Kaivo Kopli: Merkeli hämmastav põrumine – või kas ikka on nii?
Saksamaa valitsuskõneluste põrumise järel on võimalikud kolm peamist võimalust, kirjutab ajakirjanik Kaivo Kopli Berliinist.
Saksa riigitelevisioonis – või kui soovite, siis avaõiguslikus telekanalis – on päris populaarne hommikusaade „Morgenmagazin“. Täna hommikul tehti see pool tundi pikemaks, et jõutaks kohale kutsuda, kergelt meikida ja siis intervjueerida kõiki asjaosalisi poliitikuid. Neid, kes ei suutnud – või ei tahtnudki – leppida kokku uues koalitsioonis.
Ilmselt on siiski liialdus öelda, et kogu Saksamaa (või nagu mõni kommentaator siin kärmelt oletas, et kogu Euroopa) ärkas uue nädala esimesel päeval šokis. Kuid küllap tõesti tabas paljusid hommikukohvi juures üllatus ja pettumus, et kaks kuud peale valimisi olid ligi neli nädalat kestnud valitsusliidu läbirääkimised kokku kukkunud.
Liberaalsete vabade demokraatide (FDP) juht Christian Lindner teatas pühapäeva üsna viimastel minutitel, et „valesti valitseda“ nemad ei taha ning seega Jamaika-koalitsiooni (asjaosaliste parteide sümbolvärvide ja tolle Kariibi saareriigikese lipu järgi) ei tule. Muide, (kuulu)juttude järgi ei tahtnudki FDP algusest peale koalitsiooni minna ja tõepoolest – jäi mulje, et Lindner tuli südaööl kaamerate ette justkui tekstiga, mis tal ammu valmis ja mille esitamist ta harjutanudki oli.
Brexit, Trump ja kõik muud jamad ning nüüd siis see ka veel – aastaid lausa maailma mõjuvõimsaimaks naiseks tituleeritud kantsler Angela Merkel ei saanud hakkama! Majanduslikult stabiilne ja edukas Saksamaa, Euroopa süda, euroliidu mootor, on vaat et kokku jooksnud…
Kuid kas see oli ettearvamatu? Mitte päriselt. Valimistelt nõrgenenult, kuid siiski võitjana väljunud Merkelile langes enneolematu ülesanne: kui senised koalitsioonipartnerid, üle aegade kehvima tulemuse saanud sotsiaaldemokraadid (SPD) teatasid kindlast opositsiooni jäämisest, ei jäänud Merkelil muud üle, kui üritada koalitsiooni FDP ja rohelistega – need aga on lepitamatu paar, nagu nüüd paistab. Pluss veel tema Baieri sõsarpartei (CSU), millega oli ja on nägelemist eelkõige pagulaste küsimuses.
Kuigi oli algusest peale selge, et tegemist olnuks abieluga mitte armastusest, vaid pigem nagu (häda)vajadusest, ei saanud sellestki asja, hoolimata Merkeli tosina aasta pikkusest kogemusest koalitsioonivalitsuste eesotsas.
Mis saab edasi? Septembrikuiste valimiste järel kirjutasin ma artikli ühte Eesti ajalehte, mille pealkirjaks panin midagi sellist, nagu „kas eksootiline kokteil või lõpuks ikkagi tavaline Saksa õlu“. Pidades siis esimese all silmas Jamaika-koalitsiooni ja teisena senise suure koalitsiooni ehk Merkeli kristlike demokraatide (ja CSU) ning sotsiaaldemokraatide jätkamist.
Viimast ei välistaks ma endiselt täielikult, kuigi hetkeseisuga on sotsid jäänud kindlaks, et nemad selle Merkeli valitsusvankri rattaks ei hakka, nagu ütles ka kohe pärast valimisi nende kantslerikandidaat Martin Schulz.
Aga ma kirjutasin septembri lõpupoole ka nii: „SPD opositsioonis oleks küll loogiline, arvestades, et senine vähemusena valitsuses olek neile säärase valimistulemuse tõi. Kuid vähemasti mõttemänguna oleks huvitav, et sotsid lõpuks ikkagi valitsusse lähevad, küll ilma Schulzita, nii et oma sõnu ta ei sööks. Pealegi, nagu kirjutas Frankfurter Allgemeine Zeitung – kui SPD-le tuleb kaotus kasuks, nad võtavad end kokku, siis Merkel ei sa üldse aru, et midagi valesti oleks või läks.
Muidugi veelgi puhtalt hüpoteetilisem oleks variant, et ka valitsus tuleks ilma Merkelita.
Mõnevõrra vähem hüpoteetilise võimaluse käis aga välja näiteks üks Frankfurter Allgemeine kommentaator, kelle meelest kolmeparteiline (või nelja, kuidas võtta) koalitsioon jõuab oma hõõrdumistes paari aastaga käärimisest kärisemiseni ning sotsid on jõudnud arusaamisele, et ega opositsioonis sitsimine ka parem ei ole. Ning tuleb uus suur koalitsioon. Või uued valimised. Ilmselt siis juba ilma Merkelita.“
Ja nüüd, kõigest paar kuud hiljem, polegi see variant enam puhtalt hüpoteetiline. Selles mainitud hommikuses telesaates kõlaski ka küsimus, kas Merkel on ikka õige tegelane koalitsiooni looma, milles ta ju end kehtestama suutmata või siis liiga enesekindlalt käitudes põrus.
Merkeli enda sõnul juhib ta Saksamaa läbi eelolevate raskete nädalate. Ta ütles seda umbes tund aega pärast FDP Lindneri teadet koalitsioonikõnelustelt lahkumisest. Telepildis otse Merkeli taga seisis Ursula von der Leyen – praegune kaitseminister, kelles on ammu nähtud või tahetud näha Merkeli järglast. Võimalik, et see jõuab nüüd kätte varem kui nelja aasta pärast, sest tulgu mis tuleb, aga „Merkel on üsna selgelt oma poliitilise seniidi läbinud“, nagu ma septembris oletasin.
Aga mis siis tuleb? Teoreetiliselt on laias laastus kolm võimalust. Esiteks (aga mitte just esmajärjekorras) ikkagi senine suur koalitsioon. Teiseks vähemusvalitsus, mida vähemasti seni pole Merkel soovinud ja mis tähendaks iga olulisema parlamendi heakskiitu vajava küsimuse korral mingilt osalt opositsioonist toetuse saamist. Sel juhul võiks (kergemat sorti) mürki võtta, et see ei peaks selle parlamendikoosseisu mandaati ehk nelja aastat vastu.
Ning kolmandana ikkagi uued valimised. Kahju muidugi neist kuskilt Tüüringi tagant metsast Berliini Reichstagi (Entschuldigung, Bundestagi ikka, kuigi parlamendihoonet siiski Reichi järgi nimetatakse) pääsenud saadikutest, kes nüüd võibolla uute valimistega oma vastse pesitsuspaiga pealinnas kaotada võivad.
Uued valimised aga ei tule paljalt ühe näpuliigutuse peale. Põhiseaduse järgi peaks presidendi esitatud kantslerikandidaat parlamendis mitu korda läbi põruma, et saaks uued valimised korraldada.
Pärast siinset „Terevisiooni“ (ehk Moma´t, nagu seda lühendatult nimetatakse ja mis mingil kummalisel kombel tuleb korraga kahel avalikõiguslikul telekanalil) on teise kanali ehk ZDF-i eetris magasini tüüpi üldhuvisaade „Volle Kanne“. Muu hulgas on seal tavaliselt kohal mõni meelelahutustegelane, näitleja, laulja, kes iganes. Poliitikast üldjuhul muidugi ei räägita, kuid seekord sadas saatejuht kellelegi muusikule just Jamaika-koalitsiooni crash´iga peale (too vastas suhteliselt kobamisi) ning ka järgmised saatelõigud tulid sel samal teemal.
Tubli reageering saate tegijate poolt ühest küljest, teisalt aga küllap näitab see ka seda, et valitsuskõneluste – Sondierung, nagu seda siin nimetatakse – kokkuvarisemine on sakslaste jaoks siiski parajalt šokeeriv teema. Ja huvitav.
Tõsi küll, mõni tund hiljem poemüüja seda muidugi minuga teemaks ei võtnud. Aga ta on ka türklane. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli