Karl Soonpää päevik 18. jaanuaril 1940. aastal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Riigikontrolör Karl Soonpää kirjutas 80 aastat tagasi, 18. jaanuaril 1940 oma päevikusse:

18. jaan. V. V. koosolek kl. 17–1.20. Venemaalt sõjavarustuse tellimise puhul kukkub hasarti Jürima. Soovitab tellida rohkemgi, kui sõjamehed kavatsevad (6–8 milj. krooni eest). Tähendan, et kroonides maksmine on muidugi kasulikum kui Saksast tellimise puhul, kus nõutakse 15% valuutat. Aga mitte ka rohkem, sest clearing-marku on meil külluses. Arvuline vastuvõtmine peaks sündima seal, kus kaup meie valduses.

Kõige raskem minul isiklikult pooldada lennukite ostmist. Kallis relv. Kui muretseme, jääb 10 aastaks. Nüüd aga sunnitud ostma Vene 4 a. vana tüüpi. Hartid olid moodsad, kui ostsime – nüüd aga "noaaegsed".

Kas on katset olnud "Messeršmidte" saada? Kas Vene hävitaja oma 470 klm. kiirusega jõuab järele moodsale pommilennukile? (Saksa omad teevad vist 500 klm.) Laidoner ütleb, et "Messeršmidte" [Messerschmitte] ei saa. Oleks saanud, kui oleks sõitnud kommisjon Berliini ja ostnud, aga kas ollakse sellega nõus.

Tähendan, et muidugi oleksime nõus. Laidoner ütleb, et Reek käis omal ajal ja rääkis Milchiga, aga siis öeldi parlamendis, et mis teete, ostate lennukeid Saksast.

Tähendan, et kui kusagilt saada ei ole, peab vahest Vene omad muretsema. Jürima arvab, et väikeriigil pole suurt pääle hakata lennukitega, sest iga suurriik võib teha need momentaanselt võitlusvõimetuks või rikkuda aerodroomid.

Eelarve puhul otsustatakse samme astuda, et parlament ei laskuks laialdastesse vaidlustesse, mis võiksid kõigutada usaldust E. krooni vastu. Selgub, et N. Ruus liigutab jälle.

Võib tekkida kahtlus, kas ta pole saanud väljastpoolt julgustust. Torgpredstvo poolt üüritud majades olevat kasarmutaolisi sisseseadeid, näit. Narva mnt. kahekordsed narid. Nähtavasti on jõude, kes pakti ausasse täitmisse ei usu, vaid valmis on ka teisteks võimalusteks.

Жданов'i kohta tähendab Laidoner, et see näib olevat kadunud – vist kõrvaldatud. Nähtavasti on ta siis patuoinaks Soome sõja ebaõnnestumise pärast.

Kask räägib, et Kingissepas rohkem Vene vägesid. Lennuvägi võtvat tihti retkeid Soome Eesti territ. (Sinalepast). Piip ütleb, et tema selles asjus ei saa protesteerida, sest venelased võiksid öelda, et meie ei käi Soomes, aga võib-olla protesti tõttu meile vaenulisteks muutuda. Ütleb, et oleme poliitiliselt Vene käpa all ja sellest peaks meie rahvas aru saama. 


Ajaloolane Küllo Arjakas: 1940. aasta algul lootis Eesti juhtkond oma riigi kaitset tõhustada mitme suurema relvaostutehinguga Saksamaalt ja NSV Liidust. Rahvusvahelise pinevuse kiire tõusu ja puhkenud II maailmasõja tõttu olid Eestil 1939. aastal jäänud kätte saamata varem Suurbritanniast ja Saksamaalt tellitud mitu moodsat relvapartiid – tellimuste rahuldamine lükati edasi.

Eesti sõjaväelased pidasid 1939/1940. aasta vahetusel Saksamaaga kõnelusi, et sealt hankida kakskümmend 20 mm õhutõrjesuurtükki koos 2000–4000 lasuga igale suurtükile ning tellida Saksamaalt 12 luurelennukit ja muretseda leeksoomuskuule. Rootsist osteti neli moodsat Boforsi 40 mm õhutõrjesuurtükki ning 80 000 mürsku ning peeti kõnelusi veel täiendavate Boforsite ostmiseks.

Kindral Reek kohtus Berliinis kuulsa Saksa lenduri Erhard Milchiga, kes 1930. aastate lõpul kuulus Saksamaa lennuministeeriumi juhtkonda. NSV Liidust osteti ja saadi ka kätte 200 snaipripüssi.

Sõjaväe varustusvalitsuse kavandatud tellimused Saksamaalt olid 1939.–1940. aastal 7,3 miljonit ja 1940.–1941. aastal 3,1 miljonit krooni, aga aastateks 1939–1940 ettenähtud summasid ei õnnestunud täies mahus realiseerida.

1940. aasta jaanuari algusest ilmutas aktiivsust Nõukogude kaubandusesindus Tallinnas (Torgpredstvo). Üsna arvukalt üüriti ja osteti ladusid ja kontoriruume – eriti sadama piirkonnas – ning lisaks veel mõned elamud.

Suur osa saadud hoonetest-ruumidest anti tehingu sõlmimise järel vaikselt üle Nõukogude sõjaväevõimudele, kooskõlastamata seda üleandmist Eesti võimudega. Eesti võimud avaldasid lõpuks selle peale protesti, selgitades, et Tallinna sadam ei ole ette nähtud sõjamaterjalide laoruumideks.

Nõukogude lennuvägi lendas juba 1939. aasta detsembri algusest Eesti baasidest Soomet pommitama. 1. detsembril heitis Nõukogude lennuk viis pommi Eesti Merekindluse Naissaare suurtükipatarei positsioonile, kus üks pomm vigastas suurtüki alust ja mehhanisme ning teine allohvitseride elumaja.

13. detsembril andis kindral Laidoner korralduse NSV Liidule renditud piirkondades spetsiaalsete õhuvaatluskomandode loomise kohta, et jälgida ja registreerida kõik NSV Liidu lennukite väljalennud. Nõukogude sõjalennukid heitsid korduvalt Eesti territooriumile alla Soomele mõeldud lendlehti ja ka pomme metsadesse kas valesti orienteerudes või siis ohutuse kaalutlustel.

Eesti avalikkus teadis sellest äärmiselt vähe, sest need teated tsensuuri tõttu ajakirjandusse ei jõudnud.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: