Noori, kes ei õpi ega tööta, peab minister leidma seadust rikkumata
Sotsiaalministeerium on otsustanud luubi alla võtta kõik Eesti mitteaktiivsed noored (nn NEET-noored, ingl k. Not in Education, Employment, or Training) vanuses 16-26 eluaastat. Olgugi, et mittetöötavad ja -õppivad noored on meie tööjõupuuduses riigi seisukohalt kasutamata ressurss, ei õigusta see probleemiga tegelemist otseselt põhiõigusi riivates.
Sotsiaalministeeriumis on valminud eelnõu, et luua õiguslik alus (sest isikuandmete kaitse seaduse kohaselt saab isikuandmeid töödelda vaid isiku nõusolekul või seaduse alusel) umbes 160 000 16-26-aastase inimese andmete riiklikest registritest pärimiseks ja töötlemiseks, et selgitada välja need, kes ei tööta, õpi ega ole muul viisil hõivatud (kaitseväes, ettevõtluses, lapsega kodus vms). Nii tuvastatud noortega peab ühendust võtma kohalik omavalitsus ja uurima, kuidas noor pole riigi poolt pakutavaid tööturuteenuseid ja abivõimalusi üles leidnud.
Esiteks riivab kõigi selles vanuses noorte andmete töötlemine perekonna- ja eraelu puutumatuse õigust. Riive on põhiseaduse § 26 alusel lubatav, kui sekkumine toimub seaduse alusel tervise, kõlbluse, avaliku korra, teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Praegu on aga arusaamatu, kuidas paigutada kõigi selles vanusegrupis inimeste andmete töötlemine mõne lubatud erandi alla. Kas mittetöötamine ja õppimine on automaatselt oht avalikule korrale, tervisele ning kõlblusvastane või on kõik noored potentsiaalsed kurjategijad?
Muret teeb, et sotsiaalministeeriumi arvates on põhiseaduse § 26 sätestatud õigus riigi abile ja seeläbi riigi kohustus (loe õigustus) inimest abistada (ilma, et viimane oleks abi küsinud) kaalukam kui õigus eraelu puutumatusele. Vägisi jääb mulje, et riik teab inimesest endast paremini, mida ta oma eluga peaks ette võtma.
Samuti on probleem andmete kvaliteediga. Näiteks kui noor on aastaks Austraaliasse läinud, siis milline register seda näitab, et sotsiaaltöötaja ei kulutaks aega temaga kontakti saamiseks, et jõuda lõpuks järeldusele, et noor abi ei vaja. Ning teisalt peab maailma avastav noor tõdema, et riik on tema teadmata tema andmeid töödelnud ning jõudnud järeldusele, et ta on potentsiaalne oht avalikule korrale. See ei tekita riigi suhtes usaldust ja sümpaatiat, ega innusta kojulennu-pileteid ostma.
Lisaks on seni arusaamatu, millist enneolematut abi ja infot tuvastatud mitteaktiivsele noorele pakutakse, mida ta pole seni internetist leidnud ja mis teda sunniks ilmtingimata oma eluviisi muutma. Ning kas riik näeb kohalikule omavalitsusele ette lisaressursi, et palgata juurde sotsiaaltöötajaid ja juhtumikorraldajaid mitteaktiivsete noortega tegelemiseks?
Demokraatlikus õigusriigis peame austama igaühe õigust vabale eneseteostusele ja eraelu puutumatusele, kuni see ei kahjusta teiste inimeste õigusi. See tähendab, et kui noor saab endaga hakkama parasjagu õppimata või klassikalises mõttes tööd tegemata (võimalus on teenida näiteks dividende, sest väärtpaberite olemasolu ei plaanita millegipärast kontrollida), siis ei ole kellelgi asja teda „õigele teele“ juhatada.
Mitte et mitteaktiivsed noored poleks ühiskonnas üldse probleem, kuid lähtumine eeldusest, et kõik noored vanuses 16-26 võivad olla hädapätakad ja kõigi andmete töötlemine väiksema grupi reaalsete abivajajate leidmiseks on 21. sajandil, mil andmekaitse ja eraelu puutumatus on aina tähtsamad väärtused, ilmselgelt ülemäärane.
Nii andmekaitse inspektsioon kui ka õiguskantsler on leidnud, et sellisel viisil kõigi noorte andmete töötlemine ei ole põhiseadusega kooskõlas. Noori saab riigi pakutud abimeetmetest teavitada ka eraelu puutumatust austades, tehes näiteks sotsiaalmeedias sihtrühma täpselt vanuse ja huvide järgi kalibreerides vajalikke teavituskampaaniaid. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli