Juubilar Andres Tarand: võimukandjad on rahva teenrid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Anna Aurelia Minev/ERR

Maailmas on vaid üks mees, kes saab kirjutada elulookirjeldusse, et on talvitunud Antarktikas, aidanud taastada ühe riigi iseseisvuse, asutanud erakonna ja olnud peaminister. Loomulikult on see klimatoloog Andres Tarand, kes tähistab sel laupäeval 80. sünnipäeva.

Andres Tarand sündis 1940. aasta jaanuaris Tallinnas, loetud kuud pärast seda, kui Poolas ja Soomes algasid Teise maailmasõja lahingud. Poolteist aastat hiljem Eestisse jõudnud sakslaste pealetungist on tal elavad mälestused.

"Ma olevat laulnud värssi, et Eema, aga. Mis tähendas, ema magab. Ja ede ka, see oli õde, kes ka magas. Ja siis põmm-põmm-põmm, lennuk. Nii. Ühesõnaga, see oli mu rindereportaaž, mitte väga informatiivne, aga siiski päris nii oligi," rääkis Tarand.

Maailmasõjale järgnenud nõukogude võim oli Andrese perele saatuslik - vanavanemad küüditati, isa vangistati ja ema kaotas töö. Ometi peab ta oma lapsepõlve helgeks. Noorpõlvesõber ja hilisem poliitiline võitluskaaslane Marju Lauristin tutvus 16aastase Tarandiga suvistel arheoloogilistel väljakaevamistel.

Sõber ja poliitiline võitluskaaslane Marju Lauristin ütles, et Tarand oli juhi iseloomuga. "Ühel mälestusväärsel päeval ta rivistas meid tüdrukuid istuma ja ütles. Noh, plikad, nüüd ma õpetan teid suitsetama."

Andres ja Mari tutvusid tänu murtud rangluule ja sööklale

Õpingute ajal ülikoolis kohtas klimatoloogiat õppinud Andres filoloogiatudeng Mari Viidingut. Tänaseks 57 aastat kestnud armastus sai alguse kõhu kaudu.

"Ma sain jalgratta ja sõitsin õlaga vastu autot ja rangluu läks katki. Ja järgmisel päeval kohtasin ma Marit ülikooli kohvikus ja tema väga lahkelt asus mulle noa ja kahvliga sööki suhu toppima, sest ma ise oli ühest käest nagu küürakas. See tekitab sooja tunde, kui keegi sind söödab ja kui ta on veel naisisik," meenutas Tarand.

"See oli nooruse aeg, kus inimesed otsivad seda õiget inimest, aga see et minul see leidmine nii hästi ja ruttu, õnnestus. See on lihtsalt ütleme siis saatus," meenutas Mari Tarand.

Kui esimestel kohtumistel hoolitses Mari Andrese eest, siis pool sajandit hiljem on rollid mõneti vahetunud. Et Mari enam ise lugeda ei näe, kannab Andres talle kirjatükke ette.

"Andres on mulle isegi terveid raamatuid ette lugenud häälega, eriti suviti, kui maal olles on rohkem aega. Tema silmade läbi näen mina ka maailma, sest ka ajakirjanduse ülevaate teeb tema minu jaoks ja ma olen sellega väga rahul. Vahel küll mõne niisuguse imeliku pealkirja juures ma ütlen, et kuule kuule, loe ikka seda ka mulle, tema ütleb, et kuule, see ei meeldi sulle, seal ei ole midagi," rääkis Mari Tarand.

Tarandite sõnul on pikaajalise kooselu võti ühised huvid. Juba ülikooliajast on mõlemad suured luule, eriti Arbujate loomingu austajad. Koduses õhkkonnas treib värsse ka Andres ise. "Toredad on tema sõnamängud ja juhuluuletused, mida ta kodusteks puhkudeks nooremalt tegi," nentis Mari Tarand.

Andresel ja Maril on kaks poega, Indrek ja Kaarel, kuus lapselast ja neli lapselapselast. 1960. aastate lõpus jäi Mari kahe põnniga üksi koju, kui Andresel avanes võimalus minna Antarktika ekspeditsioonile. See oli mitmes mõttes elumuutev sündmus.

Noor eesti teadlane veetis 355 päeva Antarktikas Molodjožnaja jaamas, kus tema ülesandeks oli teha umbes kümme korda päevas ilma ja valguse vaatlusi, kus olud on äärmuslikud.

Antarktikas teenitud palga eest ostsid Tarandid Vihterpalu lähedale maamaja, kus lapsed kasvasid eeskätt just tänu isale keskkonnateadlikuks ammu enne, kui sellest laialt rääkima hakati.

"Ma olin umbes kaheksa-üheksa aastane, kui me korjasime suvi läbi igasuguseid pakendeid, mis seal olid randa uhutud ja saime neid rohkem kui 40 riigist päritolu poolest. Nii et 45 aastat tagasi võiks öelda, et oli mulle selge, et mismoodi plastikusaar võib ookeanis moodustada või kui palju saasta inimkond oma ümbrusesse tekitab ja miks seda ei tohi teha," meenutas poeg Kaarel Tarand.

Teekond poliitikasse ja 40 kirja üks eestvedajatest

Tallinna Botaanikaaia teadusdirektorina töötanud Andres Tarand oli üks võtmetegelasi 40 kirja aktsioonis, kus Eesti haritlased protestisid pretsedenditult lahtise tekstiga venestamise vastu ja püüdsid kaitsta mõne nädala eest nõukogude võimu vastastel meeleavaldustel miilitsa jõhkra kohtlemise ohvriks langenud koolinoori, kelle seas olid ka Andrese pojad Indrek ja Kaarel.

"Oli vaja anda rahvale signaal, et keegi mõtleb ka nende peale. Oli tegemist ju üsna kõva venestamisega, seda pole mõtet varjata. Üldiselt on eestlaste hulgas levinud niisugune negatiivne maailmavaade, et meie ei saa midagi ja meil ei saa siin millegagi hakkama. Kõik nad tulevad teevad meile ikka ära. Ühesõnaga, et selle vastu oli vaja mingi väike ärkamine," rääkis Tarand.

Marju Lauristin ütles, et Andres Tarand on alati olnud see, keda väga usaldatakse ja kellele antakse alati mingeid ohtlikud rollid. "40 kirja puhul pidi Andres hoolitsema, et originaalsed allkirjad oleks väga hästi varjatud. Keegi peale tema ei teadnud, kuidas see oli, tema seda korraldas, kõik teda usaldasid," rääkis Lauristin.

40 kirja aktsioon maksis Andres Tarandile botaanikaaia teadusdirektori töökoha, kuid esimestel vabadel valimistel 1990. aastal valiti ta ülemnõukogusse. Kui Vene tankid 1991. aasta jaanuaris Vilniuses rahvast ründasid, oli just Tarand see, kes vastutas Eestis plaan B eest.

Augustis 1991, kasutades ära Moskvas tekkinud segadust, otsustas ülemnõukogu, sealhulgas Andres Tarand, Marju Lauristin ja mitu meie aja väljapaistvat poliitikut, taastada Eesti iseseisvuse. "Andres Tarandile peab tänulik olema, et see vabariik üldse on. Tema õlg oli ikka kõva selle all," tõdes Lauristin.

Pool aastat jõulurahuvalitsuse peaministrina

Andres Tarand kuulus hiljem korduvalt riigikokku, asutas ja juhtis Mõõdukate erakonda, oli keskkonnaminister ning kui riigikogu avaldas Mart Laarile seoses rublatehinguga umbusaldust, sai 1994. aasta novembris peaministriks. "Peaministrina hüppasin ma ikka pea ees tundmatus kohas vette," lausus nüüd Tarand ise. "See oli lihtsalt nii, et Laari valitsus tuli korralikult lõpuni viia ja nii ma ka selle ülesande püstitasin."

Tarandi valitsust hakati kutsuma jõulurahuvalitsuseks, sest selle üks põhilisi eesmärke oli püsida kuni poole aasta pärast toimuvate valimisteni ning sel ajal ei tehtud suuri muudatusi.

Tarand oli valitsusjuht pool aastat. 1995. aasta kevade valimistel oli Andres Tarand küll menukas, kuid see polnud piisav, et jätkata peaministrina. Lauristin usub, et kui asjalood oleks toona teisiti läinud ja ka praegune poliitikamaastik teistsugune.

"Kui Andres oleks jätkanud peaministrina, siis võib-olla meil ei oleks praegu seda EKRE probleemi. Sest Andres oli usaldusväärne kindel kõigile, ka nendele inimestele, kelle taolised praegu näiteks leiavad endale mingisuguse võluvitsa Helmetes. Andres pole kunagi rääkinud siledat juttu, tema on alati öelnud ära, mis on," arutles Lauristin.

Poliitilise karjääri kestel oli Tarand neljas riigikogu koosseisus ja korra ka Euroopa parlamendi saadik. Viimased kümmekond aastat on ta pensionär, kes hoiab siiski aktiivselt näppu pulsil - seda enam, et tema mõlemad pojad on rohkem või vähem poliitika- ja ühiskonnaelus sees.

"Mina oletasin aasta tagasi või natuke rohkem, et nüüd me jõuame sinna, kus kõik räägivad kõigiga ja isegi vabandavad, kui on selleks põhjust /.../ kui sa oled lolli mänginud, siis tuleb ka vabandada. Seda õhustikku parandama peavad uued inimesed. Nad peavad tulema, valijad peavad ka seda mõistma. Kuidagi ettevaatlikult ja pehmelt veendes peaks olema võimalik eestlast mõjutada, et parem on, kui ei sõima avalikut. Ei ähvarda avalikult. Võimukandjad ei ole selleks loodud. Nad on rahva teenrid."  

Toimetaja: Indrek Kuus

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: