Tanel Kiik: rünnakud Simsoni ja Ratase vastu lõhuvad meedia usaldusväärsust
Läbisegi faktiliselt ümberlükatud lausvaledega avaldatakse järjepidevalt süüdistusi ning hinnanguid, mida ei ole isegi püütud argumentidega katta, kritiseerib peaministri büroo juhataja Tanel Kiik ajakirjanduse, eelkõige Postimehe, tegevust.
Viimastel kuudel on valitsust ja eeskätt selle juhtivat erakonda tabanud üha suuremaid mõõtmeid võttev kriitikalaviin. Valitsuse poliitikatel on alati poolt- ja vastuargumente, on sisu, maailmavaade, õigustus ning taust. Siiski näib väikesele osale Postimehe toimetusest, et kõik tehtav on üheselt vale, läbikukkunud ja poliitika teostajad tervikuna sobimatud.
Loomulikult on kritiseerimine vahel põhjendatud, tihti tervitatav ja alati ka lihtne, aga selle juures ei saa unustada nõudlikkust iseenda stiili ning argumentatsiooni suhtes.
Lausrünnak peaminister Jüri Ratase, majandus- ja taristuminister Kadri Simsoni ning valitsuse vastu tervikuna on selle nõudlikkuse unustanud. Läbisegi faktiliselt ümberlükatud lausvaledega avaldatakse järjepidevalt süüdistusi ning hinnanguid, mida ei ole isegi püütud argumentidega katta. Rääkimata patroneerivast ning šovinistlikust sõnakasutusest (nt väike printsess, naabritüdruk, diiva), mis 2017. aastal ei tohiks kuuluda keelepruuki, millega anname inimestele tööalaseid hinnanguid. Faktivigade avaldamine omakorda nõuab kiiret parandust ja väärib siirast vabandust, mitte otsitud õigustusi.
Muu hulgas on Postimees pannud valitsusele mõnitava hinde 2+, taotlenud mitme ministri tagasiastumist, nõudnud valitsuse väljavahetamist, üllitanud üleolevaid artikleid, sh ka pilkava pealkirjaga „Istu, Jüri – mitterahuldav“ ning viimati kuulutanud kabinetiliikmed ebakompetentseks ja peaministri põrunuks.
Ma isegi ei ava Postimehe soolokäsitlust ID-kaardi turvariski osas, kus tehti liiga paljudele riigiasutustele ning süüdistati peaministrit esialgu teema ülevõimendamises ning järgmisel hetkel leiti, et ta ei ole olukorra tõsidusest aru saanud. Kõiges korraga ei saa siiski süüdi olla. Iga käsitlus eraldi oleks seletatav ajakirjaniku tõlgendusena olukorrast, tema veendumuste peegelduse või polemiseerimisena, aga vaadates neid süsteemina tekib küsimus ajakirjanduse eneseregulatsioonist.
Üks ilmekas näide on veel see, kuidas leht taastoodab jõuliselt uudist peaministri väidetavast vassimisest. Süüdistuse ainuke sisu on, et ta ei mäletanud Vikerraadio stuudios kohe kinnitada enam kui aasta taguste koalitsioonikõneluste üheksaliikmelise maaelu töörühma kõiki osalejaid. Peaministri otsesaates antud selgesõnaline lubadus liikmed üle kontrollida, mida me hiljem ka tegime, hinnati Postimehe leksikonis vassimiseks, mis tähendaks eelkõige moonutamist või võltsimist. Seejuures ei avaldatud ridagi minu esitatud kommentaarist, kus maaelu läbirääkimiste eestvedajaid ja lähtekohti (maaettevõtjate saadetud ettepanekud, valdkonnas valitsenud kriis jne) selgitasin.
Üha selgemalt näib, et soov kritiseerida ja oma hinnanguid kehtestada ületab järjepidevuse, usaldusväärtuse ning ajakirjanduseetika väärtused.
Ühiskonna laiem arvamus on selles situatsioonis siiski oluliselt teistsugune, sest nii kohalike valimiste ülekaalukas võit kui ka Turu-uuringute laiapõhjalised uuringud osutavad, et valitsuse toetajate hulk on märksa suurem kui opositsioonil. Täpsemalt: Jüri Ratase valitsusaja kaheteistkümne järjestikuse küsitluse keskmisena 47% vs 41% ning konkreetselt peaministrierakonna reiting koguni 29%. Samamoodi ületab hinnang peaministri tööle stabiilselt tema eelkäija oma ning juunis 2017 avaldatud kaitseministeeriumi tellitud uuringu põhjal on peaministri ja terve valitsuse usaldusväärsus eelmistest märkimisväärselt kõrgemad.
Kirjutan seda kõike mitte Postimehe vastu, vaid just seetõttu, et olen veendunud vaba ajakirjanduse toetaja ja kaitsja. Iga ajakirjaniku kohus on aga olla faktides täpne, hinnangutes põhjendatud ning vastutusvõimeline – objektiivsus ei ole kaasasündinud, vaid õpitav ja arendatav omadus. Meediavõimuga kaasneva vastutuse kandmiseks tuleb olla selle vääriline ning hoida isiklikud eelistused lahus tegelikust informatsioonist.
Üleolevad ja käskivas kõneviisis kirjutatud arvamuslood, mille taga pole argumentatsioon, vaid kolumnistide lühiajalised tundeelamused ja hinnangud, ei tekita usaldust ega arenda avalikku diskussiooni. Küll aga põhjustavad võõrandust ning polariseerivad asjatult ühiskonda.
Tean, et Postimehes töötab väga palju tublisid ja hingestatud ajakirjanikke, kes toimetuse praeguse meelsusega ei nõustu. Kindlasti on neid inimesi veel märksa rohkem lehelugejate seas. Korra kraavi lastud avalikku arutelu on sealt juba väga raske uuesti rajale tõmmata, mistõttu soovitan astuda tagasi hea ja kvaliteetse ajakirjanduse teele. See võib tunduda raskem, kuid on kindlasti õigem ja õiglasem rada.
„Korrutamine ei muuda valet tõeks“, toonitas USA 32. president Franklin Delano Roosevelt juba 1939. aastal. Sama põhimõte kehtib selgelt ka täna, ligi 80 aastat hiljem. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli