Analüüs: valuraha suuruse hindamiseks puudub kohtutel ühtne praktika
Riigikohtu analüüsi kohaselt ei põhine Eesti kohtutes välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitised alati mõistlikul loogikal ega ühtsel praktikal.
Mittevaralise ehk moraalse kahju hüvitise mõistab välja kohus omal äranägemisel õiglase hüvitisena, summad on Eestis võrreldes näiteks USA-ga loomulikult väikesed, ulatudes 100 eurost kuni üle 100 000 euroni, kirjutab Eesti Päevaleht.
Hüvitist hingeliste ja füüsiliste kannatuste eest võib kohtus nõuda näiteks tööõnnetuse, au haavamise, asja hävitamise (näiteks ka kodulooma tapmise korral), kellegi süül toimunud kehavigastuse ja surma puhul ning eelduseks on, et keegi kannatuste eest ka vastutab ja tegu pole õnnetuse ega enda õigustatud kaitsmisega.
Analüüs tõi välja, et näiteks kannatanule oli pussitamisega tekitatud südamepauna vigastus ja kohus mõistis mittevaralise kahju hüvitisena välja 1200 eurot. Samal ajal oli aga juhtum, kus isik oli süüdi mõistetud kannatanule kriimustuste, muljumiste ja tursete tekitamise eest ja kohus mõistis hüvitisena välja 1300 eurot.
Seega esineb analüüsi järgi juhtumeid, kus sarnase asjaolu puhul on hüvitiste suuruste erinevus mitmekordne, mistõttu kohtunikel on vaja senisest paremat ülevaadet üldisest pikemaajalisest praktikast, et seda omakorda ühtlasemaks muuta.
Kohtupraktika näidetest ilmneb, et kellegi saadav nö valuraha sõltub suuresti juhusest ja õnnest, mis ei taga võrdset kohtlemist ega kohtusüsteemi autoriteeti ehk oluline on, et sarnastel asjaoludel mõistetaks välja enam-vähem võrreldavad hüvitised.
"Hüvitatavate kahjude suurus, sealhulgas suuruse varieerumine, algab juba sellest, kui suure nõude keegi esitab ehk kui suureks keegi just temale tekitatud mittevaralist kahju hindab," selgitas kohtute avalike suhete teenistuse juht Janar Filippov.
"Kohus ei saa küsitud piiri ületada. Teisalt on süüdistataval ehk tsiviilkostjal õigus hagi täies ulatuses õigeks võtta ja seegi mängib küsimuses/analüüsis viidatud erinevuste puhul suurt rolli," märkis ta.
Riigikohus on tõdenud, et mittevaralise kahju suurust ei ole iseenesest võimalik tõendada ning summat arvutades peaks lähtuma kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest ja selle tagajärgedest kannatanule.
Valu suuruse peab kohus otsustama õiglase hüvitisena omal äranägemisel ning seaduse järgi peab kohus hüvitise suurust määrates arvestama ka kahju tekitaja käitumist ja seda, kuidas ta kahju kannatanud isikusse pärast oma tegu suhtub.
2014.–2016. aasta kohtupraktika statistika ütleb, et kohtud mõistsid väiksemate ja lühiajaliste vigastuste tekitamise eest üldjuhul hüvitist 100–1500 eurot, raskemate tervisekahjustuste eest 500–12 000 eurot.
Toimetaja: Marek Kuul