Professor: alkoholitootjatel ei tohi alkoholipoliitikas sõna olla
Alkoholitööstus moonutab teaduslikke fakte, eirab reklaamikeeldusid ja õõnestab teadlaste uurimistulemusi - seetõttu ei tohiks neil alkoholipoliitikate kujundamisel sõnaõigust olla, leiab Londoni hügieeni ja troopilise meditsiini kooli professor Martin McKee.
ERR.ee vestles dr. McKeega sotsiaalministeeriumi korraldatud alkoholi piiriüleste mõjude konverentsil, mis toimus Eesti eesistumise raames Tallinnas.
Te alustasite oma tänast kõnet, võrreldes alkoholitööstuse kahjulikkust ja silmakirjalikkust tubakatööstusega. Hiljem kostus publiku seast üks kriitiline hääl, mis ütles, et alkohol ja tubakas pole võrreldavad: alkoholil on kultuuriline külg, see on toiduaine ja avalik arvamus nende suhtes on erinev.
Inimene, kes kahtles selles, mida ma ütlesin, rääkis alkoholist ja tubakast, samas kui mina rääkisin alkoholitööstusest ja tubakatööstusest ja need on täiesti erinevad asjad. Muidugi ma nõustun, et tubakas on ainulaadselt problemaatiline, sest see tapab enam kui pooled kõikidest inimestest, kes kasutavad seda eesmärgipäraselt – see ei kehti alkoholi puhul. Loomulikult on inimestel, kes joovad aeg-ajalt, kes joovad väga mõõdukalt, väga väike kahju tekkimise oht.
Teisalt on alkoholi- ja tubakatööstused võtnud üle väga sarnased taktikad. Me näeme viise, kuidas nad sihivad noori inimesi: nad leiavad viise ümber reklaamikeeldude, paigutades oma tooteid filmidesse. Me leiame, et nad moonutavad teaduslikke tõendeid tõeliste kahjude kohta, mida nad põhjustavad. Me näeme neid püüdmas teadust õõnestada, seades küsimuse alla kasutatud [uurimis]meetodeid.
Me näeme neid paljudel eri viisidel reklaamimas [alkoholikahjude vähendamise] meetmeid, mille kohta meie teame ja nad ise teavad, et need ei too tulemust, näiteks hariduspõhised meetmed, samas kui me teame, et päriselt töötavad need lahendused, mis pistavad rinda madalate alkoholihindadega, kõikjale tungiva turundusega ja lihtsa kättesaadavusega.
McKee näiteid alkoholitööstuse turundustaktikatest saab vaadata konverentsi videost. Professori ettekanne algab 36. minutil.
Miks hariduspõhised lahendused ei tööta?
Olukorras, kus alkoholi turundamiseks on nii tohutu eelarve – alkoholitööstus kulutab miljoneid oma toodete reklaamimiseks – moodustab haridusprogramm parimal juhul tõeliselt imepisikese, väga väikese protsendi sellest. Me ei võrdle võrreldavat – need on täiesti tasakaalust väljas.
Aga ühtlasi teame me kindlalt nii alkoholi- kui tubakatööstuse puhul, et hariduskampaaniate olemus julgustab tihti noori joomise või suitsetamisega alustama. See ütleb neile, et sa ei tohiks juua, kui sa oled laps või teismeline. Nemad ütlevad vastu, et noh, minust on saamas täiskasvanu, ma kompan piire, keegi ei ütle mulle, mida ma tohin või ei tohi teha – ja nad mässavad selle vastu. Kui seda on üksikisikute peal testitud, siis testid on näidatud, et sõnumid, mis sisaldusid alkoholi- ja tubakatoodete kampaaniates, on väga ebaefektiivsed või töötavad eesmärgile vastu.
Te tõite ka näiteid kampaaniatest, kus alkoholitootjad reklaamivad vastutustundlikku joomist.
Jah, alkoholitööstus on suuresti loonud termini "vastutustundlik joomine", aga pole praktiliselt iial seda defineerinud. Vastutustundlik joomine on sisuliselt ebamäärane sõnum. See on suitsukate, ütlemaks, et on igati mõistlik juua, aga me ei sea tegelikult piiranguid – me ei tea, mis vastutustundlik joomine tegelikult on. See on mõttetu mõiste.
Te tõite veel palju värvikaid näiteid alkoholi- ja tubakalobist. Mis on teie enda jaoks olnud võib-olla üllatavamad või ehk isegi uskumatumad leiud nende aastate jooksul, mil te olete teemat uurinud?
Ma arvan, et lihtsalt arusaamine, kui palju raha on alkoholitööstus valmis kulutama, et saada oma tooteid filmidesse. Kümneid miljoneid dollareid, et James Bond vahetaks martiinid Heinekeni vastu, näiteks. Ilmselgelt teavad nad, et see toob neile väga suure müügi – see on kohutavalt suur kogus Heinekeni, mida James Bondi filmide vaatajad peavad jooma. Nii et puhtalt need rahakogused, mis on neile kättesaadavad, on ilmselt kõige šokeerivam.
Paljud teised asjad ei ole nii üllatavad, eriti viis, kuidas nad on võtnud teaduslikud tõendid ja on olnud äärmiselt valivad selles, kuidas nad neid kasutavad – see on väga eksitav. Aga nagu ma oma kõnes rõhutasin, siis seda näeme me asbestitööstuses, hasartmängutööstuses, suhkruga magustatud jookide tööstuses – see on sama mänguraamat, tihti töötavad need ettevõtted samade avalike suhete firmadega, nii et see pole üllatav, et neil on samad sõnumid.
Kas te saate tuua näiteid, kuidas alkoholilobi on püüdnud teaduslikke fakte ümber pöörata?
Jah, Brüsseli deklaratsioon – selle aruande avaldas hiljuti üsna kirev grupp inimesi, nende seas olid mõned teadlased, aga neil oli ka palju esindajaid tubaka- ja alkoholitööstusest. Aruanne argumenteeris tugevalt, et teadlased peavad tegema koostööd tööstustega, näiteks tubakatööstusega.
Tubakatööstus surub seda praegu eriti tugevalt läbi, et anda hoogu oma uutele toodetele, näiteks elektroonilistele sigarettidele ja heat not burn (kuumuta, mitte põleta, toim.) toodetele. Aga alkoholitööstus ühineb nendega sellistes ettevõtmistes, et teha sama.
Me oleme näinud palju selliseid juhtumeid – ma tsiteerisin näidet, mis ütles, et on liiga keeruline uurida vägivalla seost alkoholiga. Öeldi, et vägivalla seos alkoholiga pole tõestatud, sest seda oleks väga keeruline uurida – see pole lihtsalt usutav! Me kõik teame, et alkohol on vägivallaga seotud.
Martin McKee võrdles oma ettekandes alkoholitööstust teiste suurte tööstustega, eelkõige tubakatootjatega. Autor: Arno Mikkor/EU2017EE
Te ütlesite, et teie ei kaasaks alkoholitootjaid üldse kahjude vähendamise lahenduste otsimisse. Miks mitte?
Mitte enne, kui nad näitavad, et nad on oma taktikaid muutnud. Ma esitasin palju tõendeid, et nad on püüdnud teaduslikke tõendeid õõnestada. Kui nad käituvad nagu tubakatööstus, siis ma arvan, et neid tuleks kohelda nagu tubakatööstust.
Kui nad aga peaksid oma meelt muutma ja muutma oma tegutsemisviisi, siis võib-olla me saaksime nendega rääkida. Aga nemad peavad kõigepealt tõestama, et nad on muutunud, täpselt nagu tubakatööstuse puhul – me võime neid kuulata, me võime lugeda, mida nad kirjutavad, aga me kindlasti ei kaasa neid aruteludesse lahenduste otsimisel.
Eestis paistab samas olevat võimatu rääkida alkoholikahjudest ja alkoholi tarbimise vähendamisest, ilma et fookus nihkuks väga kiirelt tohututele majanduskahjudele. Kus on teie hinnangul tasakaal rahvatervise ja majanduslike huvide vahel, mida tuleb samuti ju arvesse võtta?
Ma arvan, et on äärmiselt oluline võtta arvesse tohutut majanduslikku kahju, mida tervistkahjustav joomine Eestis põhjustab. Ma ei näe sugugi, et seal oleks vastuolu.
Me teame, et on suur probleem alkoholi tarbimisega ja selle mõjuga produktiivsusele, selle mõjuga inimeste tööjõust välja langemisele ajal, mil rahvusvaheliselt on vaja võistelda kõrgete oskustega hõivatud tööjõuga. On selge, et väga oluline on keskenduda majanduslikele argumentidele ning majanduslikud argumendid on äärmiselt selged: tervistkahjustava alkoholitarbimise vastu võitlemine on osa probleemist.
Hääl publikust, keda ma alguses mainisin, oli üks väheseid vastuargumenteerijaid selles peamiselt vist sotsiaalvaldkonna ekspertidest koosnevas auditooriumis. Ta ütles ka seda, et arutelu fookus peaks olema alkoholitarbimise mustritel, mitte alkoholi reguleerimisel tervikuna.
Jah, ma olin seda kuuldes väga üllatunud, sest seda argumenti kasutab laialdaselt alkoholitööstus. Me näeme praegu, et noored inimesed üle Euroopa joovad sarnastel viisidel. See oli kindlasti 50 aastat tagasi nii, et inimesed Itaalias jõid veini oma eine kõrvale ja inimesed Põhja-Euroopas pummeldasid viina, aga see muutub kiiresti. Näiteks on palju rohkem kasvanud veini joomine, isegi riikides nagu Eesti on see kasvanud, see on märgatavalt tõusnud Suurbritannias.
Mis on veel juhtunud – noored joovad alkoholi palju rohkem alcopop’idena (alkohoolsete karastusjookidena, toim.). See on ülemaailmne kultuur. Me elame globaliseerunud maailmas: inimesed Eestist reisivad nüüd üle Euroopa, inimesed Suurbritanniast tulevad Eestisse pidutsema. Kultuurid on noorte inimeste seas üha rohkem ühte sulamas.
Martin McKee vastas küsimusele paneeldiskussiooni ajal, kus osalesid Eesti ja Leedu terviseminister, Poola terviseministeeriumi riigisekretär ja Euroopa Komisjoni rahvatervise ja kriisijuhtimise direktoraadi direktor. Autor: Arno Mikkor/EU2017EE
Mis sellesse argumenti puutub, siis tähtis pole ainult joomismuster, vaid üleüldine tarbimistase, mis on samuti oluline. Alkoholiga on kaks probleemi: üks on, et inimesed jäävad purju, millega kaasneb oht vägivallale, vigastustele jne. Teine on lihtsalt see kogus, mida nad joovad ning mis tekitab kahju maksale ja teistele organitele. Nii et tuleb vaadata mõlemat - ainult tarbimismustrite vaatamine jätab pool pilti kõrvale.
Kuidas on alkoholitarbimine Euroopas koguste poolest aastate jooksul muutunud?
Eestis on see kindlasti viimase paari aasta jooksul alla läinud, see kehtib veel mitme riigi puhul, näiteks Prantsusmaa ja Balti riigid laiemalt. Aga muidugi Balti riikides läks see alla väga kõrgelt tasemelt ja alkohol oli kindlasti äärmiselt suur põhjus siinses väga kõrges suremuses. Nii et jah, see läheb paremaks, tänu valitsuse kooskõlastatud tegevusele.
Te tulite piiriüleste alkoholimõjude juurde. Mis põhjustel lisaks neile globaalsetele trendidele, mida te juba mainisite, peame me üldse rääkima alkoholist kui piiriülesest küsimusest?
Me oleksime pidanud seda tegelikult juba väga ammu teadma, sest kui Eesti ühines Euroopa Liiduga 2004. aastal, siis oli Soomes tohutult suur surve, et hindu alandada. Ja nad tegid seda ja me nägime, kuidas tsirroosist tingitud surmade arv tõusis sel ajal väga kiiresti. Soome näide on selge õppetund, et piiriülesed küsimused on olulised.
Mis juhtus, polnud isegi niivõrd see, et Eestist toodi odavat alkoholi sisse, vaid alkoholitööstus kasutas argumenti, et selline oht on olemas ja nad survestasid Soome valitsust seepärast hindu alandama.
Meil on Euroopa ühisturg, alkoholi võib vabalt üle piiride liigutada. Suured alkoholitööstused töötavad rahvusvaheliselt, nii et meil on vaja rahvusvahelist vastust.
Martin McKee, Jevgeni Ossinovski ja Maris Jesse. Autor: Arno Mikkor/EU2017EE
Peale seda, kui Eesti tõstis alkoholiaktsiisi, on ettevõtted organiseerinud lausa busse, mis sõidavad Lätti alkoholipoodi, ja inimesed teevad päevapikkuseid reise, et sealt odavamat alkoholi tuua.
Jah, osad võivad seda teha, aga see ei saa olema suur number. Üldplaanis saab enamus inimestest oma alkoholi käe-jala juurest. Me teame näiteks, et Kanadas ja teistes riikides, kus on olnud isegi väike arv alkoholipoodide sulgemisi ja kus inimesed ei saa enam alkoholipoodi kõndida, läheb alkoholitarbimine alla.
Alati jääb inimesi, kes reisivad pikki vahemaid, aga see ei ole suur number, kui me vaatame tervikpilti. Aga see näitab vajadust Euroopa alkoholistrateegia järele, sest kui alkoholi saab vabalt üle piiri liigutada, siis on põhjust rääkida hindade harmoniseerimisest teatud määral.
Milline peaks Euroopa alkoholipoliitika välja nägema?
Keegi ei paku välja, et inimesed peaksid alkoholist täielikult loobuma. Alkoholil on sotsiaalsed eesmärgid ja nii edasi, kui seda madalates kogustes tarbida – ma ei kutsu üles täielikule keelustamisele. Aga teisalt peame me tõesti midagi tegema turu suhtes, alkoholi agressiivse turundamise suhtes, eriti selles osas, kuidas seda noortele inimestele suunatakse.
Me peame tunnistama, et meil on väga suur alkoholist põhjustatud haiguste koormus ja me peame viima üleüldise tarbimistaseme palju madalamale kui praegu.
Mis on kõige efektiivsemad reguleerimise viisid?
Kõrgemad hinnad ja piirangud või täielik keeld alkoholi turundamisele. Me peame vaatama müügikohtade arvu ja eriti aegu, mil need on avatud.
Nii et te arvate, et alkoholi ei tohiks üldse reklaamida – ei telekas, sotsiaalmeedias, kuskil?
Ei. Ma ei näe mingit põhjust, miks peaks.