinud Andres Luure) kirjeldab, kuidas  avalikkust „tehakse“ – see ei ole enam lihtsalt ette antud või isevoolu kujunenud  –; kuidas kommunikatsiooniaktist saab „kommunifikatsiooniakt“ (Rüdiger Altmanni termin suhtlusele, milles kommunikaatorist saab suhtekorraldaja või suhete lõhkuja); kuidas arutelu ja vaidlused stiliseeritakse show’ks; kuidas avalikkuse kriitiline funktsioon asendub demonstratiivsega, milles argumentide asemel laiutavad (eel)arvamused, sildistamised, mis võtab võimaluse vastata argumentidega, nii et „kriitiline avalikkus“ on üksnes viigileht taamal toimuvale manipulatiivsele avalikkusele.  Veebiplatvormide lisandumine (on-line meedia) ja sotsiaalmeedia (Facebook, Twitter) on samuti mõjutanud käsitlust (massi)kommunikatsioonist.

Kui McQuaili massikommunikatsiooni teooriast võime endiselt lugeda, et informatsioon suhtluses on „olemuslikult ebakindluse vähendamine“, siis tegelikkuses, kus sündmuste horisont konstrueeritaksegi meedia poolt, näeme kõikvõimalike vastuolude, konfliktide, isiklike draamade,  eri suundadest lähtuvate ohtude võimendamise tõttu hoopis vastupidist, auditooriumi hoidmist lakkamatu erutusseisundi režiimil. Uudisväärtus võrdsustatakse turuväärtusega resp klikkide arvuga on-line-meedias. On kujunenud lausa uut moodi sõltuvus – sõltuvus uudisvoost. Selle mõtestamine, kontekstualiseerimine, arutlustes või selgitustes „läbiseedimine“ nõuaks aega. Kuna aga seda pole või ei võeta, siis kaotab toimetatud ajakirjandus oma tähenduse – keda huvitaks veel faktikontroll, eksperthinnang, kui joostakse amokki! Faktuaalsus ümbritsetakse väljamõeldiste, oletuste, anonüümse arvamusvõrguga otsekui putukas ämblikuvõrgus. Niisiis, ühelt poolt avalikkus kui osa „vaatemänguühiskonnast“ (Guy Debord) ja „tõepõhjata ühiskond“ (Indrek Ibrus), teiselt poolt meedia loodud „simulaakrumid“ (Jean Baudrillard) – niisugune näib olevat meiegi uus reaalsus.

Milleks see pikk seletamine, millel ei näi olevat mingit seost pealkirjaga?

Järgnevalt tahan näidata, et ikka on seos ja milles see ilmneb. Rahvusringhäälingus on juba tükk aega – loetagu endiste juhtide Ilmar Raagi ja Hagi Šeini seisukohavõtte  – olnud päevakorras uudiste peamise saate, „Aktuaalse Kaamera“ (selle usaldusväärsus küünib EMOR/Kantari küsitluse kohaselt 77,2 protsendini – vt. Lauri Tankler „Uuring kinnitab: „Aktuaalne Kaamera“ on tõesti eriline nähtus“, EPL, 28.10.2017) formaadi muutmine, mis lähtub  ülalpool kirjeldatud uue reaalsuse tunnistamisest. Kui inimesed on päev läbi jälginud uudistevoogu raadios, ajalehtede veebiväravates, nutiseadmetes ja sotsiaalmeedias; kui ekseldakse neidsamu uudiseid või libauudiseid (kuuldusi) ümbritsevas kommentaariumis, siis uudiste kordamisest nende lihtsalt ettelugemisega päeva kokkuvõtvas uudistesaates enam ei piisa.

On vaja kahte asja: esiteks, selle äratundmist, mis o n  oluline just selle päeva uudistevoos, ja teiseks, valitud olulise päevauudise arendamine looks, varustades selle asjatundjate või Rahvusringhäälingu enda analüütikute kommentaariga. Piltlikult öeldes, uudisest kui sisendist vastuvõtjasse peab vaataja jaoks saama ka väljund: mida see mulle, minu lähedastele, minu kogukonnale või ühiskonnale tähendab, kas ja kuidas see mõjutab minu suhtumist, käitumist, kas minult oodatakse mingit reageeringut, milliste tunnetega ma selle õhtu lõpetan. Lõpetama aga peaksime saama oma päeva just nii, nagu McQuail õpetab – „olemuslikult ebakindluse vähendamisega“, mis ei tähenda tegelikkuse ilustamist, vaid tekkinud probleemide lahendamisvõimaluste tutvustamist.

See on üks asi. Sellest tulenevalt on kujunenud seisukoht, et uudistesaates saab kasutada nii ühte kui ka kahte uudistelugejat. Enamasti saadakse hakkama ühega, saatejuhiga, kellelt oodatakse „kogu asja mõtte“ esiletoomise vahendamist, aktiivset osalust sündmuste sisse minekul ja  seoste avamisel, kui siinkohal tsiteerida ja refereerida meediaõppejõudu Hagi Šeini (EPL, 28.10.2017). Uudislugusid ei kirjutata enam ette diktoritele, vaid saatejuhid osalevad ise aktiivselt iga loo ettevalmistamisel. Teisisõnu, uudistesaate ankur peaks olema uues meediaruumis rohkem ajakirjanik kui teadustaja.  Sellise ootuse paratamatuks tulemuseks on personali seniste tööülesannete ülevaatamine ja muudatuste tegemine töökohtade täitmisel. Rahvusringhäälingu uudistetoimetuse juht ja juhatuse esimees on tunnistanud, et muudatuste sisu üle (või nagu „peenemalt“ öeldakse: kommunikeerimisel) oleks tulnud enam ja pikemalt kõnelda. Me ei tea tõepoolest,  kas ja kui palju formaadi muutmisest informeeriti toimetust ennast. On tõepoolest olemas lausa omaette juhtimisliik: muutuste juhtimine. Sellest on jäänud vajaka, aga see on parandatav. Siin ei ole midagi katastroofilist.

Tuleb tunnustada Rahvusringhäälingut oma avalik-õigusliku funktsiooni järgimisel. Ühes toimetuses – rõhutan, ainult ühes paljude teiste ERR-i toimetuste hulgast,  - tekkinud lahkheli ühe töötaja tööülesannete ümberjagamise ettepanekuga seoses, püüti lahendada organisatsiooni sees. Sest organisatsioon toimib terviku, mitte allüksuste  summana („sõltumatute riikide liiduna“). Kui aga konflikt oli väljunud ERR-ist selle võimendamisega ajalehes Postimees ja seejärel teistes meediaväljaannetes, jõudes seejärel sotsiaalmeedia „kõlakodadesse“, siis ei hakatud seda kinni mätsima, vaid võeti arutlusteemaks sellessamas vaadatavaimas uudistesaates.

Nüüdseks on esitatud uudistetoimetuse kaheteistkümne töötaja pöördumine Ringhäälingunõukogu poole palvega arutada tekkinud olukorda ja 14. novembri istungi päevakorda see ka võetakse. Vähemalt sellise ettepaneku nõukogu esimehena olen  nõukogule teinud. Siinkohal on kohane kinnitada, et ERR-i järelvalveorganina seirab ringhäälingu nõukogu pidevalt olukorda, olles vajadusel kaitsma Rahvusringhäälingu kollektiivi.

Pind ei ole põletuslik haav

Siiski julgen väita, et tekkinud arusaamatus seoses tööülesannete muutmisettepanekuga on käsitatav pinnuna Rahvusringhäälingu üldises kehandis, mitte aga mingi põletusliku haava, ammugi kriisina, nagu seda siin-seal võimendada tahetakse. Organisatsiooni toimimisele ja töövõimele sellel negatiivset mõju pole olnud. Kõigis ettevõtetes, sh avalik-õiguslikes organisatsioonides (koolides, muuseumides) ja sihtasutustes (teatrites)  leiab aset koondamisi, ümberpaigutusi, struktuuri muutmisi.

Jah, Rahvusringhääling kui meie kõigi ühine „omand“ on organisatsioonina erilise tähelepanu all. Aga kui muutuste vajalikkust põhjendatakse arusaadavalt ja juhtide poolt kasutatakse neile usaldatud mandaati eesmärgipäraselt, siis on areng vajalikus ning oodatud suunas tagatud.

Rahvusringhääling ei pea ennast madalaks tegema, end õigustama. Ringhäälingu seadusest tulenevalt on tal keskne koht meediaväljal ja ühiskonnas tervikuna. See „kesksus“ on korrelatsioonis vaataja-kuulaja kontaktide arvuga. Erinevalt erameediast, kus loetavus-vaadatavus-kuulatavus konverteerub programmide ja väljaannete (sh uudiste) endi ja reklaami müügist teenitud rahaks (kasumiks või kahjumiks), toimib Rahvusringhääling valdavalt riigi eelarvest eraldatud vahendite arvel. Ühiskonna erinevate nišihuvide teenimise kõrval taotleda võimalikult suurt auditooriumi oma saadetele ei lähtu Rahvusringhäälingu ärihuvist (mistõttu avalik-õiguslikus ringhäälingus puudub reklaam), vaid seadusega fikseeritud kohustusest olla kohal kajastamas ja peegeldamas Eesti elu kogu selle mitmekesisuses ja -häälsuses, unustamata seejuures oma ühendavat-integreerivat missiooni.

Ühest, suhtekorraldusliku vajakajäämise „pinnust“ Rahvusringhäälingus on aga Postimees, õieti Eesti Meedia (sest 160-aastase ajalooga leht on kaotanud oma juriidilise iseseisvuse ja kõik Postimehe töötajad on Eesti Meedia töötajad), teinud palgi.  Ütlen seda inimesena, kes kuusteist aastat töötas selles toimetuses kultuuriajakirjanikuna.

Postimehe „hoolitsus“ Rahvusringhäälingu käekäigu eest, nagu sellele, küllap teatava irooniaga, on vihjanud Ilmar Raag (DELFI, 25.10.2017), on silmakirjalik ja teenib era- ja ärihuve. Kui suve hakul Postimehest lahkusin huvide konflikti vältimiseks (sest Postimeest üksusena ju enam polnud, aga Eesti Meedia toodab ka teleprogrammi), anti mulle mõista, et Postimees on meediasõjas Rahvusringhäälinguga uudisvoo haldamise pärast veebis, kuhu ka Rahvusringhääling on viimasel ajal eesmärgipäraselt panustanud, sest Rahvusringhääling peab olema nähtav-kuuldav ja osaline kõikjal, kus on Eesti inimesed. Muide, on-line meedia arendamine seisis ka juhatuse esimeheks valitud Erik Roose kandideerimiskavas.

Silmakirjalik "hool"

Kuid on veel üks juhtum, mis annab Postimehe „hoolele“ teistsuguse värvingu. Alles pool aastat tagasi, 27. märtsil  andsid Postimehe ajakirjanikud osakondade esindajate allkirjastatuna ettevõtte juhtkonnale üle kirja, milles heideti ette juhtkonna ja reklaamiosakonna sekkumist toimetuse töösse. See oli väga tõsine, toimetusvabadust puudutav etteheide, millel kahtlemata on kõlapind kogu meedia, aga ka ajakirjandusvabaduse kontekstis. Just seetõttu võttis ka Rahvusringhääling seda käsitleda.

„Teadaolevalt esimest korda Postimehe ajaloos meile öeldakse, millest ja kuidas kirjutada. Meile dikteeritakse, kes tuleb  n-ö liistule tõmmata ja kui kriitiline peab artikkel olema,“ seisis kirja algvariandis. Kirja lekkimist avalikkusesse kardeti. Postimehe peatoimetaja, endine  ERR-i ja Vikerraadio saatejuhi Lauri Hussari kommentaar toimunule oli aga iseäralik: „See, et toimetus armastab kirjutada kirju, on Postimehe toimetuses tavaline.“ Ajakirjanike pahameelt möönas ta küll põhjendatuks, sest piisavalt polnud suudetud selgitada ajakirjanikele, kuidas kontserni liitmisest võita ja kuidas seda enda kasuks tööle panna.

Just sellel taustal paistab Postimehe „hool“ Rahvusringhäälingu pärast, mis on tipnenud „Lugeja kirjade“ rubriigis „Käed eemale „Aktuaalsest kaamerast““ emotsionaalsete avalduste äratrükkimisega (PM, 26.10.2017) ning ühe intervjuu ärajäämise pärast Postimehe telestuudios lokku löönud ajakirjaniku arvamuslooga (PM 28.10.2017), seejuures  valeväitega, nagu arutataks „Aktuaalse Kaamera“ töötajate kirja ringhäälingunõukogus alles detsembris – jah, sel taustal tundub Postimehe tegutsemine Rahvusringhäälingu „rindel“ kättemaksuaktsioonina.

Küsigem: kui Rahvusringhäälingu ühe struktuuriüksuse töötaja lahkumisest tehakse üldrahvaliku huvi tasemel sündmus, siis Eesti Meedias on viimastel aastatel koondatud või lahkuma ja vaikima „ostetud“ (vastastikkusel kokkuleppel) kümneid töötajaid. Kas see ei võiks avalikkusele huvi pakkuda, miks see nii on  juhtunud? Kas Rahvusringhääling ei peaks muretsema ärihuvide ja toimetuse läbipõimumise pärast, sest Eesti Meedia näol on ikkagi tegemist kogu Baltikumi suurima meediakontserniga? Just see asjaolu annab õiguse avalikkusele, kelle huve Rahvusringhääling esindab ja kaitseb, teada  meediaettevõtte omaniku kõiki ärihuve. 

Mina tahaksin  küll Eesti Raadio või ETV mõnes jutusaates või, miks mitte, ka Postimehe stuudios kuulata intervjueeritavana Eesti Meedia omanikku Margus Linnamäed või tegevjuhti Sven Nuutmanni, eeldusel, et intervjueerijad on sama söakad ja järjekindlad, nagu ERR-i ajakirjanikud.

Ei saa süüdistada Rahvusringhäälingut läbipaistmatuses ajaleht, mille väljaandja tegevuse enda läbipaistvuses on küsitavusi. Ikka see eesti vanasõna: teise silmas näeb pindu, aga oma silmas ei näe palki.  



uudised
uudised
Aivar Sõerd

Aivar Sõerd pakub: eestlaste viinaralli Lätti siiski jätkub

Endine rahandusminister, Reformierakonda kuuluv riigikogu rahanduskomisjoni kuuluv Aivar Sõerd leiab, et valitsuse otsus alkoholiaktsiisi vähendada tähendab siiski piirikaubanduse jätkumist. Sama meelt on rahanduskomisjoni vabaerakondlasest liige Andres Ammas.

Jelena Gorbatšova

TTÜ naisteadlane vallutab NASAs kosmost, Weekend festivalil aitab politseid

Jelena Gorbatšova on noor Eesti teadlane, kes istus septembrikuu esimesel päeval lennukisse ja sõitis Ameerikasse, et veeta seal Fulbright Scholar programmi stipendiumiga akadeemiline aasta NASA-s. Seal tehtud teadustöö aitab aga igapäevaselt kaasa politsei tööle – näiteks Weekend festivalil tuvastas politsei tema välja töötatud narkootiliste ainete analüsaatoriga narkojoovet.

Mõju edetabel: kellele ja milleks?
Agu Uudelepp

Agu Uudelepa tudengite innustav üleskutse

Agu Uudelepa tudengid Tallinna tehnikaülikoolist soovivad toetada oma inspireerivat õppejõudu võitluses vähiga ning panid kirja innustavad mõtted ja humoorikad kooliseigad, et nii kutsuda inimesi üles tegema annetust Vähiravifondile "Kingitud Elu". Kirjapandust peegeldub mees, keda üliõpilased pikisilmi ülikooli tagasi õpetama ootavad.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: