Hardo Pajula: kõlblusest, poliitikast ja moraalist ({{commentsTotal}})

Hardo Pajula.
Hardo Pajula. Autor/allikas: ERIK PROZES / POSTIMEES / SCANPIX

Kõlbelise elu asemele on tulnud poliitilis-moraalne õhustik, mis moraliseerib poliitika ja politiseerib moraali.

1932. aastal ilmunud teedrajavas raamatus „Lapse moraaliotsused“ tõmbas Piaget vahe kultuuriliste käskude ja moraalinormide vahele. Esimesed kujunevad suhtluses vanematega, teised omasugustega. Esimesed on etteantud ja jäigad, teised seevastu läbiräägitavad ja paindlikud.

Sellisel juhul sarnaneb lääne tsivilisatsioon omapäi õue jäetud lastega. Kompleksses ühiskonnas osaleb igaüks meist üheaegselt kümnetes mängudes ja peab klapitama ühest tulenevad kohustused ja vastutuse paljude teiste omaga, tihti küllaltki raskete kõlbeliste kompromisside hinnaga – see on tasu, mida me omaette jäetuse eest maksame.

Kuivõrd meisse on bioloogiliselt sisse söövitatud tung püsida metamängus nimega elu võimalikult kaua, siis püüame end üleval pidada nii, et teised meiega mängida tahaksid. Kui seda soovi jagab piisavalt suur hulk teisi lapsi, siis muutub meie käitumine vastastikku ettearvatavaks, mis hoiab ära selle, et suure kisa peale välja tormavad vanemad kõik jälle tuppa tagasi kupatavad.

Peale selle ühise soovi ja üldiselt omaksvõetud reeglite saame oma mänguteel juhinduda vaid enda moraalsest kompassist – vormida oma minapildi ja jääda sellele võimaluste piires truuks. See on see, mida moraalne elu sisuliselt tähendabki.

Individualistlikul õuemoraalil on omad tagajärjed, millest mitte kõik ei ole tingimata healoomulised. Suurem osa mängudest on võistlusliku iseloomuga, mistõttu seltskond jaguneb kiiresti võitjateks ja kaotajateks, ja igas mängus on viimaseid alati rohkem. Küll peaks aga mängude mitmekesisus võimaldama igaühel leida endale sobiva ning saada seejuures osa võistlusmomendi vallandatud energia positiivsetest kõrvalmõjudest – eelkõige üheskoos suurendatud teadmistest ja oskustest.

Teiseks vajutab konkurents pitseri kogu elukorraldusele, konflikt on alati õhus, ja see ei lahene mitte iga kord kõige libedamalt. Samas on konkurents aga koostöö paarikmõiste – üks ei saa siin eksisteerida ilma teiseta.

Eelöeldu tagajärjel otsib kogu krempel pidevalt tasakaalu, milleni jõudmine ei ole sugugi kindel. See kõik sunnib Austraalia päritoluga Briti filosoofi Kenneth Minogue’i oma raamatu „Orjalik meel“ alapealkirjas küsima, kas demokraatia õõnestab kõlbelist elu.

Konkreetsemalt lähtuvad Minogue’i kõhklused tõsiasjast, et kui algselt tähendas demokraatia seda, et valitsus annab aru valijatele, siis nüüd kipuvad valitsejad meilt endilt aru pärima. Me oleme „targad“ üksnes valimiste päeval, muul ajal suhtub järjest laienev administraatorite ja avalike haldajate armee meisse kui pidevat kantseldamist vajavasse äraostetavasse ja sõgedasse massi. Meie oleme poliitikutest enam-vähem samal arvamusel.

Minogue’i sõnul on orjameelsuse kasv samaväärne individualismi aeglase taandumisega. Selles pole midagi iseäralikku, sest ajalooliselt on tema arvates erandlikud olnud pigem vabadus ja individualism kui õiglus ja orjameelsus.

Traditsiooniliste ühiskondade juhtidee on olnud õiglus. Hindu kastisüsteem ja moslemite šariaat ei maali pilti mitte üksnes õiglasest, vaid ainuvõimalikust ühiskonnast. Sama kehtib ka kõikvõimalike hõimuühiskondade kohta. Õigluse printsiip annab seal igaühele rolli, milles ta oma sootsiumi kõige paremini teenida saab.

Siin ei käi jutt end õigusriigi tingimustes väljendavast läänelikust ühismeelest, vaid kogu inimelu korraldavast ja sellele ühtlasi tähenduse andvast kõikehõlmavast käitumiskoodeksist. Traditsioonilised ühiskonnad rajanevad tavadel ja religioossetel uskumustel. Seesolijatele näivad taolised asjakorraldused õiglased, väljastpoolt on võimalik muidugi jõuda ka teistsugustele järeldustele.

Minogue’i ja Piaget’ tõlgenduses traditsioonilistes ühiskondades moraalne elu seega puudub; eeldatav käitumine, õige mõtlemine ja nõutud rollid pannakse ühemõtteliselt paika kultuuriliste, religioossete või ideoloogiliste normidega.

„Mitte kunagi varem ega hiljem pole ükski inimühiskond end nii täienisti pühendanud perfektsionistliku tegevusprogrammi elluviimisele, mitte kunagi pole ilmalik ja vaimulik võim moodustanud sellist tervikut,“ kirjutab Paul Johnson „moraalivaba“ Euroopa traditsioonilistest lähtekohtadest Karl Suure kroonimise päevil. Järgnevate sajandite jooksul tekivad aga Johnsoni kirjeldatud monoliiti aegamisi praod, kuhu individualism oma juured sisse saab ajada. Tekib seesama Piaget’ mänguväljak, mille piirid ajaloo algusest saadik kitsas toas istunud laste südikus järjest avaramaks venitab.

Individualismi ja kõlbelise elu areaali suurendav jõud on demokraatia, mille üks esmane ilming on Inglise parunite kuningalt kätte võideldud feodaalsed eriõigused. Kuni Esimese maailmasõjani jääbki poliitika peamiselt aristokraatide spordialaks. Kirikliku ja ilmaliku võimu vahelises pingeväljas koha leidnud läänelikku kodanikuühiskonda vormivad seega üheaegselt nii jumalasulaste manitsused kui ka parlamendist antud seadused. Või kasutades Piaget’lt laenatud kujundeid: lapsi kasvatasid nii vanemad kui ka mängukaaslased.

Traditsiooniliste ühiskondade ühemõttelisusele ja ainuvõimalikkusele vastanduv lääne tsivilisatsiooni mitmetähenduslikkus, mis ilmutab end konkurentsis, konfliktis ja tasakaalus, sõltub seega kahe vastandliku pooluse olemasolust. Kui Minogue kirjutab, et viimastel aastakümnetel on demokratiseerumise halvim mõju olnud võimude eraldatuse ja tasakaalu printsiibi asendamine üheainsa kõiki probleeme ravima pidava egalitaarse ideaaliga, siis räägib ta tegelikult ühe pooluse kaotsiminekust. Selle tagajärjel on kõlbelise elu asemele tulnud poliitilis-moraalne õhustik, mis moraliseerib poliitika ja politiseerib moraali.

„Kes vaidleks selle vastu, et eelarvamused, võlad või liigjoomine on halvad asjad?“ kirjutab Minogue. „Iva on aga selles, et pole valitsejate asi meile ette kirjutada, kuidas me elama peame. Nad juba oma võimu rakendamiselgi piisavalt tüütud, kui nad aga veel ka kantslisse ronivad, muutuvad nad täiesti väljakannatamatuteks. Meil ei ole põhjust kahelda ka selles, et kõlbelise elu riigistamine on esimene samm totalitarismi suunas.“ •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



uudised
uudised
Aivar Sõerd

Aivar Sõerd pakub: eestlaste viinaralli Lätti siiski jätkub

Endine rahandusminister, Reformierakonda kuuluv riigikogu rahanduskomisjoni kuuluv Aivar Sõerd leiab, et valitsuse otsus alkoholiaktsiisi vähendada tähendab siiski piirikaubanduse jätkumist. Sama meelt on rahanduskomisjoni vabaerakondlasest liige Andres Ammas.

Jelena Gorbatšova

TTÜ naisteadlane vallutab NASAs kosmost, Weekend festivalil aitab politseid

Jelena Gorbatšova on noor Eesti teadlane, kes istus septembrikuu esimesel päeval lennukisse ja sõitis Ameerikasse, et veeta seal Fulbright Scholar programmi stipendiumiga akadeemiline aasta NASA-s. Seal tehtud teadustöö aitab aga igapäevaselt kaasa politsei tööle – näiteks Weekend festivalil tuvastas politsei tema välja töötatud narkootiliste ainete analüsaatoriga narkojoovet.

Mõju edetabel: kellele ja milleks?
Agu Uudelepp

Agu Uudelepa tudengite innustav üleskutse

Agu Uudelepa tudengid Tallinna tehnikaülikoolist soovivad toetada oma inspireerivat õppejõudu võitluses vähiga ning panid kirja innustavad mõtted ja humoorikad kooliseigad, et nii kutsuda inimesi üles tegema annetust Vähiravifondile "Kingitud Elu". Kirjapandust peegeldub mees, keda üliõpilased pikisilmi ülikooli tagasi õpetama ootavad.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: