Tumeturism: vaesusest ja mürgiaurudest on saanud Indoneesias turismiatraktsioon ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Igas kuus külastavad tuhanded turistid Indoneesias asuvat vulkaani, kus asub maailma looduslikult kõige happelisem järv, aga kus töötab ühtlasi ka väävlikaevandus, mille töövõtted pole sajandeid muutunud. Tegemist on nn tumeturismiga, kus inimlikust viletsusest saab massiturismi müügiartikkel.

Kui kujutada põrguriiki maa peal, siis Kawah Ijen võiks olla selle pealinn. See pole küll Indoneesia suurim vulkaan – kraatri mõõdud on 900 korda 600 meetrit –, aga seal asub maailma looduslikult kõige happelisem järv, hingematvad vaated ning töötav väävlikaevandus, mis pärit justkui keskajast. Just see komplekt on Kawah Ijenist teinud magneti kerget närvikõdi otsivate turistide jaoks. Vaesusest ja mürgiaurudest on saanud sotsiaalmeedias #seiklus, #väävelhape ja #oht, vahendas "Pealtnägija".

Üle Bali mere sõites tervitab Java saare idapoolses otsas asuva vulkaani siluett iga saabujat. Läbi džungli viib tee Banyuwangi, 1800 meetri kõrgusel asuvasse baaslaagrisse. Seal tunneb end koduselt Heinz von Holzen. Šveitslane elab Indoneesias 30 aastat, on abielus kohaliku daamiga ja peab Balil ühte sealset tipprestorani. Gastronoomia kõrval on tema kirg aga vulkaanide pildistamine.

"Mul tuleb kananahk ihule, mõeldes esimesest korrast, kui sinna üles läksin. Olin üksi. Siis teadsid vulkaanist vähesed. Nägin väävlikandjaid. Kuulsin nende köhimist. See kajab mul tänaseni kõrvus. See oli nagu appikarje," meenutas Holzen.

Turistide hordid käivad kaevandust vaatamas

Kui päeval on baaslaager inimtühi, siis keskööl toimub ümbersünd. Keskväljak täitub tuurikorraldajate maasturitega. Tänavakaubitsejad tõuklevad. Seal on taksod, väävlist kujukeste müüjad ja isehakanud ekskursioonijuhid. Turistide hordid, keda käib umbes 10 000 kuus, õpivad gaasimaski pähe panema.

"Mulle räägiti, et on vapustav vaadata selle kaevanduse töölisi. See pole peamine põhjus, ent osaliselt siiski," ütles üks turist.

Kawah Ijeni väävlikaevandus on saanud suureks turismiatraktsiooniks. Autor/allikas: ERR

Mäkke ronimine algab pimedas ja on nõrgematele üpris kurnav, aga päikesetõusul avaneb lummav värvidemäng. Etenduse tipphetk, mida tuurikorraldajad boonusena müüvad, on aktiivse kraatri põhjas töötav väävlikaevandus, mille töömeetodid pole muutunud sajandeid.

"On veidi häiriv küll. Oleme nagu mingid piilujad," ütles üks turist. "Selline massiturism pole küll midagi head," tõdes teine.

Samal ajal, kui turistid selfisid klõpsivad, murravad kaevurid maaki ilma kaitsevahenditeta. Nende seas 45-aastane Bussayri, kes töötanud seal 16-aastasest alates.

"Ma ei kasuta gaasimaski, aga mul on sall. Niisutan seda veega, siis saan hingata. See häirib vähem kui gaasimask," ütles ta.

Iga päev murrab ta lahti ja tassib turjal kraatri nõlvast üles kokku 80 kilo väävlit.

Väävliköögi tööline: tööl olles ma ei mõtle tervisest, vaid rahast

Igal kaevuril on mingi tervisemure. Vääveldioksiidi hingamine põhjustab kopsuhaigusi, oksendamist, närvisüsteemi häireid. Ehkki ametlikku statistikat keegi ei pea, on kohalike sõnul kaevuri keskmine eluiga 50 aastat.

"Kõige enam häirib see magades. Silmad on põletikus, ma ei saa neid kinni panna. Kraatris on kogu aeg suits. See ründab kopsusid. Sa köhid kogu aeg," kirjeldas väävlikandja Muliono.

Väävlikatla ääres joonistub välja massiturismi paradoks. Ühelt poolt asub vulkaan looduskaitsealal, kuhu pääsemiseks tuleb maksta tasu. Teisalt on kraatrisse sisenemine ametlikult võõrastele keelatud. Kuid keegi sellest ei hooli – vastupidi, väikese lisatasu eest tehakse sinna isetegelikke ekskursioone.

Kaevurid ja kandjad, kes liiga nõrgaks jäänud, jõuavad tihtipeale nn väävlikööki. Seal toimub tooraine kuumutamine ja filtreerimine, mis läheb edasi ekspordiks ja jõuab näiteks paljude kohvi sisse, sest ühendit kasutatakse peamiselt roosuhkru rafineerimisel.

"Mul pole valikut. Tööl olles ei mõtle ma tervisest, vaid rahast, mida teenin pere elatamiseks. Mu isa ja vanaisa töötasid samuti vulkaanis. Väävel on siin saare osas ainus sissetulekuallikas," tõdes väävliköögi töötaja Subandi.

Bussayri vahetab päeva saagi kaevandusfirma kontoris rahaks – 80 kilo eest 100 000 ruupiat ehk veidi alla 5 euro.

"Me teeme rasket tööd, aga vähemalt teenime ausalt elatist. Teised sooritavad kuritegusid. Mina olen väävlikaevur. Teen seda tööd südamega," ütles ta.

Kawah Ijeni väävlikaevandus on saanud suureks turismiatraktsiooniks. Autor/allikas: ERR

Kaevurite viletsusest liigutatud restoraniomanik otsustas midagi ära teha ja tuttava inseneri abil disainiti 200 spetsiaalset käru, millega mehed saavad maaki mäest alla kolme kilomeetri kaugusele külla tuua.

"Need on meie kuulsad kärud, mille väljatöötasime. Algul kasutasid vedajad neid nii, nagu meie ette kujutasime, ja tõid väävlit mäe otsast alla. Aga peagi mõistsid nad, et kärusid saab kasutada ka turistitaksodena. Paljud turistid pole kuigi heas vormis. Nii istuvadki nad kärusse ja väävlivedajad viivad nad üles mäkke," rääkis Heinz von Holzen.

Kaevurid pidid valima väävli ja turistide vahel

On mõistetav, miks kohalikud turiste tervitavad. Üks isetegelik ekskursioon või turisti kärutamine üles-alla võib sisse tuua mitme päeva palga ilma eriliselt konti murdmata. Kärude sponsoril on selles osas vastuolulised tunded.

"Aga probleem on selles, et mingil hetkel sundis kaevandusfirma vedajaid valima väävli ja turistide vahel. Paljud valisid turistid. Nüüd on oht, et kui pole palju turiste, nagu näiteks täna, siis jõuad päeva lõpus koju ilma rahata," selgitas Holzen.

Šveitsi metseen andis kärude osas alla ja toetab nüüd hoopis kohalikku kooli, kus õpivad kaevurite lapsed, lootuses, et haridus lubab neil tulevikus teha midagi muud.

Kawah Ijeni väävlikaevandus on saanud suureks turismiatraktsiooniks. Autor/allikas: ERR

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: