Miriam Laanemäe: kas populismi kasv on osa demokraatiast või ohustab seda? ({{commentsTotal}})

Populistliku partei Alternatiiv Saksamaale toetajad Angela Merkeli vastase loosungiga.
Populistliku partei Alternatiiv Saksamaale toetajad Angela Merkeli vastase loosungiga. Autor/allikas: John MacDougall/AFP/Scanpix

Viimastel aastatel on populismist saanud Euroopa poliitilistes aruteludes märkimisväärselt oluline mõiste. Nii parem- kui ka vasakpoolsed kasutavad seda oma rivaalide needmiseks ja halba valgusesse seadmiseks. See on saatnud nii Brexiti ja massilise rände vastast liikumist kui ka 2017. aasta valimisi Prantsusmaal ja Saksamaal.

Spetsialistid on viimastel aastatel hakanud täpsemalt uurima, kas populismi kasv võib ohustada Euroopa Liidu alustala, demokraatiat. Siinses essees käsitletakse sedasama küsimust. Esmalt arutletakse Euroopa demokraatia ja populismi määratluse üle. Seejärel kirjeldatakse demagoogia ja populismi seost ning tuuakse ajalooline näide populismi kohta Euroopas. Pärast seda analüüsitakse praegust poliitilist kliimat Euroopas populismi kontekstis ning viimaks tehakse järeldus, mis ulatuses on populism osa Euroopa demokraatiast ja mil määral see demokraatiat ohustab.

Euroopa demokraatia ja populismi määratlus 21. sajandil

Demokraatia kui valitsemis- ja ühiskonnavorm on mingil kujul eksisteerinud juba alates Antiik-Kreekast. Selle valitsemisvormi puhul saavad riigi kodanikud ise seaduste üle hääletada või endale esindajad valida. Praegusel sajandil on Euroopa demokraatia peamiselt esindusdemokraatia konkreetsete seadustega, mis käsitlevad [muu hulgas] ajakirjandusvabadust ja võimude lahususe põhimõtet.

Euroopa Liit eeldab liikmesriikideks astujatelt demokraatlikku riigikorda, kuigi selle kohta pole täpset määratlust. Vähemalt peavad liikmesriikides korrapäraselt toimuma turvalised ja õiglased valimised ning sõnavabadus peab olema kaitstud seadustega.

Populism on laialdaselt kasutatav mõiste ja sellel on samuti sama palju määratlusi, mida on raske piiritleda. Enne kui üldse proovida analüüsida populismi, mis Euroopas praegu valitseb, peab mõistma kõiki selle määratlusvariante.

ELi liikmesriikides loodud erakonnad, keda meedia süüdistab populismis, on enamasti parempoolsed ning tugevalt vastu sisserändele ja ebatraditsioonilisele perekonnale. 

Kuigi mõiste on laialdaselt kasutatud, ei ole ühist arusaama sellest, mida populism tähendab.

Populism jagatakse tegelikult tihti kolme kategooriasse: populism kui ideoloogia, populism kui diskursiivne stiil ja populism kui poliitiline strateegia. Populismi kui ideoloogiat on täpsemalt uurinud politoloog Cas Mudde. Ta kirjeldab populismi õhukese ideoloogiana (thin-centered ideology), mis jagab inimesed nn tavalisteks inimesteks ja korrumpeerunud eliidiks. Samuti väidab ta, et kuna populism on õhuke, on selle sisukamaks muutmiseks vaja seda kombineerida mõne teise ideoloogiaga. See tähendab, et populismi tunnuseid leidub terve poliitilise spektri ulatuses, kuna populism ei ole seotud ühe kindla arusaamaga sellest, milline on ideaalne majandus- või sotsiaalhoolekandesüsteem.

Teised politoloogid on väitnud, et populism on eelkõige poliitiline diskursus, mida iseloomustavad lihtsakoelised loosungid. Arvatakse, et selle eesmärk on luua ühtsus nende vahel, kes tunnevad end peavoolu poliitilistest aruteludest kõrvalejäetuna, ning jagada avalikkus marginaliseerituks ja eliidiks.

Populismi on nähtud ka kui poliitilist strateegiat, viisi saavutada üldsuse toetus poliitiliselt või majanduslikult keerulisel ajal. Näiteks professor Argandona IESE ärikoolist väidab, et see on strateegia, mida kõik erakonnad ühel hetkel kasutavad, sest populistlikud poliitikud mõjuvad avalikkusele värskendava muutusena probleemides süüdistatava korrumpeerunud eliidi asemel ja see aitab võita poliitilist populaarsust.

On oluline märkida, et need kolm määratlust ei välista üksteist. Olenevalt analüüsija vaatenurgast võib populism olla üks, teine või kõik kolm esitatud määratlust, kuna neil kõigil on ühine nimetaja – ühiskonna jagamine üheks homogeenseks ja teiseks antagonistlikuks üksuseks, et võita avalikkuse toetus. Ükskõik, kas see on poliitiline ideoloogia, diskursus või strateegia, on see alati prantsuse, türgi, briti vm rahva väidetava tõelise vaikiva enamuse ainuke esindaja.

Populismi ideed põhinevad häälteenamusel – see, mille poolt hääletab üle 50 protsendi kodanikest, tuleb seadustada. See tundub demokraatlikus riigis sobilik, kuna demokraatia põhineb rahva esindatusel, kuid kas demokraatia ei peaks kaitsma kõikide (sh vähemuste), mitte üksnes enamuse õigusi?

Tähendused Euroopas

Euroopas on sõnal „populist“ sagedamini negatiivne tähendus. Poliitilise vastuseisu ajal kleebitakse see silt külge peaaegu kõigile, kellega ollakse eri arvamusel, et näidata neid kui kedagi, keda ei saa tõsiselt võtta. Näiteks väitis Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP) liige Nigel Farage Euroopa Parlamendi 2011. aasta 10. mai debatil, et José Manuel Barroso oli öelnud järgmist: „Need, kes hääletavad referendumil ELi kuulumise vastu, on populistid; need, kes tahavad kontrollida oma piiri, on populistid.“ Farage andis seejärel Barrosole teada, et tema arvates on tegelikud populistid demokraadid.

Kuna populismil on Euroopas nii tugev negatiivne tähendus, riskib iga populismiga seostatav poliitik oma populaarsusega, mis selgitab meeleheitlikke katseid selliseid süüdistusi eitada ja nimetada hoopis oma rivaali populistiks. Sellepärast on vasakpoolsele erakonnale äärmiselt kasulik, kui parempoolset erakonda nähakse populistlikuna (ja vastupidi), kuna see vähendab vastaskandidaadi usaldusväärsust.

Miks see nii on, kui mainitud määratlustes on ühine arusaam, et rahva kaitsmiseks peab eliit oma tegude eest vastutama? Seda küll, kuid populism on tihti seotud demagoogiaga, mille lihtsustatud seletus on eksitada inimesi nende hirme ja soove ära kasutades. Poliitilise ja majandusliku ebakindluse ajal, kui valitsus on ebastabiilne ning rahvas otsib päästjat, võib see olla väga väärtuslik poliitiline tööriist.

Hea näide selle kohta on Saksamaa ülemaailmse majanduskriisi ehk suure depressiooni ajal. Hitleri Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) populaarsus tõusis järsult: 2,6 protsendilt 1928. aastal 37,3 protsendini 1932. aasta Reichstagi valimistel. See tulemus on seotud ülemaailmse majanduskriisiga, mis põhjustas töötust ja usaldamatust valitsuse vastu ning mis on kui õpikunäide sobiva pinnase kohta populismi kasvamiseks. Inimeste hirme kasutati ära, et süüdistada juute ja kommuniste kõigis Saksamaa probleemides, kuna nad olid osa eespool mainitud korrumpeerunud eliidist. See olukord arenes kiiresti üheks julmimaks diktatuuriks, mida maailmas nähtud ning millega kaasnes kahe kolmandiku Euroopa juutide tapmine ja ohvriterohkeim sõda inimajaloos.

Ehk ei ole seega imekspandav, et populismi kasv muudab Euroopa närviliseks. On see aga põhjendatud ja kas me ei peaks minevikust juba lahti laskma?

Praegune poliitiline kliima Euroopas populismi kontekstis

2016. ja 2017. aastal on Euroopas toimunud palju poliitilisi sündmusi, mis on käesoleva teema jaoks olulised. Populismi üle arutletakse seoses Brexiti referendumi ning Prantsusmaa ja Saksamaa presidendivalimistega, mis on kõik maailma omal moel šokeerinud.

Ühendkuningriigi EList lahkumise pooldajate kampaaniat on palju kritiseeritud demagoogia pärast, eriti alusetut väidet, et pärast EList lahkumist saab Suurbritannia investeerida riiklikkusse tervishoiusüsteemi lisaks 350 miljonit naela nädalas. Nüüd, kui artikkel 50 on algatatud, on Briti peaminister Theresa May öelnud, et ta ei saa pärast Brexitit lisainvesteeringuid tervishoiusüsteemi tagada, mis tõestab, et sellel väitel polnud mingit alust. Nüüd on aga hilja oma häält muuta ja mõni inimene koguni tunneb, et talle on valetatud.

Nii absurdne ja populistlik kui 350 miljoni naela väide ka ei olnud, oli see lihtne ja arusaadav kasu EList lahkumisest. See oli suunatud neile, kellel on puudulik ligipääs riikliku tervishoiusüsteemi abile, ja võimendas ideed, et Briti sotsiaalse heaolu probleemid on põhjustatud vaid ELi liikmesusest.

Kümme kuud pärast Brexiti rahvahääletust, Prantsusmaa presidendivalimiste ajal, oodati Marine Le Peni paremäärmusliku Rahvusrinde edu ühel või teisel viisil. Pärast viimaste aastate terrorirünnakuid ja töötuse kasvu paistis, et prantslased tahavad hoopis teistsugust liidrit. Brexit oli ka osutanud, et poliitilise korrektsuse reegleid saab kergesti eirata ning on kasulik esitleda end kui praeguse valitsuse ja establishment’i vastast.

Marine Le Pen konkureeris valimiste viimases voorus Emmanuel Macroniga ja sai 32 protsenti  häältest Macroni 68 protsendi vastu. Seekord ei piisanud prantslastele lubadustest korraldada referendum ELi liikmesuse küsimuses, karmistada sisserändepoliitikat ja seada Prantsusmaa esikohale (mida iganes see tähendab). Katse saavutada poliitiline võim, kasutades ära inimeste hirme, mis olid tekkinud seoses ELi liikmesusega kaasneva kohustusega võtta vastu sisserändajaid ja seoses islami terrorismiga, seekord ei õnnestunud. Kuid saavutatud toetusega tõestas Marine Le Pen, et tema partei on jõud, millega peab arvestama.

Saksamaa Bundestagi valimised olid samuti üsna üllatavad. Kuigi vasaktsentristlik liit võitis kõige rohkem hääli, sai kolmanda tulemusega Bundestagi ka paremäärmuslik AfD (Alternatiiv Saksamaale), mis mõjus Saksamaa poliitikas šokina, kuna AfD on tuntud kui Merkeli liberaalse rände- ja majanduspoliitika tugev vastane. Ka nende suhtlusviis on väga populistlik ning rõhub hirmudele Saksa ühiskonnas, sh kontrolli alt väljunud sisserändele, kuritegevuse suurenemisele ja sellele, et kohalike sakslaste eest ei kanta piisavalt hoolt.

Kuigi AfD ei saavutanud enamust, debüteerivad nad parlamendis suuruselt kolmanda erakonnana. See on erakordselt kiire edu, mis on, nagu varem mainitud, populismile omane. Uued tulijad, kes pole varem poliitikaga tegelenud ega riigiaparaadis töötanud, meeldivad tavainimesteks, mitte salatsevaks korrumpeerunud eliidiks peetavatena rahvale tõenäoliselt rohkem ja seega täidavad populismi kirjutamata reeglit. AfD on ka väga noor erakond, mis loodi 2013. aasta aprillis, ning pakub uusi ja värskeid ideid, mis meeldivad valitsevast poliitilisest kliimast tüdinenud üldsusele. Nende pääsemine parlamenti on kindlasti üks märkimisväärsemaid sündmusi Euroopa poliitikas 2017. aastal.

Populism demokraatia kontekstis

Olles uurinud, mida populism tegelikult tähendab, tuleb pöörduda tagasi siinse essee algse küsimuse juurde, kas populism ohustab Euroopa demokraatiat. See on intrigeeriv ja väga tähtis küsimus, sest demokraatia on ju üks Euroopa Liidu ning üleüldse kogu Euroopa alustaladest.

1980. aastate teises pooles ja 1990. aastate alguses kasutati populismi laialdaselt revolutsioonilise meetodina okupeeritud Nõukogude Liidu riikides, et julgustada inimesi rõhumisele vastu seisma. Keegi ei vaielnud tunde selle üle, milline peaks olema tulevase iseseisva riigi poliitika, parlamendi struktuur või üldse millegi korraldus. Tähtis oli vabaneda rõhujatest, sest enamik inimesi ei soovinud elada nõukogude võimu all. Pärast Nõukogude Liidust vabanemist oleks kõik palju parem, sest ühelgi riigil ei saa olla helget tulevikku Nõukogude Liidus.

Siinkohal saab tõmmata paralleeli 21. sajandi populismi narratiiviga. Populistlikud parteid paistavad alati rõhutavat seda, et praegu on tähtis vabaneda rõhujatest, sest enamik inimesi ei soovi elada globalistide, eliidi või sisserände pooldajate võimu all. Pärast korrumpeerunud eliidist vabanemist on kõik kindlasti palju parem, sest ühelgi riigil pole helget tulevikku globalistide, eliidi või sisserände pooldajate võimu all. Huvitav, eks?

Nõukogude Liidu lagunemise ajal anti suuri lubadusi, inimestele anti lootust ja tulevik, mida oodata. Polnud tähtis, et kõik ei vastanud tõele, oluline oli koguda piisavalt inimesi planeedi ühe võimsaima režiimi kukutamiseks. Nüüd, 26 aastat hiljem, on enamik Euroopa endisi Nõukogude Liidu riike täieliku või vigase demokraatiaga, Ukrainas on hübriidrežiim ja Valgevenes autoritaarne režiim. Veelgi enam, demokraatlikes riikides on tugevad demokraatlikud institutsioonid ja on tagatud sõnavabadus. Niisiis, populism aitab riike demokraatiale lähemale?

Määratluse järgi küll. Professor Ghita Ionescu sõnul populistlik liikumine kummardab rahvast. Rahva tahe ja kõikide kaasamine on demokraatia põhialus. Kellegi arvamuse kõrvalejätmine, kuna see võib olla solvav, on vastuolus sõnavabaduse reeglitega. Kuna populistid jäetakse tihti kõrvale, on vabadus ületada poliitilise korrektsuse piirid sageli üks peamisi probleeme, mille populistid tõstatavad.

Populism pakub ka vaadete mitmekesisust. Politoloog dr. Kaltwasser on öelnud, et populistlik poliitika pakub alternatiivi teatud piirkonnas olevatele pingetele, andes hääle neile, kelle arvamust on varem nimetatud poliitiliselt ebakorrektseks. Populism kaasab tihti ka inimesi eri ühiskonnaklassidest ja vanuserühmadest ning kuna nende majanduspoliitika on üsna üldine, ei diskrimineeri nad kedagi majandusliku olukorra tõttu. Veelgi enam, kuna populistid rõhutavad alati rahva juhitud, tõelise demokraatia tähtsust, kutsuvad nad peaaegu alati üles korraldama referendumeid, et anda platvorm neile, kes pole valitseva korraga rahul. Tundub, et populism on tähtis osa demokraatiast, kas pole?

Not so fast! Sellel peab ju olema põhjus, et Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy nimetas 2010. aastal populismi suurimaks ohuks Euroopale.

Kuigi populism võib olla kasulik olukordades, kus valitsus pole ühele ühiskonnarühmale pikka aega tähelepanu pööranud, või kriisi ajal, kui otsuseid tuleb teha rahva toetusel kiiresti, on populismil oma vead. Nagu varem mainitud, keskendub Euroopa populism enamuse vajadustele, jättes kõrvale vähemused.

Populistlikud poliitikud jätavad tavaliselt vähemuste mured kõrvale, kuna vähemused pole osa nende peamistest valijatest ja seega pole nad ka prioriteet. Kas ei ole aga demokraatliku ühiskonna alus just inimeste õiguste ja heaolu kaitsmine, olenemata sellest, kas nad on enamuse või vähemuse esindajad? Definitsiooni järgi on demokraatias kõik võrdsed, aga populismi tõrjuva olemuse tõttu on selle võimule tõusmine demokraatlikus riigis libe tee. LGBT õiguste olukord võib kiiresti halveneda, rändepoliitikat võidakse karmistada ja usuvabadust piirata, kuna need on küsimused, mis ei puuduta enamust.

Vähemuste esindajaid võidakse isegi lugeda korrumpeerunud eliidi hulka. Näiteks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmed korduvalt viidanud, et valitsus toetab gei- ja lesbipaare rohkem kui traditsioonilisi perekondi ning on süüdistanud valitsust nn geipropaganda toetamises.

Seega, kuigi Euroopa paremäärmuslikel populistidel on võime inimesi teatava määrani (ja Ladina-Ameerikas suurel hulgal) ühendada, nad siiski lõhestavad ühiskonda – ühendatakse rühm nn tõelisi, tavalisi inimesi ja tõugatakse eemale teine, nn korrumpeerunud eliidirühm. Veelgi enam, populism valitsuses võib kiiresti muuta ebastabiilseks demokraatlikud institutsioonid ja riigiasutused, nt haridussüsteemi, meedia või riigi ülemkohtu, mis tihti vastutab riigipea asjatundlikkuse ja põhiseaduse järgimise eest.

Silvio Berlusconi juhtumi puhul Itaalias on populistlikel parteidel suur roll selles, kuidas teatud kohtuasju meedias kajastatakse, mis rikub demokraatliku ühiskonna meediavabaduse põhimõtet. Pärast riigipöördekatset Türgis arreteeriti umbes 2000 prokuröri ja kohtunikku hoolimata sellest, et nende osalemise kohta polnud tõendeid, 179 meediaväljaannet suleti ning üle 21 000 haridustöötaja vallandati. Türgi paremäärmuslik populistlik valitsus on peaaegu aasta olnud avalikkuse tähelepanu all kampaania tõttu muuta põhiseadust nii, et presidendil oleks rohkem võimu.

Tundub, et siin on roll kahel väga erineval teguril: populismi on kasutatud demokraatia saavutamiseks ja see võib tagada demokraatias kõigiga arvestamise, kuid see võib ka kahjustada vähemuste õigusi ja mittevalitavaid demokraatlikke institutsioone. Nende tegurite peamine erinevus on see, et eespool mainitud populismi positiivset mõju näeb peaaegu eranditult siis, kui populism on opositsioonis. Populistlikud parteid juhivad tähelepanu küsimustele, millega võib olla ebamugav tegeleda (nt inimeste vastuseis sisserändele), ega lase nendest mööda vaadata. Kuna aga populistlikud erakonnad inimestele meeldivad, on tõenäoline, et nende toetus suureneb ja neist saavad valitsuse liikmed või isegi suurim erakond riigis. Kuna populismi üks põhiideid on kaitsta rahvast eelmainitud väidetavalt korrumpeerunud eliidi eest, näeb populistliku valitsusega riikides tihti omamoodi puhastust, kui püütakse vabaneda väidetavalt korrumpeerunud kohtunikest, eksitavast meediast või ajuloputust tegevatest haridustöötajatest.

See vaigistab opositsiooni ja tekitab hirmu. Üks probleeme on ka see, et otsuseid tehakse tihti juhtpoliitiku äranägemise järgi, mis suurendab korruptsiooniriski. Korruptsioon kindlasti õõnestab demokraatiat ja demokraatlikke institutsioone.

Kokkuvõte

Kogutud teabe põhjal järeldan, et opositsioonis olev populism on Euroopa demokraatlikus ühiskonnas kasulik ja isegi hädavajalik praeguses muutuvas poliitikas. See aitab juhtida valitsuse tähelepanu rühmadele ja arvamustele, mida nad on varem eiranud, ning edendada avalikku arutelu eri vaadetega.

Populistlike erakondade tõus võimule toob aga kaasa tagajärjed, mis kaaluvad üles nende positiivse mõju. On tähtis jätkata populismi mõjude uurimist, et Euroopa riikides ei tekiks 1930. aastate Saksamaaga sarnane olukord. •

Tegemist on Eesti Õpilasesinduste Liidu ja välisministeeriumi esseekonkursi „Diplomaatia & rahu!“ võidutöö tõlkega. Ingliskeelne originaaltekst.

Viited:

Algan, Yann. „European Trust Crisis and the Rise of Populism“

Arter, David. „The Breakthrough of Another West European Populist Radical Right Party? The Case of the True Finns“

Bobba, Giuliano. „Four lessons that Italy’s experience with populism can provide for the rest of Europe.“

The Economist. „What's gone wrong with democracy“

The Economist Intelligence Unit. „Democracy Index 2016“

Enyedi, Zsolt, et al. „Five views: Is populism really a threat to democracy?“

Gidron, Noam, and Bart Bonikowski. „Varieties of Populism: Literature Review and Research Agenda.

IESE Business School. „Why Populism Is Rising And How To Combat It“

"Independence" Courts and Tribunals Judiciary

Mounk, Yascha. "European Disunion"

Mudde, Cas. "Populism isn’t dead. Here are five things you need to know about it" The Guardian

Said-Moorhouse, Lauren. "This is how many people Turkey has arrested since the failed coup" CNN

Shuster, Simon. "Europe's Populist Revolt" Time

United States Holocaust Memorial Museum. "Jewish Population of Europe in 1945"

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Kaitseminister Jüri Luik ja EL-i välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini

25 Euroopa riiki käivitas ühise kaitsekoostöö

Esmaspäeval käivitas Euroopa Liit alalise struktureeritud kaitsekoostöö ehk PESCO, mille kaudu hakkab 25 liikmesriiki tegema koostööd erinevates kaitseprojektides. Samuti panid liikmesriigid aluse Euroopa Kaitsefondile, millega panustab EL järgmisel eelarveperioodil kaitsevõime arendamisse kuni 10 miljardit eurot.

Nevesis
Kohad 41-50

ERR-i kultuuriportaali autahvel: aasta albumid 2017Kohad 41-50

ERR-i kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkab tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Lapsed Stroomi rannas koolivaheaega veetmas

Selgusid järgmise kolme õppeaasta koolivaheajad

Haridus- ja teadusministeerium pani paika järgmise kolme õppeaasta koolivaheajad, et lapsevanematel oleks kergem puhkusi ja muid lastega seotud tegevusi kavandada ning koolidel ühistegevusi planeerida.

Bitcoini kaevandamine ületab selle praeguse hinna juures paljude riikide aastast elektrienergia tarvet.

Kas bitcoin muudab planeedi hiiglaslikuks aurusaunaks?

Neljapäeva hommikul purustas kübervaluuta bitcoin järjekordse rekordi. Ühe mündi eest tuli välja käia 16 601 dollarit. Kui bitcoini väärtus peaks kasvama ka edaspidi samas tempos, tõotab sellest saada inimkonna üks kõige suuremaid saasteallikaid.

hääleta!
Spordiaasta tähed auhinnad

Algas "Aasta sportlane 2017" rahvahääletus

Esmaspäeva varahommikul avas Eesti Olümpiakomitee “Aasta sportlane 2017” rahvahääletuse, kui oma soosikute poolt saab hääletada internetis EOK kodulehel www.eok.ee. Spordiaasta parimad tehakse teatavaks 27. detsembril toimuval “Spordiaasta tähed 2017” auhinnagalal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: