Kevadhooaja lõpus jõudis üle pika aja Pressinõukogusse kaebus ERRi saate peale. Tegu oli Ülli Adamsoni kaebusega Pealtnägija loo kohta 9.11.2011. Pressinõukogu otsustas, et ERR ei rikkunud head ajakirjandustava. Samasuguse järelduse tegin eelnevalt ajakirjanduseetika nõunikuna, aga Ülli Adamson ei olnud selle otsusega rahul ja kaebas edasi Pressinõukogusse.
Lugu rääkis talumajapidamisest, kellel tekkis konflikt neile raamatupidamisteenust osutanud Ülli Adamsoniga. Saatelõigus kurtsid oma rasket olukorda talupidajad ja veel üks endine samalt raamatupidajalt teenust ostnud klient. Ülli Adamson kaamera ees intervjuud anda ei soovinud, küll aga edastati saates tema kirjavahetust talupidajatega ja saate autori Mihkel Kärmasega.
Tegu on õnneks mitte sagedase juhtumiga, kuid siiski tüüpilise looga, kus allikas ei soovi ekraanile sattuda, aga teised asjaosalised esitavad oma seisukohad kaamera ees. Loomulikult tekib nii teatud ebavõrdsuse moment nii materjali mahu kui emotsionaalse mõju osas. Inimesel on õigus kaamera ja mikrofoni ees intervjuud mitte anda. Aga sel juhul ei ole põhjust pidada ajakirjaniku tegutsemist ajakirjanduseetika rikkumiseks.
Kaebuse esitaja leidis, et loos esitas Pealtnägija ebaõiget informatsiooni, mis ei olnud kontrollitud. Samuti ei olnud ta rahul, et saatejuht ei küsinud temalt konkreetseid seisukohti saates esitatud süüdistustele. Seetõttu puudus tal võimalus end kaitsta ja oma seisukohti adekvaatselt esitada. Tulemusena olevat lugu olnud kallutatud ega järginud tasakaalustatuse põhimõtet.
Mahukas ja detailses kaebuses (43 lehekülge, pluss lisad kirjavahetuse, lepingute ja muu sellisega) oli välja toodud arvukalt etteheiteid faktiliste asjaolude ja rõhuasetuste kohta. Minu hinnangul püüdis kaebaja üksikdetailidele osutatud tähelepanuga viia jutt eemale Pealtnägija loo põhituumast, milleks olid talupidajate etteheited raamatupidaja tegevusele.
Sisulist tähendust omavaid eksimusi faktiliste asjaolude suhtes loos ei ole. Mitmed kaebaja poolt esitatud vastuväited ja täiendused muudaksid loo millekski muuks. Ajakirjanikul on õigus otsustada materjali mahukuse ja detailide üle, mida ta loos kasutab.
Arvestades ulatuslikku kirjavahetust, mida saatejuht kaebuse esitajaga loo teemal pidas, ei ole alust kaebaja väitel, et teda ei informeeritud piisavalt loos käsitlemist leidnud etteheidetest.
Kirjavahetusest nähtub ka, et saatejuht taotles Ülli Adamsonilt korduvalt intervjuud telekaamera ees. Selle kirjavahetuse põhjal saab kinnitada, et Pealtnägija tegi piisavalt pingutusi intervjuu saamiseks.
Kokkuvõtteks saab öelda, et nimetatud Pealtnägija loo autorid ei ole rikkunud ajakirjanduseetika koodeksit. Eri osapoolte vahelist konflikti kirjeldava loo oluline koostisosa – mõlema poole seisukohad – on loos esitatud.
Pressinõukogu otsus, mis oli sarnane ERRi ajakirjanduseetika nõuniku hinnanguga, sisaldab küll ühte soovitust, mis tundub küsitavana. (Täpsustuseks niipalju, et kui Pressinõukogu arutab ERRi puudutavat juhtumit, siis ERRi esindaja selles arutelus ega otsustamises ei osale). Nimelt juhib Pressinõukogu oma otsuses tähelepanu, et kui üks osapooltest on saanud palju eetriaega, siis “oleks hea, kui teise osapoole saaks eetrisse lasta vähemalt telefoni teel või võimalusel ette mängida tema keeldumine”. Mu meelest on Pressinõukogu poolt naiivne arvata, et Pealtnägija oleks jätnud eetrisse laskmata allika intervjuust keeldumise, kui see oleks lindil olemas olnud.
Tarmu Tammerk
ERRi ajakirjanduseetika nõunik
meediaeetika@err.ee
|
Jaga veel