Karl Soonpää päevik 25. jaanuaril 1940. aastal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Riigikontrolör Karl Soonpää kirjutas 80 aastat tagasi, 25. jaanuaril 1940 oma päevikusse:

25. jaan. V. V. koosolek kl. 17–22.30. Sakslased ei anna Merile järele. Venelased annavad meile siiski tasuta kasutada 12 õhuk. kahurit 6 kuuks. Ütlen Laidonerile omavahel, et valitsuses on väärarvamised kasiino summade päritolu kohta. Ka tulude alamkommisjonis on Keller vihjanud sinnapoole, et need summad on seoses meie sõjavarustuse müükidega.

Vaja oleks valitsust informeerida, kus summad päri. Laidoner teebki seda. Tšechi ei saanud eraisikutele varustust müüa, kuna ta oli ümbritsetud riikidest, kes poleks seda läbi lasknud. Lill andis tunnistuse, et varustus lastaks Eestisse. Teadis seda Kaljot. Selgub, et teadsid Uluots, Kask, Reek ja mina.

Sain teada kevadel, kuna president koosolekul, kus kasiino ehitamise küsimuses oli kokkupõrkeid, ütles seda. See aga sündis möödaminnes ja keegi peale minu ei olnud sellest saanud aru.

Sepp ütleb, et Itaalias ei või rääkida ärides saksa keelt – võib peksa saada. Viitak olevat teada saanud, et Inglise ostnud Itaaliast suurel arvul sõjalennukeid. Itaallased üldse teenivat sõja pealt suuresti ja parandavat oma viletsat majanduslist seisukorda.

Vene ja Saksa vahekorrad olevat nii, et sügisel Vene juhtis, nüüd – Saksa. Lehtedes oli kuuldusi, et kindr. Weygand organiseerivat Väike-Aasias 2-miljonilist armeed Kaukaasia nafta vallutamiseks. Saksa saavat õli ka Skandinaavia kaudu. Boforsis olevat Kruppi kapital mõjul. Ka Vickers-Armstrongi aktsiaid Saksas. Relvatööstuse kapital – internationaalne.

Seda ei või isegi pommitada ilma omale kahju tegemata. Pensionäride direktoriteks määramise asjus seletab Sepp , et tema on üldse lahti öelnud igasugustest soovitamistest sel alal, kuna on ise tööstuste järelvalvajaks.


Ajaloolane Küllo Arjakas: Philip Kaljot oli Soonpääde perekonnatuttav. Kuni 1939. aasta augustini oli ta välisministeeriumi esimene sekretär, 1934. aastal oli ta määratud Eesti esindajaks Prahasse. 1938. aasta algul viidi Kaljot üle saatkonnanõunikuks Berliini, kust ta aasta pärast välisministeeriumisse tagasi kutsuti. Enne seda oli ta majandusministeeriumi direktor ehk kantsler. Ta vallandati välisministeeriumist, sest saatis anonüümselt minister Selterile kirju, kus kirjeldas viimase väidetavaid majandusmahhinatsioone, tundes teda hästi majandusministriks oleku (1933–1938) aegadest.[1]

[1] Eesti Ekspress, 16. mai 2002.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: