Juhan Kivirähk: Kas Eesti poliitikamaastik on valmis saanud?
Seekordset arvamusküsitlust erakondade toetuse kohta võib vaadelda ühelt poolt kui KOV valimiste järgset, kuid teiselt poolt ka kui esimest riigikogu valimiste eelset küsitlust. Riigikogu valimisteni jääb tänase seisuga veidi enam kui 15 kuud ning küsitlustulemuste põhjal võib hakata arutlema järgmise riigikogu võimaliku koosseisu üle.
Jõuvahekorrad, mis selgusid valijate otsuste tulemusel 15. oktoobril kohalikel valimistel, peegelduvad laias laastus vastu ka küsitlustulemustes – ehkki loomulikult tuleb arvestada asjaoluga, et neil valimistel said hääletada ka paljud need, kellel riigikogu valimistel valimisõigus puudub. Viimase asjaoluga saab suuresti selgitada Keskerakonna ülekaalukat edu teiste erakondade ees.
Sellegipoolest on ka novembri küsitlustulemuste põhjal riigikogu valimistele vastu minnes selge liider Keskerakond, mille poolt annaks hääle 27 protsenti valimiseelistust omavatest vastajatest. Teisel kohal asub nende põline konkurent Reformierakond, mis saavutas erakondade seas teise tulemuse ka KOV valimistel, ehkki tegelik teine koht kuulus valimisliitudele.
Kindla kolmanda positsiooni riigikogu valimiste arvestuses on sisse võtnud EKRE 13 toetusprotsendiga. EKRE edestab oma reitinguga juba septembrist alates neljandal positsioonil olevaid sotsiaaldemokraate (10 protsenti).
Võrreldes aasta esimese poolega on oma seisu tublisti parandanud Isamaa ja Res Publica Liit, mis vahepeal kõikus suve hakul ähvardavalt valimiskünnise (5 protsenti häältest) piiril. IRL-i toetas novembris 8 protsenti küsitletutest. Endiselt jäävad alla valimiskünnise Vabaerakond ning Eestimaa Rohelised vastavalt nelja ja kolme protsendiga.
Kohalikel valimistel tegelikult saavutatust erineb kõige enam EKRE küsitlustulemus. Ühelt poolt seletab seda mittekodanike osalemine KOV valimistel – viimaste hulgas EKRE-l tõesti eriti palju poolehoidjaid ei leidu. Kuid mittekodanikud ei toeta ju ka Isamaa ja Res Publica Liitu.
EKRE tagasihoidliku tulemuse põhjus oli eelkõige karismaatiliste ja tuntud poliitikute nappus erakonna liikmeskonnas - Helmeid igasse valimisringkonda lihtsalt ei jätku. Küsitlustes kogub EKRE protestihääli valijate käest, kes tänase Eesti elus paljugagi rahul ei ole ning kes EKRE liidrite kriitilistele sõnavõttudele meelsasti kaasa noogutavad. Konkreetses valimissituatsioonis on aga lisaks erakonna juhtide suust kuuldud sõnumitele tarvis ka usaldusväärset kandidaati konkreetses valimisringkonnas. EKRE üle võetud Rahvaliidu organisatsiooni kuuluvad tuntud kohalikud liidrid on kohalikel valimistel traditsiooniliselt kandideerinud pigem valimisliitude nimekirjades.
Isamaa ja Res Publica Liit ja sotsiaaldemokraadid suutsid just seetõttu EKRE-st edukamad olla, et nende nimekirjadesse kuulus rohkem kogu riigis tuntud poliitikuid.
Seega võib öelda, et kõik erakonnad, välja arvatud EKRE, realiseerisid kohalikel valimistel oma küsitlustest selgunud potentsiaali (kusjuures Vabaerakond jättis selle vabatahtlikult tegemata). Tegelikult ongi erakondade toetused juba pikka aega püsinud küllaltki stabiilsed, kusjuures märkimisväärset muutust ei suutnud jõuvahekordades kaasa tuua ka valimised. Stabiilsed ei ole seejuures olnud mitte üksnes erakondade toetusprotsendid, vaid ka erakondade toetajate sotsiaalne baas. Küsitlusest küsitlusse korduvad samad mustrid selle osas, mis soost, vanusest, haridusega ja sissetulekuga valijad ühte või teist erakonda keskmisest enam toetavad.
Võiks arvata, et Eesti poliitiline maastik ongi valmis saanud? Tõenäoliselt siiski mitte ja küllap saame eelseisva aasta jooksul näha mitut ümberrivistumist erakondade toetuste pingereas. Tõsi, vaevalt et kahes peamises esikohapretendendis muutusi tuleb. Peamised võitjasoosikud ka 2019. aasta riigikogu valimistel on Keskerakond valitsuskoalitsiooni ja Reformierakond opositsiooni juhtjõuna. Küll aga tuleb parema tulemuse nimel omavahel rinda pista ülejäänud riigikogu erakondadel.
Kui vaadata viimase küsitluse toetusprotsente (vt. tabel artikli lõpus), avastab tähelepanelik lugeja, et riigikogus esindatud 6 erakonna toetus kokku moodustab 84 protsenti ehk nende seast ei ole endale meelepärast esindajat leidnud tervelt 16 protsenti neist vastanutest, kes mingit eelistust omavad. Lisaks on ligi 30 protsenti selliseid valijad, kes ei oska oma eelistust öelda või kes väidavad, et nad ei toeta kedagi – nende osakaal tabeli jaotustes ei kajastu.
Seda, et viimases küsitluses andis oma toetuse üksikkandidaadile tervelt kümme protsenti vastanutest, võib lugeda kohalike valimiste järelmõjuks. Hääletas ju seal suur osa valijaist mitte erakonna, vaid valimisliidu poolt. Kuid on ju teada, et parlamendivalimistel üksikkandidaadid enamasti ilma ei tee ja valimisliidud seal kandideerida ei saa.
See 15 protsenti valimissooviga valijaid, kes riigikogu erakondade seast sobivat valikut ei leia, on valijaskond, mille poolehoiu nimel tasub pingutada kõigil valimistel kandideerivatel erakondadel. See võib viia ka mõttele tulla valimisteks välja mõne sootuks uue jõuga - ka sellist mõtet on poliitilistes kuluaarides juba mõlgutatud.
Kindlasti ootab meid ees poliitiliselt põnev aasta! •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli