1989: Rootsi konsulaarpunkti avamine tähistas muutuste algust
Sel nädalal möödub 30 aastat päevast, mil Tallinnas avati Rootsi konsulaarpunkt, mis avas tavalistele eestlastele täiesti uue horisondi ning mida võiks pidada ka taasvabanenud Eesti ja Rootsi suhete alguseks.
Leningradi saatkonna konsulaarpunkti avamine Endla tänaval sai eeltaktiks Rootsi välispoliitika muutustele. Konsulaarpunkt tegi eestlaste jaoks Rootsisse pääsemise palju lihtsamaks ning selle avamise initsatiiv tuli Rootsi ametnikelt, mitte poliitikutelt.
"Me ei küsinud võimudelt luba, me lihtsalt ütlesime neile. Oli tähtis mitte luba küsida, sest siis tekkinuks risk," meenutas Rootsi diplomaat Lars Peter Fredén.
Konsulaarpunkti avamislindi lõikas Rootsi välisminister Sten Andersson. Tollased ENSV võimumehed julgesid rõhutada, et see näitab, et Rootsi võtab Eestit juba omaette riigina. Kuid tegelikkus oli veel kahepalgeline. Rootslased olid tööjõudu otsides ettevaatlikud, sest Nõukogude organid võisid sokutada tööle oma inimesi. Nii jäeti ka esiotsa arvamused ja hinnangud vaid enda teada.
Samal ajal lõi Sotckholmis Balti riikide toetusüritustel usinasti kaasa Rootsi moderaatide liider Carl Bildt. Õnn, et temast sai peaminister ajal, kui Eesti taasiseseisvus. See aga tähendas, et Balti poliitika liikuski peaministri kantselei kätte ning välispoliitikas võttis Rootsi aktivisti rolli.
"Alustasime väga varakult siin mingi kohaloleku sissesseadmisega, mis väljendus asutustes, mis formaalselt olid meie Leningradi konsulaadi osa. Sest oli ikkagi veel Nõukogude Liit ja siin oli Nõukogude Eesti, kus meil ei saanud saatkonda olla. See tähendas, et me de facto valmistasime ette saatkondi nõnda, et kui iseseisvus tunnustatud sai, võisime kohe täiskäigul edasi minna ja omada siin saatkonda enne kõiki teisi," rääkis Bildt.
Rootsi suursaadik Eestis aastatel 1991–1995 Lars Grundbergi sättis end veel Leningradi poole teele, kuid riigipöördekatse Moskvas muutus kiiresti tema sõiduplaane. Nõnda leidis ta end peagi Tallinna laevalt.
"Olin siin üksi oma autoga ja saatkonna vapikilp oli autos. Sõitsin vales suunas ja jõudsin kaugele Kalamaja kanti ning leidsin tee tagasi siis, kui olin seda kohalikelt küsinud. Nägin veidi teistsuguseid inimesi ja olin ka pisut hirmul. Aga asi sai lahendatud ja jõudsin Endla 4 juurde," meenutas Grundberg.
Suursaadiku õlule langes uue saatkonnahoone leidmise ja renoveerimise raskus. Pika tänava maja on üks väheseid, mis Tallinnas kunagisel Rootsi ajal ehitati, sest linn oli rootslaste tuleku ajaks 16. sajandil juba valmis.
Grundbergil tuli aga ka sisse astuda Eesti välispoliitika tagatubadesse, kus rahvusvahelisi kogemusi nappis.
"Aitasin kirjutada ja saata sisseastumisavaldusi erinevatele rahvusvahelistele organisatsioonidele.
Ja need agentuurid, organisatsioonid pidasid aastakoosolekut enamasti juba oktoobrikuus. Nii oli tähtis need kirjad kirjutada ja ka saadetud saada," rääkis Gurndberg.
Rootsi oli esimene riik, kes 1991. aastal määras Balti riikidesse sõjaväeatašeed. Sõjaväe moodustasid siin aga veel pigem Vene väeosad. Rootsi diplomaatide ja luuretöötajate pilk märkas iga väiksematki detaili. Luureandmetest oli abi siis, kui algasid keerulised läbirääkimised vägede väljaviimiseks. Rootsi, kellel sel ajal head suhted nii Washingtoni kui Moskvaga, pakkus abi.
"Rootsi sõjaväeluurel, selle tõttu, et eeldasime Nõukogude Liidust rünnakut, mis võiks tulla vägedena, kes asusid Eestis, Lätis ja vähesemal määral Leedust, oli väga detailne info juba mitme kümnendi jooksul siinsetest sõjajõududest. See tähendas, et kui väed liikusid 1992. aastal välja, olime võimelised väga lähedas vaates seda jälgima, sest luure teadis, mis on tavaline vägede paiknemise pilt. Nõnda suutsid nad mõne päevaga öelda, mis tegelikult toimub," rääkis Fredén.
Vene sõjaväel ja välispoliitilisel juhtkonnal olid Baltikumi küsimuses erinevad huvid. Sõjavägi tahtis minna, olenemata läbirääkimistest Tallinnaga. Välisministeerium aga soovis kasutada kohale jäänud väeosi ähvarduse ja surve abinõuna.
Eestile andis enesekindluse edukas rahareform, mille täpse kuupäeva suurele salastatusele vaatamata saatkond välja peilis. Maailma suurvõimud aga nägid samal ajal Venemaaga seotud riske, mis Eesti tollase mure võõrvägedega jättis tahaplaanile.
"Rahvusvahelisel areenil olid kõige olulisemad suhted õigupoolest need, mis olid Moskvaga, et meil oli Boris Jeltsin, Andrek Kozõrev, kes enamasti olid abivalmid, aga kes olid ka sellise ohu all, mida me nimetasime punapruunideks jõududeks, kes tahtsid Moskvas võimu saada, et taastada Nõukogude Liit või mis iganes nad ei soovinud. Nõnda oli väga tähtis pidada ühendust Moskva reformielementidega," meenutas Carl Bildt.
Fredén kirjutab oma Rootsi julgeolekupoliitikat ja Balti riikide käsitlevas raamatus ajaloost ülesaamise raskusest. Rootslastel tuli lunastada niinimetatud Balti hüpoteek, mis oli seotud Eesti kulla üleandmisega Nõukogude Liidule, baltlaste väljaandmisega 1946. aastal ja ka anneksiooni tunnustamisega. Balti küsimusega kasvas Rootsi välispoliitika lapseeast välja.
"Arvan, et Rootsi psüühikas puudub traagiline mõõde, aga siin eksisteerib see väga tugevalt. See taju, et ajalugu on raske asi ja paljut võib hävitada väga lühikese aja jooksul. Nõnda siis arvan, et need aastad, mis siin veetsin, harisid mind selles suhtes, kuidas maailm toimib. Sealhulgas ka minu jaoks väga liigutaval moel, kuidas riik nimega Eesti, keda on kuritarvitatud, tasalülitatud pika aja jooksul, siiski säilitab oma väärikuse," rääkis Fredén.
Toimetaja: Marko Tooming