Omavalitsused sunnivad üha rohkem inimesi oma rongavanemate hoolduskulusid kandma ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Ametnike sõnul on üha rohkem inimesi sunnitud tasuma oma võõrandunud vanemate hooldekodukulusid ning selle pinnalt tekib ka üha rohkem kohtuvaidlusi.

Hinnanguliselt saab mitusada eestimaalast iga aasta omavalitsustelt nõude võõrandunud vanema eest ülalpidamiskulusid maksma hakata, vahendas "Pealtnägija".

Saatele rääkis oma loo 40-aastane Viljandi mees Alar. Alar sündis 1979. aastal Viljandis koka ja taksojuhi perre, kus oli ees juba neli aastat vanem vend. Kui olmeliselt olid asjad korras, siis isa Augustil süvenes pärast teise lapse sündi viinaviga ning sellest vanusest, kui Alar ise asju mäletama hakkab, ka vägivaldsus.

"Lapsepõlvest ma mäletangi seda, nagu Vene aja uksed olid - krigisesid-kragisesid - ja kui võti sinna lukuauku läks, siis hirm käis läbi, et kas nüüd on tegu kaine isaga, kes koju tuli, või on purjus ja läheb jälle emaga madinaks," meenutas Alar.

"Ikka kaitsed oma ema. Kui see peksmine käis, läksin vahele, sain ka mina rusikahoope ja kõike. Vend oli juba vähe suurem ja oskas ehk vähe rohkem karta. Vähemalt ma ei mäleta, et vend oleks nii tuliselt sinna vahele läinud. Aga jah, sain ka mina hoope /.../ Praegu tekitavad need sellist viha, kus mul on endal kolm väikest last ja ma ei kujutaks ette, et ma tõstaks nende vastu käe, aga too aeg ikka ma arvan, et ma andsin talle andeks ja isa on ikka kallis ja," lisas ta.

Paraku ei pöördunud ema miilitsasse ega sekkunud ka kõrvalised. Aja jooksul tekkis isal kõrvalsuhe ning ta viibis mõnikord nädalate kaupa perest eemal. Kui Alar oli seitsmeaastane, tekkis lõpuks võimalus ja naine kolis poegadega mehest lahku.

"Tegelikult see kolimine oli ka põgenemine. See ei olnud selline, et auto tuli ette ja rahulikult tõstsime. See oli põgenemine. Enamus asju jäi meil maha Lutsu tänavale, kus elasime. See oli selline põgenemine, et nüüd tuli hea hetk ja nüüd läheme," rääkis Alar.

Hilisemate sündmuste seisukohalt on olulised kaks nüanssi – Alari ema ei teinud kunagi ametlikku kaebust vägivaldsuse kohta ja teiseks, abielu küll lahutati, aga aastaid pärast lahkukolimist ja naine ei nõudnud mehelt laste elatisraha. Seda enam, et August ei tundnud ka poegade vastu huvi. Mingi kontakt nendega taastus alles 1990. aastatel, kui poistest olid saanud juba täismehed ja Augustist padujoodik. Pojad aitasid aeg-ajalt isal toitu ja eluaset leida. 

"Hale hakkas. Hakkakski lihtsalt hale nii, nagu hakkab igast kerjusest veidi kahju ja eks ta nii oligi. Algul võib-olla tekitas see kõne viha, aga panid toru ära, et ega see mult tükki küljest ei võta, ma panen selle koti kokku talle. Kuigi raha ma küll kunagi anda ei tahtnud talle, sest ma teadsin, kuhu see läheb," selgitas Alar.

Alar elab juba 15 aastat koos Agega, kellega neil on kolm last. Aastate jooksul piirdusid kontaktid isaga korra-paariga aastas, kuniks veel enne kohtumist Agega võttis Alariga ühendust Viljandi linnavalitsus.

"Kõne tuli Helmen Kütilt, et isa on teil päris täbaras olukorras. Siis ma läksin temaga koos sinna. /.../ Helmen Küti nähes ma ütlesin, et tunnista nüüd ise ka Kusti, et sa ei ole ju olnud mingi isa ja siis ta tunnistas seda ise ka, et ega ma ei ole olnud, jah, poistele ja sellest piisas. Helmen Kütt sai sellest aru ja kõik ja linn tegeles temaga," rääkis Alar.

Omavalitsus nõuab lastelt osa hoolduskuludest

Kõik need detailid on äärmiselt isiklikud ning valusad, kuid Alar ja tema lähedased rääkisid saates sellest avalikult, sest neile tundub ülekohtune, mis edasi juhtus. Nimelt 2018. aasta varakevadel laekus Alarile, tema vennale ja viimase täisealisele tütrele kiri, mis teatas, et toimetulekuraskustega August paigutatakse alaliselt hooldekodusse ning see osa kohatasust, mida pension ei kata, tuleks tasuda neil. 

Viljandi linna sotsiaalosakonna juhataja Livia Kase sõnul ütlevad vahepeal täpsutunud seadused, et kuni hoolealusel on elusolevaid maksejõulisi järglasi, ei saa omavalitsus üksi nende kulusid katta. Pärast poegadega rääkimist ja paberite uurimist asuski linn nüüd seisukohale, et August polnud küll musterisa, kuid suhe ei katkenud 1980. aastatel siiski täielikult. Leiti, et õiglane on, kui linn võtab enda kanda 40 protsenti ja lähedased 60 protsenti Augusti kohatasu puudujäävast osast ehk kokkuvõttes jäi poegade kanda toona 200 eurot kuus.

"Ka linnavalitsus püüdis õiglase otsuse teha. Me ei saagi ju võrrelda seda olukorda sellega, kus tõesti vanem ei ole absoluutselt lapse kasvatamisse panustanud või kui ta natukene ikkagi on," selgitas Kask.

Omavalitsuse sõnul püüavad nad alati aidata, aga sotsiaalkulud on niigi suured, mistõttu raha ei pilluta ka pimesi. Lähedasi ärritas aga sõnum, et kui pojad ei maksa, keeratakse nõue vanema venna tütre ehk täiskasvanud lapselapse kraesse, kes pole vanaisa praktiliselt näinudki.

Omavalitsusi koolitava juristi Katrin Orava sõnul ei ole see tähtis, kas inimene on oma vanavanemat kunagi näinudki. "See tegelikult ei mängi rolli, sest nagu ei mängi rolli ka see, kas vanem on olnud hea või nii-öelda halb vanem. Kes siis hindab, kas ülalpidamist võiks saada ainult see vanem, kes on olnud terve elu abielus või ei ole. Nii ei saa vaadata, kas nad siis tunnevad või ei tunne. Sellist praktikat meil ei ole," selgitas Orav.

Vaidlusi on üha enam

Perekonnaseadus ütleb, et nii nagu vanemad peavad lapsi toitma ja katma kuni täisealiseks saamiseni, peavad järglased hiljem vanemaid hooldama. Sotsiaalseadustik ei luba kohalikel omavalitsustel üldjuhul neid kulusid ka täielikult enda kanda võtta.

Need reeglid on kehtinud juba aastaid, kuid viimasel ajal on omavalitsused hakanud neid ka rangemalt täitma, mistõttu tekib varasemast rohkem konflikte nagu Alari ja Augusti juhtum.

Eraldi üleriiklikku arvestust selle kohta ei peeta, aga asjaosaliste sõnul saadetakse aastas Eestis üle 300 nõude bioloogilistele järglastele tasuda oma vanema hoolekande eest, hoolimata sellest, kui halvasti vanem omal ajal käitus.

"Eks see siis näitab teatud pilti peresuhetest. Ma ise ka ei kujuta ette, kuidas see on mõeldav, et ma ei tea, kuidas mu vanematel läheb ja siis nüüd paigutatakse hooldekodusse ilma minu teadmata. Aga see on võimalik, kui peresuhted on sellised, et lapsed ja vanemad läbi ei käi," kommenteeris sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonna juhataja Häli Tarum.

Tarum, Orav ja teised spetsialistid toonitavad, et emotsionaalselt võib vanem olla käitunud halvasti, aga reeglites on ainult mõned väga ranged erandid, mil laps ei pea ülalpidamise eest maksma. Näiteks võidakse järglane vabastada, kui ta tõestab, et vanem jättis ta lapsepõlves täiesti hooletusse, ta on ise oma abivajaduse põhjustanud, sooritas lähikondse suhtes raske kuriteo, millega kaasnes karistus, või järglasel pole raha.

"Kui sissetulek on piisav, ma võiksin seda teha, aga põhimõtteliselt on see ebaõiglane, sest mina ei ole temalt kunagi ülalpidamist saanud, siis selle jaoks on vaja minna kohtusse. Seda ei saa kohalik omavalitsus öelda, hinnates ise tõendeid, et olgu, mulle tundub, et võib-olla siis tõesti vabastame," rääkis Orav.

Kohtuniku Triin Uusen-Nacke sõnul võib kohus inimese täielikult vabastada ülalpidamiskohustusest või seda vähendada erandlikel juhtudel. "Seda siis, kui ülalpidamiskohustuse täitmine oleks seda kohustatud isiku suhtes ehk praegusel juhul lapse suhtes äärmiselt ebaõiglane. Mis on ebaõiglane, on kohtu kaalutlusotsus," rääkis Uusen-Nacke.

Kohus otsustas poegade kahjuks

Enamik sellises olukorras inimesi lõpuks ikkagi maksavad, kuid Alar ja tema vend pöördusid kohtusse, väites muu hulgas, et isa ei pidanud neid lapsena üleval, oli vägivaldne, põhjustas ise alkoholilembusega oma tervisehädad ja tagatipuks, et mõlemal vennal on endal suured pered, mistõttu hoolduskulude nõudmine neilt oleks ebaõiglane.

"Mina ütlen ausalt, et minule tundus see ebaõiglane ja ma tõesti südamest arvasin, et siin peaks ikkagi vabastama täielikult lapsed. /.../ Aga eks tihti kahjuks ongi nii, et kohtust õiglust ei saa, saab õigust," tõdes Alari jurist Piret Pallo.

2018. aasta detsembris tulnud Tartu maakohtu lahend ja 2019. aasta aprillis tehtud ringkonnakohtu lahend jätsid pojad kaotajaks. Isa August ütles kohtus ise, et oli vägivaldne küll ema vastu, aga laste pihta ta kätt ei tõstnud. Asjaga viimati tegelenud kohtuniku Triin Uusen-Nacke sõnul tegi otsuse ühelt poolt keeruliseks see, et väidetav vägivald toimus rohkem kui 30 aastat tagasi ning seda ei fikseeritud, teisalt, isegi kui isa oli ema suhtes vägivaldne, ei tähenda see automaatselt ka poegade väärkohtlemist. 

"Kohus otsustab ikkagi talle esitatud tõendite põhjal selle konkreetse juhtumi puhul. Ehk kui kohtule ei ole esitatud asjaolusid, mis ilmselgelt viitaksid lapse väärkohtlemisele, siis ei ole kohtul võimalik tuvastada ka ülalpidamiskohustuse puudumist," selgitas Uusen-Nacke.

"Ega neid dokumentaalseid tõendeid ju praktiliselt ei olegi. Mis siis tõenditeks saavad olla, ongi isikute ütlused. Ja meie asjas muidu on see selline perering, et teine vanem ja kohustatud isikud, kes on lapsed, annavad ütlusi, aga meie leidsime veel tolleaegse naabrinaise, kelle juurde kliendi ema koos nende lastega väga tihti jooksis, kui isa vägivalda kasutas ja oma joomapidusid pidas, kes kõike seda tegelikult kinnitas. Ja kinnitas ka seda, et isa elas ikkagi väga lühikest aega nendega koos, ega ta eriti neid ei kasvatanud, toimusid peod ja see tegelikult leidis tõendamist," rääkis Pallo.

"Ülalpidamist nõuab vanem oma lapselt. Seega esmajoones tuleks kohtul ikkagi arvestada vanema ja lapse omavahelist suhet. /.../ Tegemist on äärmuslike juhtumitega ja lapsel tuleb kohtule teha usutavaks see, et esinevad alused ülalpidamiskohustuse vabastamiseks või piiramiseks," ütles Uusen-Nacke.

Kohtu põhjendused on keerulised ja mahukad, aga otsusavaks sai tegelikult see, et isa siiski osales kuigivõrd poiste elus kuni üks oli seitsme- ja teine 11-aastane ning ka hiljem andis neile üksikutel kordadel raha.

Alar eirab kohtuotsust

Kohus toonitab, et sarnaste kaasuste puhul on laste kasuks otsuseid tehtud küll, kuid nendel juhtudel on laps vanema alkoholi liigtarvitamise tõttu jäänud näiteks 
vanavanemate kasvatada või on vanem end ise varatuks muutnud. Augusti puhul pole aga üheselt mõistetav, kas tema tervisehädade taga on alkohol või pelgalt see, et ta on ligi 70-aastane.

"Siin ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et selliseid erakordseid asjaolusid asja materjalidest ei tulenenud. Pere on ikkagi elanud koos ühise perena ja nüüd seda, et täielikult tulevikku suunatud ülalpidamiskohusest neid lapsi vabastada, seda kohus ei tuvastanud," selgitas Uusen-Nacke.

"Muidugi, mõneti ma saan ju riigist aru. Nii on seadused. Muidu me muutuksime ehk kõik mugavaks. Kõik ütleksime, et ta ei ole mind kasvatanud ja nii ongi. Mõneti ma saan aru, et peab uurima. Aga see lastelaste kallale minek on küll veidi ulmeline," sõnas Alar.

Kokkuvõttes on praegu nii, et August viibib hooldekodus Viljandi linna eeskoste all ning viimaste aastate jooksul on ta hooldekodusid väga tihti vahetanud.  Vanem poeg allub kohtuotsusele ja maksab oma osa, mis on tänaseks ligi 150 eurot. Alar seevastu jätab arved maksmata ja võlg kohtutäituri ees on kasvanud juba üle 6000 euro. Aga tema jaoks on asi põhimõtteline.

"Kui sellele asjale punkti saab, siis ma niikuinii pean neid tasuma hakkama. Lihtsalt selline seisukoht on. Saab see pakk kokku ja küll ma siis tasun," ütles ta.

Sotsiaalministeerium sai valitsuselt ülesande pärast koroonakriisi lõppu analüüsida, kas peaks muutma korda, kus lapselapsi kohustatakse maksma võõrandunud vanavanema hooldekodu eest.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: