Sellesuvine festival on pühendatud juubeliaastale Eesti Film 100 ja kavas on filmid Venemaast. Linateosed annavad pildi sellest, kuidas elab vene inimene teisel pool Peipsit, mida ta mõtleb, keda ta armastab ja keda vihkab, kuidas temas sünnib ootus ja sureb lootus.
Traditsiooniliselt võistlevad kuus dokumentaalfilmi 2.-7. juulini ETV ekraanil ning nende hulgast selgub telefonihääletusel Eesti Rahva Auhinna võitja.
Otseülekanne auhinnaööst on ETV2s eetris laupäeval, 7. juulil kell 22.40.
Kokku näidatakse Pärnu filmifestivalil 2.-21. juulini üle 80 filmi ning festivali linateoseid on lisaks Pärnule võimalik vaadata 6.-21. juulini Haapsalus, Otepääl, Viljandis, Heimtalis, Vormsil ja Kihnus.
Filmide tutvustus on allpool.
--
2.07 Võistlustantsija (Ballroom Dancer, Taani 2012)
Režissöörid Andreas Koefoed ja Christian Bonke
Taani filmiloojad jälgisid ja jäädvustasid peotantsutähe Vjatšeslav Kriklivi ehk Slaviku elu järjepanu kümmekond aastat. Selle aja sisse jäi võidukaid esinemisi rahvusvahelistel tantsulavadel, aga ka intiimne lugu Annaga, Slaviku partneriga nii laval kui elus. Kas isiklikku elu ja loomingut saab ühendada? Paljud mehed-naised enne Slavikut ja Annat on püüdnud oma avalikku elu, tööd ja karjääri siduda pereeluga ning kududa niimoodi oma unistuste kunstiteost. Ent Anna on tugev isiksus ja Slavik veel tugevam… Imeilus film töökusest, ambitsioonikusest ja tunnetest kaunis tantsumaailmas.
3.07 900 päeva (900 Days, Holland 2011)
Režissöör Jessica Gorter
Haarav ja dramaatiline lugu Leningradi blokaadist, kus kolmest miljonist elanikust nälgis surnuks iga kolmas ehk teisisõnu – hukkus üle miljoni inimese. Ei aidanud riiklik vale piisavate toiduvarude kohta ega uimastav propaganda, ellujäämise nimel sõid meeleheitel inimesed isegi lahkunud omaste liha. Venemaa ajalugu heroiseeriv propaganda püüab täna taastada illusiooni, et Leningradi blokaad polnud mitte stalinistide hoolimatusest põhjustatud suur tragöödia, vaid hoopis suur patriootlik kangelastegu.
4.07 Elas kord armastus (Once There Was Love, Rootsi 2012)
Režissöörid Kåge Jonsson ja Håkan Pieniowski
Portreefilmi peategelasteks on kaks noort vene naist, kellest valmis esimene portreefilm juba 12 aastat tagasi. Dokumentaalfilm „Ma armastan sind, Natasja“ pärjati 1999. aastal kõrge auhinnaga - Prix Italiaga. Järgmise tosinkonna aasta jooksul, mil uut filmi vändati, ei kulgenud peategelase elu enam kuigi roosiliselt. Karm tõsielufilm viib vaataja hämarasse ja egoistlikku argipäeva, kus tänase Venemaa keskklassi kuuluv perekond kipub lagunema, sest varasemad väärtused on muutunud peenrahaks.
5.07 Luigelaul (Outro, Venemaa 2011)
Režissöör Julia Panasenko
Filmi originaalpealkiri „Outro“ on pärit popmuusika sõnavarast ja tähistab muusikapala lõppmängu. Pärnu filmifestivalil esitatakse seda noore vene filmilooja meisterlikku linateost veidi poeetilisema pealkirja all. On ju tegemist kurb-ilusa looga 30-aastasest Svetlanast, teda tabanud ravimatust haigusest ja neiu lahkumisest teispoolsusesse. Teeleasumist aitavad kergendada Svetlana ema, lähedased ja sõbrad. Nad teevad seda ehtsal vene moel, suure hingejõuga, täis usku elu kestmisse kõiges ja kõikjal. Hüvastijätt Svetlanaga muutub tänu Julia Panasenko meisterlikule kaameratööle ja montaažile haruldaseks kunstiteoseks.
6.07 Elagu antipoodid! (Vivan las antipodas!, Saksamaa 2011)
Režissöör Viktor Kossakovski
Rahvusvaheliselt hinnatud vene dokumentalist Viktor Kossakovski on oma uue filmiga haaranud sarvist lausa globaalsel teemal. Autor valis neli punkti maakeral ja jälgis sealsete lihtsate inimeste elu. Näiteks Baikali järve äärest leidis ta omapäraselt mõtleva perekonna, kes esindab linateoses Venemaad. Neist neljast paigast tõmbas Kossakovski mõttelised jooned läbi Maa südame ja filmis elu ka täpselt teisel pool planeeti. Nii said paarideks Baikali-äärne Venemaa ja külake Tšiilis, suurlinn Shangai ning jõeäärne asula Entre Rios Argentiinas, vastastikku jäid ka Hispaania ja Uus-Meremaa, Hawaii ning Botsvana. Kossakovski, kes on kõigi oma filmide kaameramees, jäädvustas seekord inimese ajutist olemist looduse igavikulises kulgemises ja suursuguses. Autori jaoks on ühesuguse tähtsusega sipelgas Tšiili kaljudel, higistav rikša Shangais, rannaliivale uhutud vaal ühel ja maakooli õpetaja teisel planeedi küljel. Kossakovski avastab, et tavaline vene inimene Siberimaal on üllatavalt sarnane oma liigikaaslasele kõikjal siin Päikese all, kus peetakse pühaks perekonda ja armastatakse kodukoha loodust…
7.07 Seal, kus lõpeb Venemaa (At The Edge of Russia, Poola 2012)
Režissöör Michal Marczak
Poola filmilooja Michal Marczaki dokfilmis lõpeb Venemaa ühes lummetuisanud Jäämere-äärses piiripunktis, kuhu saadetakse ajateenija Aleksei oma esimest teenistusaastat „nautima“. Noormees saab omal nahal tunda, mida tähendab kurikuulus „dedovštšina“. Filmi autor püstitab palju küsimusi. Näiteks: kus lõpeb hea nali ja algab julm kiusamine või milline karastamine karastab ning milline nõrgestab? Sellest väikesest meestemaailmast vaatab vastu peegelpilt tänasest Venemaast, kus elavad kõrvuti jõhkrus ja hellus, lootusetus ning pühaduseigatsus.