Mihkel Kärmas: umbluu “Kadriorgia” ümber
Poliitik ja ajakirjanik Peeter Ernits väidab värskelt ilmunud Arnold Rüütli biograafias, et 2005. aasta lõpus presidendilossis toimunud noortepeod, millest puhkes hiljem ajakirjanduses „Kadriorgiaks“ ristitud skandaal, olid lavastus. Kuna seda väidet tiražeerivad täna kõik juhtivad väljaanded, pean vajalikuks see see umbluu võimalikult kiirelt ja selgelt ümber lükata, kirjutab "Pealtnägija" ajakirjanik Mihkel Kärmas.
Esiteks, kuivad faktid. Selle „lavastuse“ tagajärjel:
- Tegid Arnold ja Ingrid Rüütel avaliku pöördumise, milles kinnitasid, et ülekäte läinud peod toimusid. (ETV 22.01.2006)
- Astus tagasi presidendi ihukaitseteenistuse juht Ain Lepikult. (PM 25.01.2006)
- Sisejuurdluse tulemusel tugevdati Kadrioru lossi turvameetmeid. (PM 31.01.2006)
- Väärteomenetluse tulemusel tuvastati 42 pidudel osalenut, kellest 17 noort said trahvi alkoholi- ja tubakaseaduse rikkumise eest. (BNS 3.03.2006)
- Nii sisejuurdluse kui väärteomenetluse käigus leidis lisaks kinnitust hulk sigadusi, mida noored lossis tegid, mis ei käi paragrahvi alla.
Kui Ernitsa väide on, et noortepidusid ei toimunud ja probleemi polnud, on see sulaselge nonsenss. Kui Ernits väidab, et need peod olid mingi pahatahtliku jõu esile kutsutud, saan öelda ainult seda, mida ütlesin juba aastal 2006, kui Ernits ja teised skeptikud esimest korda selle väitega lagedale tulid – ma ei saa mürki võtta, et Kadrioru lossis pidude põhitegelased olid mingi salapärase jõu tööriistad, nagu ma ei saa lõpuni välistada, et parvlaev Estonia ei hukkunud kokkupõrkes kašelotiga.
Erakordsed väited vajavad erakordseid tõendeid ja Ernitsa tõsikindlas võtmes öeldud „lähemal uurimisel selgus, et tegu oli lavastusega“ ning „see plaaniti ja teostati puhtpoliitilistel eesmärkidel“ ei toeta ükski fakt. Iga analüüsivõimega inimene mõistab, et kui see olnuks lavastus, oleks tegu (a) Eesti lähema poliitajaloo suurima vandenõuga ja (b) „Pealtnägija“ koos ERRiga oleks juristide poolt pulbriks tehtud.
Olen kogu skandaali kronoloogiat lausa kellaajalise täpsusega korduvalt kirjeldanud (nt Eesti Ekspress 26. jaanuar 2006) ega pea vajalikuks seda üle korrata. Oluline on märkida, et Kadrioru esimene reaktsioon oli, et midagi pole kommenteerida, sest pidude kandumine erakorterist lossi keelatud alale (nt katusele või Riiginõukogu saali) on võimatu ja mingeid julgeolekuprobleeme seetõttu polnud. Mis polnud paraku tõsi.
Keda teema süvitsi huvitab, tasub "Pealtnägija" lood üle vaadata. Esiteks, lugusid oli kaks ja seal ei esinenud sugugi ainult Marek Paulson, keda vandenõuteoreetikud peavad tumedate jõudude käsilaseks, vaid teises loos kirjeldasid juhtunut juba mitmed noored, sh enda näoga. Samas on fakt, et mida kaugemale algallikast lugu levis, seda reljeefsemaks muutus. Kui Paulson ütles „Pealtnägijas“, et noortel oli kaasas kanepit, aga ei väitnud, et nägi kedagi seda tarvitamas, siis räägiti varsti juba tõsikindlas võtmes, et Kadriorus tõmmati marihuaanat. Hilisem uurimine ei tõestanud, et keegi oleks kanepit tarvitanud.
Sama on Paulsoni jutuga, nagu oleks keegi end lossi katusel lipu juures kergendanud. See muundus inimeste peades väiteks, nagu oleks keegi konkreetselt lipu peale urineerinud, mida keegi ei väitnud. Uurimine lipu rüvetamist ei tuvastanud, kuid tuvastas, et noored pääsesid katusele ja tarvitasid seal – riigi ühe valvatuma sümboli kõrval – alkoholi. Mäletatavasti väitis Kadriorg algul, et mitte midagi sellist ei saanud üldse olla.
Kui 17 noort saaksid politseilt trahvi seoses alkoholi pruukimisega näiteks kooliekskursioonil, ületaks see uudiskünnise. Samas väidavad skeptikud, et riigipea korteris ja ametiruumides toimunu oli okei. Vana loo detailides võibki urgitsema jääda (ja ainus põhjus, miks ma seda praegu teen, on et pareerida Ernitsa jaburusi), aga kokkuvõttes on igaühe närvikava ja kasvatuse küsimus, kas nimetada 12 aastat tagasi sügisel juhtunut orgiaks, kultuurituseks või normaalseks peoks, kuid ilmselt nõustub igaüks, et koht selleks oli väga vale.
Toimetaja: Merili Nael