"Insight": plahvatusohtlikku väetist veetakse Eestisse tavalennukiga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

ETV+ uuriv saade "Insight" avastas, et plahvatusohtliku väetise proove toimetatakse Eestisse tavaliste lennureisidega, ammooniumnitraadi ohutuse garanteerimise süsteem ei garanteeri aga midagi.

Ammooniumnitraat ehk ammooniumsalpeeter on plahvatusohtlik väetis. Maksu- ja tolliameti (MTA) andmetel tuuakse seda Eestisse ja veetakse läbi Eesti aastas üle 1,2 miljoni tonni. Selle ümberlaadimispunkte on mitu. Suurim neist asub Muugal, veel üks on Paldiskis. Salpeeter on plahvatusohtlik aine ja selle plahvatus on võimas. Muuga sadamas asuva DBT terminali kodulehel on öeldud, et põhilised ohutegurid on plahvatuse korral lööklaine, soojuskiirgus ja toksiliste ainete toime. Kahjustusraadius võib ulatuda 2800 meetrini.

Et ammooniumsalpeeter asjaolude õnnetu kokkusattumise korral ei plahvataks, tuleb selle omadusi kontrollida ja sertifitseerida. Euroopa väetisemäärus näeb ette, et plahvatusohtliku väetise sisseveoks EL-i tuleb kontrollida toote plahvatusohutust ja saada vastav sertifikaat. Eesti seadused on veel karmimad: meil tuleb selline sertifikaat esitada mitte ainult kauba importimisel, vaid ka selle ümberlaadimisel transiitkaubana. Seega peab igasugusel sisseveetaval salpeetril olema selle ohutust tõendav dokument, mille on välja andnud autoriteetne laboratoorium.

"EL-i väetismääruses on öeldud, millistele tingimustele peab laboratoorium vastama. On ära toodud selliste laboratooriumide nimekiri. Mingi juhuslik Hiina tehas ei saa sellist sertifikaati väljastada," selgitab advokaadibüroo Sorainen advokaat Tanel Molok. Eestis testib salpeetri plahvatusohutust ainult üks akrediteeritud firma - Inspectorate Estonia AS, mis kuulub rahvusvahelisse gruppi Bureau Veritas. Veritas on üks maailma autoriteetsemaid ekspertorganisatsioone ehk inspektoreid.

Asi algab rikkumisega

Testi läbiviimiseks on vaja proovi sellest ammooniumnitraadist, mis hiljem Eestisse sertifikaadi alusel sisse tuuakse. Proov kujutab endast 16-25 kilo toodet, mis on võetud kontrollitavast partiist. Kontrollitav partii asub teises riigis paiknevas tehases, proov aga tuleb toimetada Eestisse. Salpeetri vedamisel tuleb järgida kõige rangemaid ohutusnõudeid. See tuleb nõuetekohaselt pakendada, tähistada ohtliku veose märgisega ja saata ära ainult sellise lennuga, mis võtab peale ohtlikke veoseid. "Insight" selgitas välja, et akrediteeritud labor rikub proovide kohaletoimetamisel jämedalt ohutusnõudeid. Et kõigi reeglite täitmine on keeruline ja kallis, toimetatakse ammooniumsalpeetri proove Inspectorate'ile teise, ohutu aine nime all. Selliste vedude korraldamisega tegelevad Inspectorate'i ja selle partnerfirma Delex Logistics OÜ töötajad. See selgub "Insighti" käsutuses olevast kirjavahetusest ja helisalvestistest.

Ei kommenteeri

"Insight" püüdis kaks nädalat saada Inspectorate'ilt ja Delex Logisticsilt kirjalikke või suulisi kommentaare. Vastuseks rohkem kui kümnele kirjale ja telefonikõnele teatasid firmade juhid ja advokaat, et ei saa küsimustest aru, ja palusid ajakirjanikul tuua täpsustavaid näiteid. Viimaks teatas advokaat, et "Insight" on kõik välja mõelnud: salpeetriproovide vedamises ei olevat midagi keerulist, seepärast polevat mõtet ka dokumentidega sohki teha.

Mis siis ikka - toome näiteid, nagu Inspectorate soovis.

Avameelsed vestlused

Ühel salvestisel räägib Inspectorate'i töötaja Roman Moltšanov potentsiaalse kliendi Aleksandriga. Klient tunneb huvi, miks ei saa salpeetrit transportida salpeetri nime all. Moltšanov vastab: "See on palju kallim. On olemas IATA (International Air Transport Association, Rahvusvaheline Lennutranspordi Ühendus) eeskirjad, mis reglementeerivad ohtlike veoste õhuvedu. Selleks on vaja terve hunnik pabereid..." Edasi selgitab Moltšanov, et salpeeter on ohtlik veos, mis tuleb hoolikalt pakendada: ühe kilo kaupa eraldi taarasse, kasutades spetsiaalseid mitmekihilisi karpe, ja järgida markeerimisreegleid. "Teeme seda ainult siis, kui see on täiesti möödapääsmatu," selgitab Moltšanov. "Sel juhul teavitame klienti, et see läheb nii ja nii palju maksma." Meenutame, et jutt on salpeetrist, mida pole veel testitud ning mis võib osutuda ebakvaliteetseks ja ohtlikuks. Vestluses kliendiga mainib Roman ka ise, et mõnede tehaste toodang ei läbi plahvatusohutuse testi ja kipub testi käigus pidevalt plahvatama.

Paberialkeemia

Pakend ja markeering pole ainsad salpeetri kohaletoimetamisega seotud mured. Roman Moltšanovi sõnul on omaette probleemiks sellise veose kohaletoimetamise aeg. "Siis hakkame ootama kommertslendu, millega võib ohtlikke veoseid vedada. Seda ei saa panna suvalise reisilennuki peale. Ohtlik veos on juba vormistatud, paberid on korras, aga tavalise lennu peale seda ikka ei pane. Tuleb oodata lendu, mis võtab ohtlikke veoseid peale. Aga oodata seda näiteks Ferganast - saate isegi aru..."

Et ohtlikke veoseid vedavat kommertslendu tuleb teinekord väga kaua oodata, on lihtsam saata salpeeter ära tavalise lennuga näiteks karbamiidi nime all, ja probleem on lahendatud.

Inspectorate teab, mida teeb

Helisalvestistest ja kirjavahetusest selgub, et tegemist pole üksikjuhtumiga. Inspectorate ja tema partner Delex Logistics veavad proove pidevalt niimoodi. Kotti pakitakse salpeeter, paberid aga vormistatakse nii, nagu poleks see salpeeter, vaid midagi ohutut. Seejuures vormistavad nad kliendile ise dokumendid selle aine kohta, mis nime järgi kottides peitub. Seda kinnitab kirjavahetus, milles Moltšanov ja Delex Logisticsi töötaja Valeria selgitavad, et vormistasid tootjale tema kauba ohutuskaardi. Kirja manuses on karbamiidi dokumendid, ehkki klient kavatses vedada salpeetrit. Samad töötajad juhendavad oma kirjades klienti, kuidas pakendada proov, et saata see Usbekistanist Eestisse: "Proov peab olema pakendatud neutraalsesse taarasse. Kui see on kilekotis, ei tohi sellel olla mingeid tähiseid ega ohumärgiseid. Kuskil ei tohi olla kirjas SALPEETER või AMMONIUM NITRATE või midagi sarnast. Me veame MINERAALVÄETIST tugevas polüpropüleenkotis ilma mingite tähiste või märkideta. Kui kilekott on paigutatud kasti, peab seegi olema neutraalne," kirjutab Moltšanov potentsiaalsele kliendile. Sisu pärast pole vaja muretseda: "Proovi kullerile üleandmise ajal pole vaja kellelegi midagi öelda, lihtsalt annate üle Valeria saadetud ohutuskaardi, esialgse kaubaarve ja proovi enda."

Kohaletoimetamine on puhas tehnika

Klient otsustas telefoni teel veenduda, et salpeetrit veetakse tõepoolest karbamiidi nime all. Pärast vestlust Delex Logisticsi töötaja Valeria Zaitsevaga ei jäänud selles mingit kahtlust. Telefon kutsub, tütarlaps võtab toru:

- Delex.

- Tere päevast. Sooviksin Valeriat.

- Tere. See olen mina.

- Tahtsin tähelepanu juhtida, et seal on viga. Meil on salpeeter, mitte karbamiid.

- Ma ei ole teilt seda sõnumit saanud. Aga me teame, et see on tegelikult salpeeter, ainult veame seda nagu karbamiidi.

- Jah, Roman hoiatas, et te teete sageli nii.

- Mingeid probleeme ei tohiks tekkida.

- Aga miks salpeetrit ei tohi nimetada?

- Sest salpeetrit loetakse ohtlikuks veoseks. Ohtlike veoste vedamine on väga kallis.

Moltšanov kinnitab vestluses, et DHL seda veost ei võta. Ta selgitab salpeetri ametlikul transportimisel tekkivaid probleeme, mida advokaadi väitel justkui ei ole: "Ei-ei. DHL ei võta seda mingil juhul. DHL ei võta. Ta nõuab teilt hunniku pabereid, aga kui te kõik need esitate, siis ütleb ikkagi "Vabandust, see on DGR cargo (ohtlik veos)." Kuidas Delex Logistics seda siis veab? Roman: "Me lihtsalt ei kirjuta, et see on salpeeter, me kirjutame sample of fertilizer. Ja polegi enam salpeeter. Seda hirmsat sõna pole enam kuulda. Küll me leiame, kuidas kohale toimetada. See on puhas tehnika."

Jälle ei kommenteeri

Kõigile "Insighti" küsimustele salpeetri vedamise kohta ohutute ainete nime all vastasid firmade esindajad, et ei saa küsimusest aru ning OÜ Delex Logistics lähtub oma tegevuses seaduse nõuetest. Ent salvestised räägivad muud. Inspectorate Russia töötaja Julia vestlusest kliendiga, mille käigus arutati Eesti Inspectorate'i tööd, selgub, et Eestis on testitud ka Venemaa ja teiste riikide tehaste toodangut. Küsimusele, kuidas proove saadeti, vastas Julia: "Lennukiga saadeti, see on lihtne. Kirjutati peale, et see pole salpeeter, vaid midagi muud. Tegelikult saabki ainult nii vedada."

Tegelik ja testitud kaup pole üks ja sama

Sellega aga üllatused ei lõpe. Kui "Insight" hakkas uurima, kui kindlalt on tagatud, et Eestisse jõuab just seesama kontrollitud salpeeter, siis selgus, et see polegi tagatud. Sertifikaadis nimetatud partii numbri all võib siia jõuda ükskõik milline partii. Pole oluline, millal see toodetud on, peaasi, et see jõuaks kohale 180 päeva jooksul alates sertifikaadi saamisest. Seda kinnitab Moltšanov: "Te võite seda toota pool aastat. Seda ei pea keegi teadma. Te lihtsalt ütlete mulle: Roman, see on partii number 1. Ma ei küsi teilt, kui kaua te seda tootsite, kuus kuud või kakskümmend viis kuud. Peaasi, et mul oleks euroliidu jaoks partii number olemas." Moltšanovi sõnul ei huvita kedagi, millal see toodetud on. Numbri võib klient ise välja mõelda. Milleks sel juhul üldse konkreetsest partiist proove võtta ja neid kinni pitseerida? Selleks, et toll võrdleks numbreid ja jätaks teid rahule. Seda selgitab meile Moltšanov ise: "Et asi oleks läbipaistev. Kui kaup jõuab siia, siis nad küsivad: "Kuidas te tõestate, et see on teie lõhkamissertifikaat?" Oletame, et see on teil olemas. "Kas see käib just selle salpeetri kohta?" Aga teie ütlete: "Näete, dokumentides on kirjas partii number 27." Kõik, rohkem küsimusi ei ole.

See tähendab, et testitud salpeetri ja hiljem sisseveetava salpeetri omadused ei pruugi kattuda. Keegi ei tea, mis kvaliteediga toodangut terminalides hoitakse.

Usalda ja ära kontrolli

"Insight" pöördus kommentaaride saamiseks päästeameti ja tehnilise järelevalve ameti poole. Täielikku pilti salpeetri osas neil pole. Kõige rohkem infot on tolliametil. Tollivormistamise ajal kontrollib tolliametnik kõiki talle esitatud dokumente, ent toll ei kontrolli füüsiliselt iga partiid või veel enam - inspektori teste. Inspektorite kasutamise mõte ju ongi kauba kvaliteedi tagamises ja kaubakäibe kiirendamises. "Need on Euroopa asutuste silmis väga usaldusväärsed laboratooriumid, mida võib usaldada," selgitab advokaat. "Kui dokumentides kõik numbrid klapivad ja midagi kahtlast ei ole, miks peaks maksu- ja tolliamet siis kõiki kaupu kontrollima? See paneks ju kogu kauplemise praktiliselt seisma."

Äkki läheb õnneks?

Võite öelda, et kui nii kaua pole midagi juhtunud, siis järelikult kontroll toimib ja mingit ohtu ei ole. Kahjuks pole salpeetriga toimuvad katastroofid sugugi haruldased. 2001. aastal toimus plahvatus Toulouse'i väetisetehases, 2013. aastal Texases. Üks kõige tõsisemaid avariisid toimus Saksamaal BASF-i tehases. Ka seal arvas keegi, et kui rikkuda õige pisut, siis ei juhtu midagi. "Mida tähendab tehnoloogia rikkumine? See tähendab, et keegi tegi midagi hooletult," on 30-aastase staažiga lõhkeainespetsialist Tõnu Tomberg kindel.

Lugejal võib nüüd tekkida küsimus: kuidas on võimalik, et rahvusvaheline ekspertbüroo suhtub niimoodi ohutuseeskirjadesse? Ent võib-olla ei tee seda rahvusvaheline büroo, vaid selle üksikud töötajad oma erahuvides.

Kelle taskusse voolab testimisraha?

Testimisprotsess on korraldatud nii: ehitusfirma, kellel on polügoon, lõhkamismaterjalid ja nendega töötamise luba, osutab testlaborile lõhketehnikute teenust. Kuni 2013. aasta veebruarini tellis neid teenuseid polügooni omanikult Inspectorate Estonia AS. 2013. aasta algul hakkas neid teenuseid tellima firma New Test Technology OÜ, mis kannab praegu nime Baltic Safety Lab OÜ. Nagu ehitusfirma "Insightile" teatas, pole Inspectorate neilt sellest ajast peale teenuseid tellinud ega ise teste läbi viinud.

Baltic Safety Lab kuulub Lasnamäe elanikule Valentina Ožiginale, Delex Logisticsi omanikule. Baltic Safety Labil ei ole akrediteeringut salpeetri testimiseks, ent just see firma tellib lõhkamistöid ja toimetab proove polügoonile. Polügoonil korraldavad ehitusfirma lõhketehnikud Baltic Safety Lab OÜ-le testplahvatuse, seejärel täidab Inspectorate'i töötaja firmablanketil sertifikaadi ja annab selle oma tellijale. Kuidas tulemused siis Inspectorate'i kätte satuvad, kui viimane neid ei telli? Selgub, et Baltic Safety Lab müüb need tulemused Inspectorate'ile.

On selge, et lõhkamisloaga firma viib läbi lõhkamisi ja akrediteeritud firma väljastab sertifikaate. Ent mille eest kasseerib raha sisse ilma akrediteeringute ja lubadeta vahendaja? Seda me ei tea, küll aga teame, et selle firma omanik ei ole Inspectorate'i direktorile kaugeltki võõras inimene. Tõsi küll, asjaosalised ise eitavad seda. Inspectorate'i advokaat selgitas nende suhteid nii: "Valentina Ožigina on OÜ Delex Logistics juhatuse liige, mil on lepingulised ärisuhted Inspectorate Estonia AS-iga, mille juhatusse kuulub Viktor Rutkovski."

Ilmselt ei piirdu asjad siiski töösuhetega. "Insighti" andmetel on nende suhted lähedasemad. Saatemeeskonnal õnnestus leida foto, kus Inspectorate'i direktor Viktor Rutkovski, tema naine Natalja Rutkovskaja ja Valentina Ožigina istuvad kaetud pidulaua ümber kitsas perekonnaringis. Laual on punase kalamarja võileivad, puuviljad, alkoholipudelid ja kaks kõrget värvilist pokaali. Ilmselt on foto tehtud Viktor Rutkovski sünnipäeval. Teisel fotol on kõigi näod samuti naerul. Rutkovskil on seljas range ülikond, naised on õhtukleitides, kõigil on käes veinipokaalid. Kolmas pilt ei ole tehtud Eestis: lauasistujate selja taga on ingliskeelsed kauplusesildid. Ja selliseid fotosid on palju.

Reputatsioon on rahast kallim

Tõmbame otsad kokku: rahvusvahelise inspektori tütar paneb reisilennukitele turvalise kauba nime all ohtlikke veoseid. Teste viib läbi akrediteerimata firma. Inspectorate Estonia AS annab kaupadele sertifikaate ega muretse selle pärast, milline kaup selle sertifikaadiga hiljem sisse tuuakse.

Ent just neil sertifikaatidel põhineb usaldus transiitsalpeetri ohutuse vastu. Kas me võime sellele tõesti kindlad olla?

Toimetaja: Mirjam Mäekivi, Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: