Ott Lumi: poliitilise kodusõja koreograafia
Selle talve põnevaim poliitvaatemäng toimub ümber Reformierakonna, kirjutab politoloog ja suhtekorraldaja Ott Lumi.
Reformierakond on tundunud aastaid partei, kus ei toimu mingeid märkimisväärseid siseheitlusi. Kuluaaridest kostub juba ammu, et Refomis katel keeb kõrgel temperatuuril. Sel nädalal see lõpuks juhtus – Kallas tõmbas tikku, Pevkur kallas bensiini peale.
Miks nii? Sellele küsimusele vastamiseks tuleb esmalt ajaloolises perspektiivis eristada nii-öelda Kallase ja Ansipi aega.
Kallase aegne Reformierakond, mis kasvas välja Maksumaksjate Klubist, oli eeskätt ideoloogiline rühmitus. Õigel reformierakondlasel oli öökapi peal Hayeki või Friedmani raamat, ta uskus liberalismi aateid ja vaateid. Kallase perioodi partei oli pigem kogudus, kus kindlasti olid omad intriigid olemas, kuid seda sellisel kujul, et me vaevalt kuulsime. Oli üks tuumik, üks ideoloogia ja üks liider.
See muutus Ansip võimuperioodil. Siis tegi erakond strateegilise valiku ja hakkas muutuma “kõigile midagi” rahvaparteiks.
Pikk võimuperiood muutis partei ideeliselt üha paindlikumaks, erakond bürokatiseerus. Inimesi liitis võim ja sellega kaasnenud stabiilsus. See köitis partei eliiti, suretades ühtlasi erakonna vaimset erksust.
On loomulik, et pärast võimult kukkumist oli Reformierakond kui kollektiivne peata kana.
Jah, loomulikult oli ja on säilinud erakonna tuntud toetus, sest valijal puudus alternatiiv. Refomierakonnal on jätkuvalt veel väga tõhus organisatsioon ja Eesti pikim poliikute pink. Kõigi nende aastatega on aga visioon Eesti jaoks kadunud ja sära silmis tuhmunud. Kas näiteks Reformierakonnalt on tulnud viimase aasta jooksul mõni uus idee?
Elu näitab, kas Reformierakond leiab endas jõudu uuesti defineerida Eesti jaoks töötav kurss.
Hetkel on aga põnev jälgida erakonna sisevõitlust. Olgugi, et Reformierakonnal on tänaseks juba 12 000 liiget, on see loomult ja struktuurilt suhteliselt eliidikeskne. Selles ei ole mitte midagi halba (vähemalt minu jaoks), vastupidi, see muudab selle hõlpsalt juhitavaks ja vajalike poliitiliste manöövrite tegemise lihtsaks.
Võtame kasvõi erinevaid valitsuskriisid viimase 15 aasta jooksul, mida alati on domineerinud Reformierakond ja mille kogusaldo on umbes 10:1.
Tahtes ennustada, kuidas lõpeb siseheitlus Reformierakonnas, võiksime vaadata partei eliidiga seotud tegureid, mis reeglina sellistes situatsioonides asju määravad.
Esimene küsimus on, kes kontrollib erakonna tuumikut. Erakonna tuumiku all ei mõtle ma formaalseid juhtorganeid. Ma defineeriks erakonna tuumiku hoopis laiemalt. Need on inimesed, kelle puhul erakond tajub, et nad on ajalooliselt erakonna edus suurt rolli mänginud ja nendega on võimalus uuesti õnnestuda. Siia võivad kuuluda endiselt erakonna esimehed, noorte liidrid või ka näiteks erakonnaga seotud mõtlejad, muude valdkondade liidrid jne.
Ma ütleksin, et suuremate Eesti parteide puhul on see ring inimesi umbes viiekümnepealine. Kui parteis tekib konflikt, on nende inimeste poolehoiu hoidmine või võitmine primaarne.
Sellises tüliolukorras nagu Reformierakonnas hetkel valitseb, on teine võtmeküsimus väga lihtne: milline liider pakub kõige atraktiivsema plaani edasiseks? Ja ma ei räägi mitte mingist parteisisesest visioonist, vaid riigi juhtimise plaanist. Opositisioonis on see eriti tähtis. Kõik mõistavad, et sellest sõltub nende edasine saatus. Eriti on see nii partei eliidi jaoks, kes on harjunud olema võimupositsioonidel.
Kolmas partei tuumiku jaoks väga oluline faktor on võimuvisioon ehk plaan sellest, kellega koos on valitseda. See, kes suudab seda usutavalt kuvada, võidab erakonna eliidi usalduse.
Koaliseerumisvõime on tuumiku jaoks isegi olulisem kui valimistel võidetud häälte osakaal.
Kujutan ette, et nii erakonna piirkonnad kui ka keskaparaat jälgivad praegu väga pingsalt mängu Reformierakonna sees. Suur osa neist tõotab truudust igale vähegi tõsiseltvõetavalt leerile, joondudes õigel hetkel võitja taha, sest aparaadi inimesed tahavad teha karjääri ja piirkonnad otsivad oma esindajatele parimaid võimalusi saada riigikokku või ka omavalitsustele finantsvahendeid.
Kokkuvõttes on väga huvitav jälgida sisetüli erakonnas, kelle sisekultuur on olnud seni selline, et eliit lämmatab tülid eos – kas siis läbi ideoloogia kontrolli või läbi võimu.
"Kodusõjas surma ei saa" laulab Hardi Volmer. Selles võib saada. Tundub, et asi on tõsine. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli