Karl Soonpää päevik 27. märtsil 1940. aastal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Riigikontrolör Karl Soonpää kirjutas 80 aastat tagasi, 27. märtsil 1940 oma päevikusse:

27. märts. Läänefrondil jällegi muutuseta. Sõjategevus puudunud peaaegu täielikult. Sõdijate rahvas nagu paistab uskuvat, et tal õigus nõuda sündmusi, kuid need visad tulema. Soome-Vene konflikt oli nendele nagu Jumalast antud juhus, kuid jällegi libises see viivitamise ja passiivsuse tõttu. Prantslane kui impulsiivne rahvus reageeris kõige kiiremini [peaminister] Daladier' kukutamisega.

Et plaanid olid laiad, tõendab ka [briti riigimees] Lloyd George "Rahvalehes". Ta ütleb, et mitte üksi põhjas ja Skandinaavias, vaid ka Mustal merel ja Balkanil oleks süttinud sõjatuluke, kuna ei Maginot' ega Siegfriedi liinide rünnatavusse tema ei usu: peaks leitama võimsam lõhkeaine kui seni tuntud, et võtta ette offensiivi nendele.

Paistab tõepoolest, et on jälle tekkinud olukord, analoogiline keskaegsele: fortifikatsioonikunst on ette jõudnud rünnakrelvadest. Seepärast Saksa doktriin – rünnata, rünnata ja rünnata – peab kõrvale jääma, aset andes "piiramisele"-blokaadile.

Või leitakse siiski relv, mis küllalt võimas ründamiseks? Kas oli Saksa kuuldused Blitzkrieg'ist ainult hooplemine või on seal midagi?

Kell 17 maj-komitee koosolek. Mamini ametkond sooviks üle võtta rahva nõudmised usaldusvalitsuse vastu, kuna viimane üksikisikuid šikaneerida püüdvat ja pakkuvat 30–40% akkorde. Ometi tehtakse mõistlik otsus, et organiseerida nõudjaid kas pankade või advokaatide büroo ümber, kes oleks parajaks partneriks usald-valitsusele.

Sõja- ja välisministeeriumid on tahtnud tarvitada riigi ostueesõigust, et osta maju us-val. Mamin küsib, kuidas toimida. Soovitan küsimust laites igal üksikul juhul lasta kaaluda mamini eelarvekommisjonis, kes laseks asjatundjatel majad üle vaadata ja siis saaks asi otsustatud valitsuses.

[Siseminister August] Jürima – vastu. Arvab, et V. V. peaks kõigepealt otsustama, kas tarvis osta või mitte. Mamin arvab, et inseneride kommisjon peaks läbi vaatama maja, hinna ja tarviduse kohta peaks seisukoha võtma eelarvekommisjon ja siis otsustaks Vab. Val. Nii ka jääb. Selgub, et tehingud, mis seni tehtud, on hinnalt soolased ( Jakobi maja – 28.500 kr. j.t. sarn.).

Arvatakse, et peaks kõvemini kontrollima, et pangad ei annaks laenu. Ka valitsus ei peaks ruttama ostma, sest see ergutaks kodanikke veel rohkem seda tegema, mis hindu veel kõrgemale ajaks.

Läti kred.-pank olevat ostnud Saksa maju – 4000 tükki 50 milj. lati eest. A. Behrzins tähendanud Piipi küsimuse peale, et tema ei tea, kas maksis palju või vähe, see selgub nii 5 aasta pärast, kui majad müüdud. Jälle arvab osa, et ka meil valitsus peaks katsuma ära osta.

Mina küll ei poolda, et seda teeks riik otseselt, sest riik on halb varanduste realiseerija: ta ei taha kodanikult võtta täit hinda. Soodsatel tingimustel andes aga tuleb, või vähemalt tundub, korruptsioon.

Arvatakse, et praegu ei maksa niisuguse pakkumisega minna – ka see tõstaks hinda. Nottbeckki olevat [sotsiaalminister Oskar] Kaskile öelnud, et [Saksa Usaldusvalitsuse Eesti usaldusmees, endine riigivanem Jaan] Teemant soovitanud usaldusvalitsusele maju mitte liiga odavalt müüa – see ajaks majade hinna alla!

Kui see tõsi, siis on ju lugu ennekuulmatu! Usaldusmees hoolitseb ju siis selle eest, et meil rohkem tuleks maksta Saksamaale!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: