Rain Kooli: meie – neandertallaste viimane vimka
Evolutsioon on palju aeglasem protsess kui kogu meie elulaadi areng ratta leiutamise aegadest peale. Päris mitmete omaduste poolest lohiseme me endiselt küttide-korilaste aegades ning viimase 5000 aasta progress on meile tegelikult liiga kiire olnud, tõdeb Rain Kooli Vikerraadio päevakommentaaris.
Kohe jõuab kätte aasta kõige pimedam aeg. Talvise pööripäeva eel ja ajal annavad meie elu rütmitrummi taguvad kosmilised seaduspärad valget aega nii neljandiku jagu ööpäevast. Ülejäänud kolmveerandiga peab igaüks ise vaatama, kuidas hakkama saab.
Võib-olla oleks nendel laiuskraadidel tõesti sobilikum, kui inimestel oleks kombeks muumide moodi talveund magada. Või - olen ka mõelnud, et äkki võiks meie nüüdisühiskond nii palju agraarajastust õppust võtta, et sätiks töörütmi vastavusse inimese sisemise rütmiga. Suvel vihuks rohkem teha, näiteks 12-tunniseid tööpäevi (puhkuse ajal muidugi mitte), talvel aga piirduks 4 tunniga. Vaevalt see SKT sellest nüüd nii ära vajub, et valgemal ajal turgutatud ei saaks.
Nali naljaks, aga tõsi ta on, et kohati mõtled küll, et kes pagan meid siia külma ja pimedasse õieti elama asutas. Mis valu meil oli 50 000 aastat tagasi soojast ja valgest minema kõndida ning jõuda lõpuks siia, peaaegu maailma äärde välja?
Loen praegu rootsi teadusajakirjaniku Karin Bojsi raamatut "Homo europaeus" ja see annab vähemalt geneetilisest vaatevinklist sellele küsimusele vastuse. Süüdi ei ole keegi muu kui meie kadunud sõsarliigi esindajad, neandertallased.
Kui nüüdisinimeste - jah, meie kõigi - ühised esivanemad, tühine käputäis väljarändajaid, Aafrikast teele asusid, olid nad mustanahalised ja soojalembelised. Alles pärast mõningat #metoo -hõngulist kohtumiste jada neandertallastega sündisid järeltulijad, kes kandsid nii nüüdisinimeste kui ka heledanahaliste ja tänu põhjapoolsetel aladel elatud kümnetele tuhandetele aastatele ka külma paremini taluvate neandertallaste geene. Ning mingit osa neist geenidest kanname me kõik endas tänaseni - jah, sina ka, kes sa selle jutu peale praegu kahtlevalt peeglisse vaatasid.
Tegemist oli justkui väljasuremisele määratud arenguharu viimase vimkaga. Paneme teile külge mõned omadused ja teil õnnetutel pole aimugi, kuhu need teid mõnekümne tuhande aasta pärast viivad.
Aga siin me nüüd oleme, kükitame kahel pool 60. laiuskraadi nagu sõgedad. Kuid kui keegi väidab, et me talume pimedust ja eriti külma mingil Euroopa tipptasemel, siis vaadake, kuidas käivad Tallinna talves riides briti poissmehed. See pole ainult alkohol, mis neid teesärgikangelasi kütab, vaid aastasadade pikkune harjumine nutuse ilma ja kõledate ruumidega. Meie siin pole pärast neandertallastelt saadud geenisutsakat oluliselt külmataluvamaks muutunud, oleme vaid õppinud end enam-vähem riidesse panema ja mis peamine, oma eluasemeid kütma.
Nii et kokkuvõttes tuleb tõdeda, et meeldigu see meile või mitte, evolutsioon on palju aeglasem protsess kui kogu meie elulaadi areng ratta leiutamise aegadest peale. Päris mitmete omaduste poolest lohiseme me endiselt küttide-korilaste aegades ning viimase 5000 aasta progress on meile tegelikult liiga kiire olnud.
Selle teadmisega on aga ses mõttes hästi, et võime võtta seda ka kui lohutust ning südamerahus nutitelefonid käest panna ja teki üle pea tõmmata. Ei kao see maailm veel mõne miljardi aasta jooksul kuhugi. Nii et kiiret pole.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar