Toomas Sildam: Ratase valitsuse pikk aasta
Täna aasta tagasi kolis Reformierakonna Taavi Rõivas peaministri kabinetist välja ja Keskerakonna Jüri Ratas kolis sisse. Milliseid pudemeid me sellest ja järgnevast mäletame, küsib ERR-i poliitikatoimetaja Toomas Sildam.
Viis päeva novembris 2016
3. november 2016. „Raske on näha, miks peaks IRL ja SDE ära tahtma nõrga Reformierakonna alt ja riskima millegi nii ennustamatu ja loomuvastasega, nagu seda oleks iga mõeldav koalitsioon Keskerakonna juhtimisel,“ ei pea poliitikauurija ja kolumnist Ahto Lobjakas võimalikuks Taavi Rõivase valitsuse kukutamist.
5. november 2016. Jüri Ratas võidab parteikongressil Paides Keskerakonna esimehe valimised. Tema edu on nii ette aimatav, et Edgar Savisaar isegi ei kandideeri.
7. november 2016. Sotsiaaldemokraatide juhatus ja IRL-i eestseisus teevad Reformierakonna esimehele Taavi Rõivasele ettepaneku peaministri kohalt tagasi astuda. Rõivas keeldub ja kaks päeva hiljem umbusaldab teda riigikogu, teiste seas ka valitsuspartnerite ehk sotside ja IRL-i fraktsioonid.
10. november 2016. Keskerakond, IRL ja sotsid teatavad koalitsioonikõneluste alustamisest: „Seisaku murdmiseks vajab Eesti koostöövõimelist, seesmisele usaldusele toetuvat, laiapõhjalist ja ideedele avatud valitsust, kes ei langeta otsuseid üksnes enese tarkusest, vaid kuulab ettevõtjaid, eksperte, vabakonda ja opositsioonierakondi.“
23. november 2016. Jüri Ratase valitsus astub ametisse.
„pro-Russian“
Reformierakond hakkas Jüri Ratase valitsuse tulekut nimetama vasakpöördeks veel enne, kui see valitsus sündis. Ajakirjanik Alo Lõhmus meenutas ERR-i valitsuskriisi üldisesse mürasse uppunud veebikommentaaris seepeale, et Eestis seostub sõna "vasakpööre" oluline lisatähendus 1940. aasta sündmustega, mil võõrriigi sõjalise surve abil pandi ametisse "vasakpoolne" nukuvalitsus ning sellele järgnes isegi vormilise riikliku iseseisvuse jäänuste kiire likvideerimine. Just selle assotsiatsiooni tekitamine on reformierakondliku hirmutamiskampaania tegelik eesmärk, kirjutas Lõhmus. Tema sõnul on sobimatu Eesti erakondade ja nende moodustatavate valitsuste võrdlemine vaenuliku võõrriigi poolt ametisse upitatud nukuvalitsusega, sest parlamentaarses demokraatias on valitsuste vahetumine ja ka neid moodustavate erakondade vahetumine loomulik protsess.
Välisajakirjanduses kohtas aga sedagi, et uuest valitsusest rääkides kasutas ajakirjanik või toimetaja Keskerakonnaga seonduvat epiteeti pro-Russian, Vene-meelne. Suur osa Keskerakonna valijatest – vähemalt kohalikel valimistel – on venekeelsed ja erakond sõlmis omal ajal koostööleppe Kremli võimuparteiga "Ühtne Venemaa", mida pole siiani tühistatud.
Diplomaadid meie saatkondades lõid häirekella ja palusid Tallinnal astuda nähtavaid ja usutavaid samme, mis hajutaksid NATO liitlaste ja Euroopa Liidu partnerite kahtlusi Eesti tuleviku osas. Seepeale leppisid Keskerakond, sotsid ja IRL-i koalitsioonikõneluste esimesel päeval esimese peatükina kokku senise välis- ja julgeolekupoliitika jätkumise, kinnitasid liitlassuhete ning NATO ja EL-i tähtsust, kaitsekulude hoidmist ja Venemaa-vastaste sanktsioonide olulisust.
See oligi diplomaatide palutud nähtav ja usutav vastus, mõjuv vastus.
Hiljem on needsamad diplomaadid tunnistanud, kuidas Ratas ise ja mitmed tema ministrid, eriti näiteks siseminister Andres Anvelt (SDE), pakuvad Euroopa Liidu eesistumise kohtumistel ja üritustel positiivseid üllatusi oma kiire süvenemisvõime, memode ja jutupunktide omandamise ning vestluskaaslaste kiire hõlmamisega.
Ning muidugi lisavad valitsusele rahvusvahelist ja julgeolekupoliitilist usaldusväärsust kaks Eesti paremat selle valdkonna tegijat – välisminister Sven Mikser (SDE) ja praegune kaitseminister Jüri Luik (IRL). Koduses sisepoliitikas on neid harva näha, väga harva, kahjuks.
Paljudele midagi
Koalitsioonilepingu teiste peatükkidega nii lihtsalt ei läinud. Keskerakonnal oli pikkade opositsiooniaastatega kogunenud palju kulukaid valimislubadusi, mida nad tahtnuks nüüd kõik ära teha. Üksikisiku tulumaksu või käibemaksu tõstmises kolme partei üksmeelt ei olnud, seega saime kuulda pakendi-, magusa-, panga- ja automaksust, alkoholiaktsiiside täiendavast tõstmisest, ühisdeklaratsioonide kaotamisest jne.
Kõige rohkem räägitud ja kõige laiema mõjuga on uue valitsuse tulumaksureform, mis tõstab kuni keskmist palka (ca 1200 eurot) teenivate inimeste maksuvaba tulu 500 euroni kuus. Üle keskmise palga teenivate inimeste maksuvaba tulu hakkab kahanema sissetuleku kasvades ning maksuvaba tulu kaob 2100 eurost suurema sissetuleku puhul.
Reformi autorite sõnul hakkab järgmisest aastast lisaraha saama 615 000 inimest. Töötajad mõistatavad, kuidas kas ja milliseid avaldusi neil tuleb tulumaksu arvestamiseks raamatupidajale kirjutada, mispeale ministrid tunnistasid, et tulumaksu selgitav kommunikatsioon on olnud puudulik.
Reformierakond pulbitseb opositsioonipingil pahameelest, neile see kõik ei meeldi. Nende esimees Hanno Pevkur ironiseeris viimases Foorumis, et vähemuselt võtta ja enamusele anda, see oli 1917. aasta loogika, millel on natuke juures oktoobrirevolutsiooni maiku.
Üldiselt on Keskerakonna, IRL-i ja sotside koalitsioonilepingus paljudele midagi. Kooli- ja lasteaiaõpetajatele lubati tuntavat palgatõusu, lasterikastele peredele täiendavat toetust, õpilastele tasuta huvitegevust ja paremat ujumisõpet, kohalikele omavalitsustele tulubaasi tõstmist, põllumajandusele üleminekutoetuste maksimaalset määra, valdadele-linnadele uusi piirkonnapolitseinikke, politseile uusi kiirreageerijaid, majutusasutustele käibemaksu tõusu ärajätmist, teedeehitajatele suuremaid riiklikke investeeringuid teedeehitusse ja majaehitajatele üürimajade programmi. Aga samuti lubas uus koalitsioon riigireformi, maavalitsuste kaotamist, avaliku sektori töökohtade viimist maakondadesse, presidendivalimiste korra muutmist.
Rõhutatult lubas uus võimuliit e-valimiste edasikestmist, mis oli tähelepanuväärne, sest Keskerakond oli varem neid valimisi muudkui tümitanud ja selleks isegi välisesinejatega konverentse korraldanud. Siiski, keskpartei soovis e-valimiste aega kärpida, aga sooviks on see jäänudki.
Jüri Ratase valitsus lubas ka kategooriliselt "Viime sisekaitseakadeemia Narva", mis tegelikkuses muutus sisekaitseakadeemia Narva kolledži asutamiseks. Kuid see toob piirilinna ka kõigile narvalastele avatud esimese kaasaegse 8-rajalise ujula.
Keskerakonna toonased siseopositsionäärid said koalitsioonilepinguga riigikogusse "omandireformi komisjoni, mis analüüsib selle reformi mõjusid ja lahendamata küsimusi" ning lubaduse koostada regionaalse raudteevõrgu arendamise kava. See tähendab esmajoones Keskerakonna aseesimehe Jaanus Karilaidi unistust Haapsalu-Tallinna raudtee taastamisest.
IRL sai Tallinnasse rahvusvahelise kommunismikuritegude keskuse ja Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali.
Kuna ministriportfellide jagamisel läksid Keskerakonnale lisaks peaministrile ka maaelu, majandus, riigihaldus ehk omavalitsused ning haridus ja teadus, siis tähendas see, et Keskerakonna ministrid said 2/3 lisarahast, mida uus koalitsioon uute maksude kaudu jagada soovis.
Kristen Michal ei suutnud end ka hiljuti tagasi hoida, kui iseloomustas praegust Eestit väljendiga "vasakule libisev riik". Ilmselt jääb see reformierakondlaste kohustuslikuks retoorikaks 2019. aasta kevadeni, mil nad loodavad parempöörde tulemist.
Keskerakonna mure
Sotside esimees Jevgeni Ossinovski ja IRL-i juht Margus Tsahkna tahtsid Reformierakonna varjust välja pääseda ning seda nad kuu-poolteist kavandatud valitsuse vahetusega mullu novembris ka said. Kremli-meelsuse ja Vene rahaga määritud Keskerakond tahtis välja saada igavese opositsionääri seisusest ning sotside ja IRL-i abiga see parteis võimupöörde teinud Jüri Ratasel, Mailis Repsil, Kadri Simsonil ja nende liitlastel ka õnnestus.
Kuid Keskerakonna suur mure on Keskerakond ise.
Parteid oma raudses haardes hoidnud Edgar Savisaar oli paljudele keskerakondlastele mütologiseeritud ikoon, kelle poole nad vaatasid ja kellelt tuge lootsid. Ratasele ja tema meeskonnale oli Savisaar aga alguses suurim takistus valitsuskõlbulikuks muutumisel, sest Savisaare Keskerakonnaga poleks keegi koalitsiooni läinud. Pärast mullu 5. novembri võitu esimehe valimistel ja sellele järgnenud koalitsioonikõneluste ajal seisis Ratas vastamisi keerulise küsimusega – kuidas erakond ja parlamendifraktsioon koos hoida, et Savisaare kõrvalejäämisest solvunud keskerakondlased ei muudaks uue valitsuse tegevust võimatuks.
Kohe alguses ütles näiteks Tallinna Televisioonist saatejuhina tuntud riigikogulane Peeter Ernits, et kui Keskerakond peaks saama valitsusse ja Jüri Ratas tuleb peaministrikandidaadina riigikogu toetuse järele, ei pruugi tema Ratase valitsuse poolt hääletada.
Keskerakonna lõhenemisele lootis ka Reformierakond. Ometi tuli Ratase tiib toime nii kümmekonna Savisaare-meelse parlamendisaadiku rahustamisega kui ka erakonna ühes hoidmisega laiemalt.
Europarlamendi otsekohese saadiku, eriti venekeelses valijaskonnas populaarse Yana Toomi otsus loobuda kohalikel valimistel Savisaare valimisliidus kandideerimisest oli viimane nael Keskerakonna teisitimõtlejate ideelises kirstukaanes. 15. oktoobri valimistel põrusid nad Tallinnas ja üleüldiselt.
Kui kriminaaluurimise tõttu Tallinna linnapea kohalt kõrvaldatud Edgar Savisaar oli enda valimisliitu näinud kättemaksuna teda kõrvale tõuganud Jüri Ratasele , Kadri Simsonile ja Taavi Aasale kui Tallinna uuele juhile, siis tegelikult tegi ta nõnda Ratasele imepärase sügiskingituse. Savisaar lasi Ratase Keskerakonna endast vabaks. Kui ta kandideerinuks koos päris-keskerakondlastega, siis olnuks jätkuvalt Edgar Savisaar kogu Keskerakonna probleem. Enam ei ole.
Ratase valitsusel on praegu 101-liikmelises riigikogus 54-hääleline enamus. Isegi kui Keskerakonnast välja heidetud Olga Ivanova maha arvata, on ka 53 häälega võimalik valitseda. Napilt, aga võimalik.
Veel napim on Keskerakonna ühekohaline ainuvõim Tallinnas, kus Jüri Ratas – kohalikud valimised võitnud erakonna esimees – sai tunda ka kaotuse mõrudust. Tema toetas pealinnas koalitsiooni sotsidega, kuid Tallinna esinumbriks tõusnud Mihhail Kõlvart koos oma toetajatega ei olnud valmis võimu jagama. Seal andis Ratas järele. Ja mõneti jõudis ta alguspunkti, kus Keskerakonna sees on veel üks Keskerakond.
Kitsefarm ja NATO
Esimene inimkaotus tabas Ratase valitsust juba kaks nädalat pärast ametisse astumist. Põllumajandusliku taustaga maaeluminister Martin Repinski (KE) jäi korduvalt ja korduvalt avalikkuse ees hätta selgitustega, mis toimub talle kuuluvas Konju kitsefarmis ning 6. detsembril 2016 võttis Ratas talt vastu lahkumisavalduse. Kolm päeva hiljem nimetas president Kaljulaid uueks maaeluministriks Tarmo Tamme (KE).
Tänavu 24. mail vahendas Lääne Elu tsitaate riigihalduse ministri Mihhail Korbi (KE) kohtumisest Haapsalus elavate NSV Liidu erusõjaväelaste ja nende pereliikmetega. Korb pidi vastama ka küsimusele, miks pressitakse eesti keele õpet juba lasteaedadesse. "Eesti keelt tuleb õppida," ütles ta. "[Eesti] keel on keeruline, mida varem õpite, seda parem." Ent kui jutt läks NATO-le, mis ilmselgelt pahandas nüüdseks 26 aastat olematu riigi sõjaväepensionäre, sõnas minister Korb avameelselt: "Mina… võib-olla ütlen eestlaste vaatevinklist ebameeldiva fraasi, mina pole NATO liikmelisuse poolt. Mulle meeldib soomlaste poliitika selles küsimuses. Aga kui teha oma armee, läheb see veel kallimaks. Saate aru? Soomalsed ehitavad oma armeed, nad on NATOst eraldi, tegelevad ise oma riigi kaitsmisega. Aga neile ei tule keegi appi."
Soomlaste iseseisva kaitsevõime doktriini tõstmine NATO-st ettepoole või õigemini NATO sootuks kõrvale lükkamine nõudnuks IRL-i või sotside poliitiku puhul üksjagu seletamist, kuid see olnuks üleelatav. Keskerakonna minister sattus fraasiga "mina pole NATO liikmelisuse poolt" kohe opositsiooni laussurve alla ning andis uue võimaluse siduda Keskerakond ja Kremli-meelsus. See narratiiv laienes kogu valitsusele, mispeale sotside ja IRL-i poliitikud ühinesid samuti riigihalduse ministri vastaspoolega. Ratas ei hakanud ootama ega pikalt selgitama, kes mida mõtles, vaid lõpetas skandaali samal päeval pressiteatega, et Mihhail Korb esitas tagasiastumisavalduse, mille valitsusjuht ka kohe rahuldas. 12. juunil andis parlamendis uue riigihalduse ministri ametivande Keskerakonna senine peasekretär Jaak Aab.
IRL vahetab juhti ja käiku
Tänavu kevadeks küpses IRL-is revolutsiooniline situatsioon nii kaugele ja sügavale, et erakonna esimehe koha pidi loovutama üks Reformierakonna opositsiooni saatmise ja Keskerakonna valitsusse toomise arhitekte Margus Tsahkna, kellega Ratasel oli suurepärane koostöö. Päikeselisel laupäeval, 13. mail valis tehnikaülikooli aulas IRL-i suurkogu partei uueks liidriks Helir-Valdor Seederi, kes sai 322 poolthäält, ehk 18 häält rohkem kui tema konkurent, sotsiaalkaitseminister Kaia Iva.
Valimiskünnise lähedale vajunud IRL-i juhi vahetus tähendas ka IRL-i käigu vahetust. Seederi sõnul on IRL olnud viimastel aastatel väga ebamäärane, kuid peab olema parempoolne, millest aga kaldus kõrvale koalitsiooni moodustamisel.
Vähem kui nädal pärast esimeheks valimist teatas Seeder kohtumisel Ratase ja Ossinovskiga, et tahab mõne kokkulepitud maksu ära jätmist, mis tähendas nelja aasta peale ligi 250 miljoni eurost auku.
Seederi algatusel tegi IRL valitsuses ka suurvangerduse: 12. juunist sai kaitseministri portfelli Margus Tsahkna asemel suursaadik Jüri Luik, rahandusministriks tõusis respublikaan Sven Sesteri asemel ettevõtja Toomas Tõniste ja neljakordne minister Marko Pomerants andis keskkonnaministri koha Sesteri parlamendi asendusliikmele Siim Kiislerile.
Pöörde tõttu IRL-is kaotas koalitsioon kaks kindlat häält. Tsahkna ja teda erakonnas tugevalt toetanud Marko Mihkelson lahkusid IRL-ist ning istuvad nüüd riigikogus sõltumatute saadikutena akna all. Nende lahkumist saatsid Seederi sõnad, et "on terve hulk asju, kus me väga kergekäeliselt eelmise esimehe juhtimisel nõustusime muudatustega, mis ei ole mõistlikud ega kajasta meie maailmavaadet" või, et "koalitsioonileping ei vastanud IRL-i põhimõtetele".
Seeder ise Keskerakonna juhitud valitsusse ei läinud ja võttis endale parlamendifraktsiooni esimehe koha, mis valitsuse sisemist koostööd just ei tugevda. Kuid ta istub valitsuskabineti nõupidamistel ja teised ministrid kuulevad tema köhatamist, ootavad nad äreva põnevusega, mida Seeder ütleb.
"Kõik need uued maksud ja maksutõusud – me ütleme nendele selgelt ei," deklareeris Seeder hiljuti alkoholiaktsiisi täiendavat tõstmist taunides. Valitsuspartnerid panid tähele, et ta ütles seda esmalt ajakirjanikule ja alles siis koalitsioonile.
Ratas ja Ossinovski vaatavad Seederi enesekehtestamist ja "pildil olemist" küll häiritult, aga mõistmisega, nagu nad hoidsid IRL-ile pöialt ka viimastel kohalikel valimistel. Nõrk IRL ei ole valitsuse huvides. Muidugi mõistatavad Keskerakond ja sotsid, kas IRL tahab enne parlamendivalimisi märtsis 2019 koalitsioonist välja marssida, et nii enda toetust tõsta.
Seeder ise lükkas need kahtlustused kummuli sel teisipäeval, kui ütles Foorumi saates, et praeguses riigikogus ei ole võimalik kokku panna uut toimivat koalitsiooni. Vahetult enne stuudiosse minekut tõdes ta Ringvaate Marko Reikopile, et "Jüri Ratas on olnud viimaste aastate parim peaminister".
Kas Ratas arvab vastu, et Helir-Valdor Seeder on olnud viimaste aastate IRL-i parim esimees, pole veel teada. Pigem mõtleb "parim peaminister" praegu, mida teha IRL-i üllatusliku sooviga loobuda veebruarisse kavandatud alkoholiaktsiisi täiendavast tõstmisest ja IRL-i ettepanekuga välistada kohustuslik tasuta maakondlik ühistransport.
Õbluke vastasrind
Opositsioon võib teha kõva häält Foorumi saates, torgata teravalt ajakirjanduses või mängida ministrite pommitamist parlamendis, et neil puudub üksmeel Ratase valitsuse kukutamiseks.
Suurim opositsioonipartei, Reformierakond on lõhenenud esimehe Hanno Pevkuri ja tagatoamängijana tuntud Kristen Michali vahel. Vabaerakond toibub kohalikel valimistel mitteosalemise ja seetõttu alla valimiskünnise langemise ehmatusest. EKRE on vähemalt avalikkuse ees lõpetanud koostöö kunagise mentori Keskerakonnaga ja hoiab nüüd võitleva opositsionääri poosi. Ent tegelikult on kõigi opositsioonierakondade pilgud mitte niivõrd Ratase valitsusel, kui märtsis 2019 ja siis toimuvatel riigikogu valimistel.
Pole mõtet kihla vedada, kas valimiskampaaniast tuleb opositsioonierakondade võitlus poliitilise elu ja surma peale või võtavad nad seda rahulikumalt. Vastus on kõigile näha. Reformierakond tahab võtta revanši, olla edukam Keskerakonnast ja kolida uuesti Stenbocki maja peaministri kabinetti. Vabaerakond tahab jääda riigikokku ega soovi loovutada enda kohta Eestimaa Rohelistele. EKRE loodab kasvatada praegust seitsme-liikmelist parlamendifraktsiooni vähemalt kümneni.
Opositsioon ei ole Ratase valitsusele praegu ohtlik. Seni, kuni opositsioon on valitsusest väljaspool. Ja IRL, vaatamata kõigele, on praegu kindlalt valitsuses.
*
Kui peaminister Jüri Ratas käis teisipäeval ERR-i uudistemajas ajakirjanik Ainar Ruussaare intervjuusaates, pidanuks valitsusjuht lahkudes 4. korrusel lifti ootama.
„Aega ei ole. Lähme trepist.“
Ratas võttis aste korraga, aga liikus nii hoogsalt, et ihukaitsja pidi temaga sammu pidamiseks pikkadel treppidel peaaegu jooksma hakkama. Pika sammuga kiire mees.
Toimetaja: Urmet Kook