Toomas Sildam: Eesti vajutas digitaalse käpajälje ÜRO vaibale ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Eesti kokku kutsutud ligi 80 riigi virtuaalkohtumine ÜRO-s.
Eesti kokku kutsutud ligi 80 riigi virtuaalkohtumine ÜRO-s. Autor/allikas: Raigo Pajula/välisministeerium

Ligi 80 riiki vastas ÜRO-s Eesti kutsele rääkida Teise maailmasõja õppetundidest, kuid... seda kohtumist ei toimunudki, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam.

Mida on praegu üldse rääkida ÜRO Julgeolekunõukogust, mille ajutiseks liikmeks Eesti sai? Üleilmsest tervisekriisist? Kahtlane. Kuna USA president Donald Trump kritiseeris Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ehk WHO tegevust koroona-kriisi ajal, siis ei suuda ÜRO Julgeolekunõukogu juba teist kuud koroona-reolutsiooni vastu võtta. Põhjus on lihtne – USA pole selles nõus WHO isegi neutraalse mainimisega. Ja USA on üks viiest vetoõigusega Julgeolekunõukogu liikmest.

Selle suhteliselt üldsõnalise resolutsiooni eelnõu nagu kuuma kartuli käest kätte hüpitamine näitab kui keeruline on ÜRO tipus üksmeele otsimine ja veel keerulisem selle leidmine. Eesti seisab seal nagu väikese laeva dekil, millest kõrged lained üle rulluvad.

Aga Eesti on maikuus ka ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja. Milline jälg endast jätta? Eesti kasutas ära 8. mai, mida Lääs tähistab kui Teise maailmasõja Euroopa-lahingute lõpu aastapäeva, tänavu 75. aastapäeva.

Teise maailmasõja õppetundidest rääkisid Eesti kutsel kuus tundi kestnud kohtumisel ligi 80 riigi esindajad, neist pea 50 välisministrit või aseministrit. See oli suurim kõrgetasemeline ÜRO liikmesriikide kogunemine alates koroonakriisi puhkemisest. Asja muudab eriliselt huvitavaks see, et... tegelikult kohtumist ei toimunud. Tähendab seda ei toimunud nii, nagu maailmaorganisatsioonis on seni harjutud – riikide kõrged esindajad lendavad New Yorki, sõidavad ÜRO peakorterisse, istuvad oma kohtadele, lülitavad mikrofonid sisse ja hakkavad rääkima.

Praegu ei lenda neist keegi ja enamus neist ei tahaks väliskolleegidega ühte füüsilisse ruumi sattuda.

Eesti kutsus 80 riiki kokku virtuaalselt, kasutades Eestis loodud turvalist virtuaalürituste platvormi Hybridity. Tehnikute ja režissööride meeskond kandis kohtumist nagu telesaadet mitmesuunalise videovoona Kultuurikatlast, Tallinna lahe äärsest vanast elektrijaamast, üle maailma. Kusjuures, kõigi kogunemisel osalenud riikidega tehti enne ka tehniline proov, et ühendused oleksid ühendatud. Olid.

Millest kohtumisel osalenud ministrid või riikide esindajad kõnelesid? Teise maailmasõja õppetundidest, oleks diplomaatiline vastus. Sellest, kuidas Teine maailmasõda meid endiselt mõjutab, oleks samuti korrektne öelda. Ning võib kasutada ka ajaloolase ja õppejõu David Vseviovi mõtet tema äsjases intervjuus ERR-ile, kus ta rääkis, kuidas olevik kujundab minevikku ja seda teevad ka poliitikud, kellel jagub ajaloo vallas palju arvamusi.

Ent sõnadest olulisem on digitaalne käpajälg, mille Eesti selle virtuaalse kogunemisega ÜRO vaibale vajutas. Või Eesti lahendus ÜRO kõrgetasemelisteks kohtumisteks ka siis, kui inimeste füüsiline kokku tulemine on raskendatud või välistatud? Sest järgnenud reaktsioonides ÜRO kuluaarides on tunda nii väikest, kuid positiivset kadedust, et üks pisike riik midagi sellist suutis, aga veel rohkem entusiastlikku uudishimu, et kas niisugune digitaalne kohtumine võikski nüüd muutuda maailmaorganisatsiooni uueks normaalsuseks.

Kuigi, mulle isiklikult – just isiklikult ja just koroona-kriisist avanevas Eestis – meeldib rohkem kolleeg Anvar Samosti ütlemine tema hiljutises maakonnalehtede kommentaaris, et "me oleme inimesed ainult seni, kuni suhtleme üksteisega, sõna otseses mõttes".

Eesti kokku kutsutud ligi 80 riigi virtuaalkohtumine ÜRO-s. Autor/allikas: Välisministeerium

Toimetaja: Aleksander Krjukov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: