Randjärv: olen otsustanud tegevpoliitikast ära minna, seisan teelahkmel
Mis tähendab olla kaktus asfaldil? Endine Tartu linnapea, kultuuriminister, riigikogu aseesimees, Viimsi vallavanem Laine Randjärv, viimaseid kuid Reformierakonna juhatuse liige, kas teie teate vastust?
Kui suurt hingesugulust te tunnete Tartu abilinnapea Monica Rannaga, kes peab Keskerakonna sisetüli tõttu nüüd ametist lahkuma?
Eks väike paralleel ikka on, sest ka Monica [Rand] kutsuti pärast [kohalikke] valimisi teisest linnast abilinnapeaks Tartusse, kus ta ei olnud kandideerinud.
Samamoodi kutsus Reformierakond teid Viimsisse vallavanemaks, läksite ja mõne aja pärast olite silmitsi koduerakonna fraktsiooni vaenulikkusega?
Osa sellest väitest on õige, aga mitte kõik. Tõepoolest mind kutsuti sinna, ja väga ma vastu ei põtkinud.
Läksin Viimsisse suurte ootustega, huvi ja uudishimuga, eriti mind moosima ei pidanud. Suurema osa ajast tundsin fraktsiooni toetust, vaenulikkust ei märganud, pigem oli mõne inimesega väärtushinnangute sobimatus.
Mida tähendas lause teie tagasiastumise teates: "Võtan poliitilise vastutuse ja astun Viimsi vallavanema kohalt tagasi, sest juhtimistasandil puudub üksmeel."?
Kui inimene kutsutakse vallavanemaks ehk tegevjuhiks nö poolel teel ja ta ei ole sellest ringkonnast valitud, on tal palju vähem hoobasid, et enda mõtteid ja plaane ellu viia, sest koalitsiooni ideed on juba kokku lepitud. Kui siis tuled, istutatakse sind nagu kaktus keset asfalti maha ja pead kohanema olukorraga.
Kaktus keset asfalti – see võib olla väga üksildane tunne?
Ebatavaline tunne, sest kaktus asfaldis ei kasva. Muidugi võib kasvada ka üksinda, kui on hea orgaaniline keskkond. Aga siin see kaktus selles asfaldis ei juurdunud.
Kaktusel on tavaliselt teravad okkad.
Kaktused on erinevad, on ka okasteta ja mõnedel on näiliselt pehmed okkad. (Naerab) Metafoori "kaktus versus asfalt" juures on peamine siiski keskkonna sobimatus taimele. Samamoodi võiks pakkuda kujundiks "palm jäämäe peal".
Kes Viimsi valda tegelikult juhib?
Volikogu.
Mina ei kavatse kedagi nimeliselt välja tuua ega kritiseerida, sest pärast kaklust rusikatega ei vehita ja omavahelisi suhteid avalikult ei klaarita. On aga tõsi, et mul ei klappinud koostöö inimestega, kes on Viimsi vallas juhtpositsioonidel ja kui ei ole vastastikust usaldust, siis tegelikult tulebki ära minna.
Kuidas on nii, et Viimsis teevad Reformierakonna eest otsuseid inimesed, kes erakonda ei kuulu, näiteks Taavi Kotka?
Kohalikel valimistel ei pea kandidaat olema erakonna liige ja kandideerima kutsutakse ka erakonnavälised inimesed, et nad annaksid oma nime ja mainega erakonna nimekirjale jõudu juurde. Seetõttu juhtus ka Viimsis nii, et Reformierakonna nimekirjas kandideeris palju väärikaid inimesi, kellest volikokku sai neli erakonnaliiget ja viis mitteerakondlast.
Erakondlikkus oli mitmel puhul miinus, mitte pluss.
Miks on Viimsi valla maine selline... küsitav või kahtlane?
Kohaliku võimu ebastabiilsuse maine on Viimsit tõesti pikalt saatnud. Mis on kahetsusväärne, kuna see ei innusta inimesi tulema kohalikku poliitikasse.
See pole ainult ebastabiilsuse, vaid ka kahtlustuste ja hämaruse maine.
Vastab tõele, jah. Inimesed on olnud üksteise suhtes kahtlustavad, on mitmeid lugusid, mis käivad inimestega kaasas läbi aastate. Seal on mõnusad kinnistud, seal on ilus kant, erinevad huvid...
Hinnaline kinnisvara.
Hinnaline kinnisvara... Samal ajal põlisasukad kurvastavad, et nende kunagised karja- või heinamaad on elamutega tihedalt täis ehitatud. Kõik ihkavad mere lähedale, ilusaid vaateid, eks seetõttu on Viimsi ihaldatud ja hinnaline koht.
Kuu aega pärast Viimsi vallavanemaks saamist ütlesite, et teid on positiivselt üllatanud äratundmine, et vaatamata paljude aastate jooksul meedias loodud "keerulise valla" mainele ei vasta see tegelikult tõele. Praegu olete targem?
Olen targem, jah. Tegin – siiralt – suure naudinguga seda tööd. Paistis, et teha on palju, võibolla olin liiga sinisilm, liiga entusiastlik, tahtsin liiga kiiresti tulemusi saada.
On's vallavanem poliitiline ametikoht?
Minu meelest on.
Kas nüüd on teile poliitikaga kõik?
Jah. Olen otsustanud tegevpoliitikast ära minna, seisan teelahkmel ja otsin uusi väljakutseid. Praegu olen aja maha võtnud, et rahulikult elu üle järele mõelda.
Olete ka mõelnud, kui palju võib teid tulevikus segada poliitiku poliitiline minevik?
Siin ei ole midagi mõelda. See on kindlasti oluline märk, mis jääb igale tipp-poliitikule eluks ajaks külge.
Kui teie teha oleks, sulgeksite ja keelaksite seadusega anonüümsed netikommentaarid, mis – teie sõnul – on "kogu maailma mürgitanud" ja "kurjade mõttepilvede kontsentratsioon on võrreldav globaalse keskkonnareostusega". Palju te neid kommentaare loete?
Mina ei loe. Delfi, Postimehe ja Õhtulehe kommentaaride lugemisest loobusin aastaid tagasi, sest see ei olnud edasiviiv.
Saite haiget?
Nii ja naa. Algusaastatel sain haiget, aga eks ma olen end koolitanud ja paksu nahka kasvatanud ning aru saanud, et sellega pole midagi ette võtta. Kui ma need kommentaarid endasse lasen, siis võtan solvaja märgi külge. Öeldakse ju, et kanda solvaja peale viha, tähendab kanda tema tehtud häbimärki. Nii et olen ka kõigil oma lähedastel soovitanud mitte lugeda anonüümseid kommentaare.
Kas lobistiks minek on üks poliitikast lahkuja loogilisi võimalusi, nagu on teinud näiteks Arto Aas, Martin Kukk, Andres Anvelt, Marko Pomerants?
See on kindlasti üks võimalus. Need inimesed omavad suurt suhtevõrgustikku, informatsiooni, tunnevad seadusloome kujunemist, kuidas läbirääkimised käivad...
Minu meelest on vale, et lobismi seadust ei ole ikka veel vastu võetud. See oleks aus, siis oleks teada, kes millist organisatsiooni esindab. Ega lobist ilma seaduseta tegutsemata jäta, lihtsalt ta tegutseb varjatult.
Võibolla lähete teie tagasi oma juurte juurde? Elukutselt olete koorijuht ja muusikaõpetaja, töötanud ka Elleri muusikakoolis, Eesti Muusikaakadeemia Tartu filiaali juhataja ja Vanemuise kontserdimaja direktorina.
Minul on tõesti suur õnn, et mul on diplom, on eriala, on kutse, võin töötada koolijuhina. Kindlasti oleks koolituse või õpetamisega seotud teema mulle loomulik valik, aga ei välista ka muid võimalusi.
Olete Reformierakonna juhatuse liige. Kas lootsite või loodate, et erakond aitab teil pehmemalt maanduda?
Et kas erakondadel on toiduahelad? Reformierakonnas see küll nii ei ole.
Ehk põhjusel, et Reformierakond on nüüd opositsioonis?
Mingit hirmutavat toiduahelat Reformierakonnas ei ole. Praeguse seisuga ei ole ka mingit erakondlikku ettepanekut või käeulatamist [mulle] sealtpoolt olnud.
Kui mõtlen teile ja Monica Rannale, siis teda ahvatles Keskerakond Tallinnast Tartusse abilinnapeaks kolima, teid kutsus Reformierakond Viimsisse vallavanemaks. Kas neil erakondadel ei peaks olema hilisem vastutus inimeste ees, keda nad tahtsid enda huvides kasutada?
Arvan, et a priori ei peaks. Monical on väiksem poliitiline kogemus, mina olen olnud poliitikas 18 aastat ja illusioone ei loo. Ma ei eeldanud, et kuskil on soe koht ootel, see ei peaks olema ühegi poliitiku eeldus.
On õige arvestada, et kui oled poliitikasse tulnud, siis seal on palju plusse, aga on ka palju ohte ja karisid ning kui lähed ära, tuleb loota eelkõige iseendale.
Reformierakonnal ei ole praegu vist lihtne aeg?
Mina arvan, et praegu pole kellelgi lihtne aeg.
Keskerakond, EKRE ja Isamaa ei ole valitsuses küll nii pessimistlikud.
Olnud ka ise koalitsioonis, ei ole need asjad sugugi nii lihtsad, kui võivad kõrvaltvaatajale tunduda.
Valitsuses on praegu koos väga erinevad erakonnad, ei tea, kellel neist lihtne on. Mitte, et ma neile kaasa tunneksin, aga tegelikkus on teistsugune, kui paistab.
Opositsioonis istumine on kindlasti rusuvam kui valitsuses olemine?
See vastab tõele. Opositsioonis ei ole sul hoobasid tegutsemiseks. Võib olla palju häid mõtteid, aga meie poliitilised mängureeglid võimaldavad koalitsioonil tegutseda opositsioonist olenemata.
Seda on Reformierakond teinud 17 aastat ja päris edukalt.
Ma ootasin seda remarki. Tuleb tunnistada, et kõik erakonnad, kes on saanud olla koalitsioonis, on seda rõõmsasti kasutanud.
Kuritarvitanud?
On kasutanud oma ideede ja maailmavaate elluviimiseks.
Kuritarvitamise teemat mina Reformierakonna katlasse ei võtaks, puusalt ei tulistaks...
Te olete oma koduerakonnale väga lojaalne.
Jah, mul oli väga tore meeskond alguses Tartus ja siis vabariigi valitsuses, kui olin kultuuriminister ja oli raske aeg, [majandussurutis] masu, ja koos sai läbi mindud ka väga ebapopulaarsetest otsustest.
[Endine Tartu linnapea ja mitmekordne peaminister] Andrus Ansip on olnud suurepärane juht, ta oli oma inimeste suhtes karm ja õiglane, kaitses neid ka avalikkuse ees. Pean tänutundega ütlema, et mul on palju positiivseid kogemusi Reformierakonnast ja tipp-poliitikast ka rasketel aegadel.
Teid kutsuski poliitikasse Andrus Ansip 18 aastat tagasi, pakkudes Tartu abilinnapea kohta. Kuidas erineb Ansipi Reformierakond Kaja Kallase Reformierakonnast?
(Paus) See on tegelikult... (hakkab naerma) väga hea küsimus.
Vahepeal on olnud mitu erinevat erakonna juhti, seetõttu ei ole Ansipi-aegne erakond muutunud otse Kaja Kallase aegseks erakonnaks, kõik on toimunud ajapikku. Aga see on erinev.
Milles erinevus seisneb?
Võibolla ma kõlan vana roomlasena, aga meil on uus põlvkond peale tulnud. Väga õige, nii peabki olema.
Kunagi ütles Läti üks kultuuriminister, et tema võib nimetada end valitsuse liikmete hulgas dinosauruseks, sest oli kolm ja pool aastat olnud minister. Kui mõtlen, et olen poliitikas olnud 18 aastat, siis kelleks mina peaksin ennast nimetama?
Kas teie uskusite mullu 3. märtsi õhtul, kui Reformierakond oli võitnud riigikogu valimised, et jääte opositsiooni?
Ei uskunud. Päriselt, mina ei uskunud. Ei tulnud isegi selle peale, et niipidi mõelda.
Miks nii juhtus?
Ma ei arva, et asi oli ainult vastasmängijate kokkulepetes, kuigi mingid kokkulepped võisid praeguste valitsuserakondade vahel juba ette olla. Aga ma arvan, et ka meie ise, meie meeskond ei olnud selleks valmis. Saime nokdauni ilma, et meid olnuks treenitud, kuidas pead kõrvale tõmmata.
Milleks te valmis ei olnud?
Et ilma meieta tehakse koalitsioon, kui meie oleme [valimiste] võitjad.
Kas te mõistate Jüri Ratast kui Keskerakonna esimeest, et ta tegi uue valitsuse just koos EKRE ja Isamaaga?
See oli mulle üllatus. Olin isegi natuke nördinud, kui pehmelt väljenduda.
Kujutasite ette, et Jüri Ratas võinuks minna Kaja Kallase valitsuse välis-, rahandus- või majandusministriks?
Ka seda on väga raske ette kujutada. Ta oli peaministrina eelmises valitsuses, hea tahtmise juures võinuks näha tema tulevikku Euroopa Komisjoni volinikuna, kuhu läks nüüd Kadri Simson. Endisel peaministril on keeruline jääda uude valitsusse mõne ministri kohale. Keeruline on ka see, et Jüri Ratas on noor inimene ja kui noorelt oled nii tipus, siis – kuhu veel? Elu lõpuni ju peaminister olla ei saa.
Eks neid valikuid võinuks olla, hea tahte, heade läbirääkimiste ja hea suhtlemise tulemusena, aga...
Kas suhtlemine ei olnud hea Reformierakonna poolt?
Tundub, jah, et kõik kapseldusid.
Öeldakse, et Reformierakonnal pole sõpru. On see tõsi?
Kui palju on poliitikas üldse sõpru, ma küsin selle peale. Poliitikas on sul palju sõpru, kui oled tüüri juures. Kui sa tüüri juures ei ole, siis on sul palju vaenlasi. Aga tuleb tunnistada, et palju vaenlasi on ka siis, kui oled tüüri juures.
Tegelikest sõpradest saadki aru siis, kui ei ole tüüri juures, valitsemas.
Võibolla on nii, et kui sa ei ole tüüri juures, pole sul mitte palju vaenlasi, vaid tegelikult tajud ükskõiksust ja tühjust enda ümber?
Jah, selle kohta öeldakse, et siis oled sa absoluutselt sõltumatu ja sinust ei sõltu mitte midagi.
Mis praegu Reformierakonnast sõltub?
Reformierakonnal on omad tugevused, ja selleks on Tartu linn. Tartus läheb Reformierakonnal väga hästi ja ma olen selle üle uhke.
Kuidas on Kaja Kallas erakonna esimehena hakkama saanud?
Kaja Kallas on töökas inimene ja näinud vaeva, pingutanud [Reformierakonnas] suhete loomisel ja iseenda kehtestamisel. Ta on visa.
Ja opositsioonijuhina?
Ma ei ole hea hinnangu andja, ei ole igapäevases poliitikas sees...
Lehti loete, raadiot kuulate, telerit vaatate?
Mina ei arva, et lehtedest ja raadiost – vabandust – saab sada protsenti adekvaatse pildi.
Kuidas nii?
Liiga julge avaldus?
Rahvusringhäälingule teen erandi. Muidu on meil ju pealkirja-meedia – lugejad teevad järeldusi pealkirjadest, aga pealkirjad peavad olema sellised, mis kutsuvad lugema. Need, kes viitsivad päriselt loo läbi lugeda, saavad rohkem informatsiooni.
Aga ma ei taha meediat lahata, ei ole siin ka erapooletu.
Kui sa ei ole igapäevaselt riigikogus fraktsiooni tööga seotud, ei saa [sisepoliitika detailidele] hinnangut anda. Olen veel erakonna juhatuses, kes koguneb kaks korda kuus, aga tegeliku arusaamise, milline õhkkond valitseb, kas on pingeid ja probleeme, saab siis, kui oled igapäevaselt fraktsioonis kohal.
Hanno Pevkur jäi Reformierakonna esimehena teie parteis üksi, aga Kaja Kallas?
Tema on suutnud enda ümber koondada inimesi, kes tegutsevad.
Kes on tema meeskond?
Fraktsiooni juhtkond, kindlasti.
On seal ka Kristen Michal?
Kristen Michal on [Reformierakonna] juhatuses.
Teie olete ka juhatuses.
Jah. (Naeratab) Kristen on väga tubli Tallinna piirkonna juht, teeb seda väga professionaalselt, valmistub kohalikeks valimisteks 2021 ja... minu meelest on mängureeglid paigas.
Millised need mängureeglid on? Et Kristen Michal askeldab Tallinnas ja Kaja Kallas Toompeal?
Ma päris niimoodi ei separeeriks. Kindlasti ei ole Kaja Kallasel mõtet askeldada Tallinnas, kui seal Kristen Michal juba askeldab, tema on valitud piirkonna juhiks, tema on tiimi juht. Nii on õige, et Kaja [Kallas] on kontsentreerinud oma tähelepanu erakonna juhtimisele ja ilmselt valmistub [Reformierakonna kongressi järel] järgmiseks valitsemisperioodiks.
Kas teie ei arva, et Reformierakonna poolt peaks Tallinna linnapeakandidaat olema Kaja Kallas?
Ma ei arva seda. Kohalike valimiste kontekstis valmistab valimised ette piirkonna juht ja Kristen on seda väga kaua teinud. Lihtsalt põhjusel, et Kaja on erakonna esimees, ei peaks ta automaatselt saama Tallinna linnapeakandidaadi koha. Minu meelest ta sinna ka ei pürgi.
Kui paljud võivad Reformierakonna kevadisel kongressil Kaja Kallaselt küsida: kes on süüdi, et me opositsioonis oleme?
Süüdistada on alati lihtne ja rahulolematuid on. Mõelgem sellele, et on ka erakondi, kes olid pikalt opositsioonis, aga vaatamata sellele leidsid tegutsemise mõtte ja meeskonna vaimu. Ilmselt on erakondadel nagu ka inimestel vaja erinevaid kogemusi. Muidugi oli erakordselt kurb sattuda aastal 2016 opositsiooni, aga samas andis see mulle uue vaatenurga, teistsuguse ajataju, teistsuguse perspektiivi.
Vaatenurk on madalam ja aeg kulgeb aeglasemalt kui valitsuses?
Jah, opositsioonis sõltub sinust oluliselt vähem kui koalitsioonis ja paljud tegutsemised võivad tunduda ebaratsionaalsetena, et mis ma nüüd tõmblen, kusagile ju ei jõua ja minu ettepanek hääletatakse nagunii maha. Siis tulebki otsida valdkondi ja võimalusi, kus seaduseelnõud ei tekita vastuolu ja koalitsioon hääletab koos opositsiooniga. On ka põnevaid hetki, kus mäng toimub piiri peal...
Näiteks viimati apteegireformi tagasipööramise katse puhul, kus valitsus jäi kaotajaks?
Jah, ja see oli opositsiooni töö, midagi ei juhtunud iseenesest.
Aga Kaja Kallas valitakse Reformierakonna esimeheks tagasi?
Usun küll.
2004-2007 olite Tartu linnapea ja valitsesite seal koos Keskerakonnaga. Millise pilguga vaatate praegu Tartus toimuvat, kus Keskerakond langes opositsiooni ja reformierakondlasest linnapea Urmas Klaas kutsus võimu juurde sotsiaaldemokraadid?
Tartus toimuvat jälgida oli põnev ja kurb samal ajal. See tundus Keskerakonna poolt nii mõttetu tegutsemine, et ei saanud üldse aru. Monica Randa ma ei tunne, aga teine [keskerakondlik] abilinnapea Madis Lepajõe on kultuuri ja spordi valdkonnas tugev tegija, haridusministeeriumi kogemusega, olnud Tartu Maratoni alguse juures – see [tema lahkumise nõudmine] oli nii läbimõtlemata käik...
Eks poliitikas juhtubki nii, et tehakse valesid otsuseid ja siis järatakse tagajärgi.
Mis on Tartu linna eripära? Akadeemiline õhkkond. Ükskõik, kas ollakse koalitsioonis või opositsioonis, üldjuhul on omavaheline suhtlemine selline, et üksteisele ei ole piinlik silma vaadata ja oponenti kohates ei minda teisele poole tänavat, et ei peaks tere ütlema.
Tartus nii ei tehta, nagu [Keskerakonna poolt] tehti.
Sotsidega on aga ennegi Tartus oldud koalitsioonis.
2007. aasta riigikogu valimistel saite Tartu linnapeana 9303 häält, mis oli 3. tulemus Eestis pärast Andrus Ansipit ja Edgar Savisaart. Kui teie ajal tõusnuks teemaks Emajõe äärde tselluloositehase rajamine, siis millise hoiaku oleksite ise võtnud?
Mina oleksin lasknud vähemalt uurida. Ma ei ütle kohe populistlikult, et olen ühel pool või teisel pool, vajaksin rohkem informatsiooni ja seetõttu oleksin olnud selle poolt, et teha [keskkonna] uuringuid.
Tagantjärgi tooksin Nord Streami [gaasijuhtme] näite. Kui valitsus arutas, kas lubada uuringuid Läänemere põhjas, tehti toona populistlik otsus, et need uuringud keelati. Meie teadlaskond jäi paljust infost ilma, Nord Stream tuli ikkagi.
See ei olnud Ansipi valitsuse populistlik, vaid poliitiline otsus.
Nojah, oli poliitiline otsus, okei. Oli ka päris tugev argumentatsioon, et lubada uuringuid ja minu meelest oli vale, et me neid ei lubanud.
Samuti ei vasta tõele jutt, et Emajões on kõik ära uuritud.
Mul oli ka kahju hoiakust nende inimeste suhtes, kes selle [tselluloositehase] ettepaneku ja investeeringu pakkumisega tulid. Seal oli palju inetut sildistamist, nagu meil ikka kipub olema: kõigepealt pannakse plärakas otsaette ja keegi ei uuri, kuidas asjad on. Poliitikas oleme sellega harjunud, siin oleks võinud soliidsemalt käituda.
Pärast neid sõnu julgete veel Tartusse minna?
Olen seda enne ka öelnud. Ikka lähen Tartusse, seal on palju inimesi, kes on minuga sama meelt.
Igaks juhuks täpsustan: ma ei ütle, et oleksin vaimustatud Emajõe kallastel Tartu linnas töötavast tselluloositehasest, aga ei välistanuks selle kontekstis uuringuid. Miks peab arvama, et kui on uuring, siis see tähendab kohe ehitamise otsust? Ent muidugi oli [tehase plaan] teavitamise osas halvasti juhitud protsess.
Kas Viimsi valda võiks ehitada uue põlvkonna tuumajaama?
(Naerab) Kui mõelda suures plaanis, siis kindlasti ei ole tuumajaam vale teema. Tulevikus. Aga ma ei ole kindel, et Viimsis oleks nii palju ruumi, et kõik vajalikud kaitsevööndid ära mahutada, ka on seal palju looduskaitsealust metsa. Puhtpraktiliselt ei ole võimalik tuumajaama sinna ehitada.
Nii, et jälle – ainult mitte minu tagahoovis.
(Laiutab käsi) See "Ainult mitte minu tagahoovis!" on kogu maailma probleem.
Aeg-ajalt arutatakse, kas Eestis oleks vaja laulu- ja tantsupeo seadust. Kas oleks?
Võiks olla. Lätis näiteks on.
Ja koorilaul peaks olema koolides kohustuslik?
Võiks olla. Mina ise olen alates 1975. aastast käinud kõikidel laulupidudel. Kui tunnetad ühtsust, kuidas lava ja [laulu]väljak üheks muutuvad, ühiselt lainetavad, siis need on unistuste hetked, mida elasime üle 1988 "laulva revolutsiooni" ja öölaulupidude ajal. Nii on minus igatsus selle laulu- ja tantsupeo ühise tunde järele.
Koorilaul ainetunnina on praegu ärksamate direktorite poolt võimaldatud, aga muusikaõpetajad, kes on koorijuhid koolides, ei ole tasustatud võrdselt tavalise koolitunniga.
Aga kas meie laulupeol võiks kõlada ka mõni vene- või ingliskeelne laul?
Vaat mina olen olnud selles leeris, kes seda ei toeta. Ja poliitiliselt ei tohiks seda niikuinii paika panna, sest meil on laulupeo kunstiline juht, on professionaalne žürii, kes otsustavad, milline on laulupea kava. Aga kus me veel saame eesti loomingut esitada, kui mitte Eestis? Las see jääda eesti peoks.
Kui teater NO99 lõpetas tegevuse, oli teil siis hea meel?
Ei olnud. Igasuguse kultuuriasutuse uste sulgemine ei ole kunagi hea. See hääbumine või mõtete otsasaamine... Kujutan ette, kuhu te selle küsimusega tüürite.
Just, tüürin sinna, et nende etendus "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" oli teile – kandsite siis kultuuriministrina perekonnanime Jänes – valus vaadata.
Nooh, oli huvitav kogemus. Käisin seda kaks korda vaatamas, esitlesin seda isegi Peterburis festivalil Baltiiski Dom, kus pidasin sütitava sissejuhatava kõne etenduse toredusest.
Üldiselt oli see üliandekas etendus, kuigi paar kohta tegid isiklikult haiget ja alandasid mind. Ent tegelikult ei alandatud mitte inimest Laine Jänest, vaid kultuuriministrit teatud poliitiliste otsuste pärast, sest oli [majandussurutis] masu ja eelarve üleüldine kärpimine kõikidel kultuuriasutustel. Seega ma saan aru, miks NO seda tegi.
Ühiskonnakriitiline teater on meie kultuuriruumi rikastav. NO võttis järjest ette paljud poliitikud, mis seal ikka. See ongi meie [poliitikute] saatus. Sa oled poliitikas ja oodata, et keegi tuleb sinu pead paitama, seda ei juhtu eluilmaski.
Kuulge, kui vaatasite NO-s surnud jänese pilte, kas te ei mõelnud: see oli viga, et kevadel 2007 panite Tartu linnapea koha maha ja läksite Ansipi valitsusse kultuuriministriks?
(Naerab)
Ei, sellist mõtet ei olnud mul kordagi.
(Vehib rahustavalt käega)
Aga kõik läheb ju üle.