"Insight": ühe lobudiku elanike ja kiriku vägikaikavedu Narva-Jõesuus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kogudus püüab välja saada viimast asukat Narva-Jõesuu rannal asuvast vanast poollagunenud majast. Draama, millesse on kaasatud linnavõimud ja mitme pere mitu põlvkonda, on kuurortlinnas asuva helesinise puumaja ümber käinud juba pea veerand sajandit.

ETV+ uuriva saate "Insight" ajakirjanikud läksid uurima, miks on maja endised elanikud veendunud, et nad on paljaks varastatud ja kodust ebaõiglaselt ilma jäetud.

"Mälestusmärk omavolile"

Tüliõun – vana kahekorruseline puumaja Aia tänaval – asub mõnesaja meetri kaugusel maalilisest Narva-Jõesuu rannast. Kohalikele pole saladus, et 90-ndatel käis kuurortlinnas kallihinnaliste kruntide pärast tõeline sõda. Maatüki saamise nimel põletati maju maha. Ahervaremetele kerkisid luksuslikud kiviehitised, mis müüdi uutele jõukatele omanikele.

Lagunenud puumaja pääses taolisest saatusest, ent selle lugu pole vähem dramaatiline. Veerand sajandit tagasi teatas oma õigustest hoonele Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kohalik kogudus. Üheteistkümne korteri elanikele oli see tõeline šokk.

Viimne kangelane

Gennadi Zubov on selle kohalike poolt onu Tomi onnikeseks ristitud maja viimane asukas. Mõned lobudiku aknad on kinni löödud. Teise korruse veranda on silmanähtavalt alla vajunud, kriuksuvad põrandalauad õõtsuvad jalge all. Laest pudeneb krohvi. Raske ahi on korstna küljes lahti tulnud ja seisab viltu nagu Pisa torn. Ümber kukkumast takistab seda seina külge kinnitatud puksiirtross. Läbi silmale nähtamatute seinapragude vihisev tuul viitab ühemõtteliselt hoone avariiolukorrale.

52-aastane puudega Zubov on olnud piiramisrõngas üle kümne aasta. Selle aasta mais kirjutati ta korterist välja ja teda teavitati elektri peatsest väljalülitamisest. Mees ei anna alla ja lubab oma ristikäiguga kiriku vastu lõpuni minna. "Teised põgenesid. Mina jäin, sest mul pole kuhugi minna," rääkis Zubov. Ta on barrikadeerunud teisele korrusele, viimasesse elamiseks mingilgi määral sobivasse tuppa, kus kunagi suri tema ema. Ta elab 243-eurosest invaliidsuspensionist. Mugavustest on majas ainult ahi, vett tuleb tuua allikalt.

Praegu ootab ta majaomaniku – EELK kohaliku koguduse – viimast tormijooksu.

Ma elan siin lapsest saati!

Ühena viimastest kolis majast välja meditsiiniõde Natalja Logvinova. Ta pakkis asjad, võttis ema ja lapsed ning lahkus lagunevast majast rohkem kui kümme aastat tagasi. "Kiriku esindajad tulid ja ütlesid: minge ära, teil pole õigust siin olla. Imestasin – tegelikult ma olen siin lapsest saati elanud," meenutas Logvinova. Tema lapsed paluvad siiani, et nad läheksid armsasse helesinisesse majja tagasi.

Neetud vana maja

Viltuvajunud ja tühja hoone morn välimus nagu peegeldaks katsumusi, mis maja on aegade jooksul oma elanike teele veeretanud. 90-ndate keskel jäi Jelena Jeršova tütar raskelt haigeks. Naine uskus, et haiguse põhjuseks on lähedal asuv mööblikombinaat. Pikalt mõtlemata otsustas Jeršova sealt ära kolida ning vahetas toa Narvas korteri vastu õnnetus vanas majas Narva-Jõesuu rannal.

Vahetuse eest maksis Jeršova peale õpetaja jaoks tollal fenomenaalse summa – tuhat dollarit. See oli saatuslik viga, mille tagajärjel said nad tütrega kõvasti petta. "Ma poleks seda iialgi teinud, kui oleksin teadnud, et me ei saa seda korterit erastada. Ma pole ju idioot," rääkis Jeršova nukralt.

Jeršova tütar Jekaterina Boiko kolis uude korterisse 1995. aasta detsembris ja esitas praktiliselt kohe koos teiste majaelanikega avalduse korteri erastamiseks. Ent peagi kuulsid nad, et välja on ilmunud maja õigusjärgne omanik. "Kollased kaardid", mille eest elanikud kavatsesid elamispinna erastada, muutusid hetkega kasututeks paberilipikuteks.

"See on omavoli. See maja on mälestusmärk omavolile," kurtis Jeršova. Seaduse järgi oleks tulnud talle rahalist hüvitist maksta või anda teine elamispind, kuid seda ei tehtud. Õiglust otsides kulutab naine tänaseni edutult linnavalitsuse lävepakke. "Kui inimesed on pandud sellisesse olukorda, tuleb asja üle järele mõelda. Tuleb leida olukorrast väljapääs. Seda peab tegema linnavalitsus," on ta veendunud.

Selgub, et eelmisel sajandil elas selles õnnetus majas kohaliku luteri kiriku teenijaskond. 1939. aastal võttis nõukogude võim koguduselt ära nii kiriku kui eluhoone. Hooned jäid sõjas imekombel terveks, pärast sõda aga lõhuti kirik vundamendini maha. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist nõudis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kohalik kogudus õigluse jaluleseadmist ning maja ja maa tagastamist.

Võimud rahustasid elanikke ja mõnda aega jäi kõik muutumatuks. "Meile öeldi: keegi teid välja ei aja, elage. Ainult makske munitsipaalfirmale," meenutas Jelena Jeršova.

Kiriku esindajad ilmusid kohale 2002. aastal. Just sellal oli maja pärast kõigi bürokraatlike barjääride ületamist lõplikult kogudusele tagastatud. "Suvel saime neilt üüriarved. Summad oli täiesti röögatud," rääkis Jeršova.

Kiriku esindajad keeldusid "Insightile" intervjuud andmast. Ajakirjanikul õnnestus suhelda Silvia Remmeliga, kes oli pikka aega seotud koguduse juhtimisega. Ta meenutas esimest kohtumist elanike ja võimudega. Tema sõnul tegi ta elanikele ettepaneku sõlmida üürileping, ent jutuajamisest ei tulnud midagi välja. Ta tunnistas, et vestlus toimus kõrgendatud toonil.

Elanikud keeldusid üüri maksmast. Neid oleks pigem rahuldanud teine variant: jätta maja kirikule ja saada teine elamispind. Seda neile aga ei võimaldatud. Järjekordse katse korteriprobleemi lahendada tegi kirik 2007. aastal. Ta leidis firma, mis pidi maja korda tegema. Kirik palus võimudel elanikud välja kirjutada, võimud keeldusid. Kirikul jäi üle ainult jõudu kasutada – pöörduda kohtusse ja lasta kõik ebaseaduslikud elanikud välja tõsta. Silvia Remmeli sõnul aga hakkas neil inimestest kahju ja nad ei läinud kohtusse.

Kortereid pole, aga pidage vastu!

Veider võistlus "kes on majas peremees?" käib juba teist aastakümmet. Elanikud peavad end endiselt asjaolude ohvriks, kirik aga näeb neis puuküürnikke. Selge on aga üks: inimesed ei ela selles lagunenud osmikus kiusu pärast. Nad elaksid meelsasti kuskil mujal. Oleksid rõõmsad teise eluaseme üle ega lahkuks sealt solvunult. Kujunenud olukorras oleks linn pidanud neile teise elamispinna leidma, kuid ei teinud seda. "Miks neile elamispinda ei antud, ma ei tea. Mul on keeruline seda kommenteerida," kehitas praegune Narva-Jõesuu linnapea Maksim Iljin õlgu.

Äärmuslikud abinõud

Pikaleveninud lugu jõudis haripunkti mais. Gennadi Zubovile, "onu Tomi onnikese" viimasele elanikule esitati ultimaatum: ta kirjutati korterist välja ja teatati, et juuni algul lülitataks elekter välja. Võimud ei kavatse sekkuda. "Füüsiline väljatõstmine on kiriku ja härra Zubovi vaheline asi. Meie sellesse sekkuma ei hakka, sest antud juhul ei ole me ei omanikud ega huvitatud isikud," laiutab linnapea Iljin käsi.

Zubovi ahastus on jõudnud viimse piirini. Silvia Remmelil on hästi meeles nende viimane kohtumine, mis toimus linna ainsas Maxima kaupluses. Mees olevat talle öelnud, et korteriküsimus tuleks lahendada ilma verevalamiseta. Remmelit hirmutas see jutt tõsiselt, Zubov aga ei tunnista sellist väljaütlemist omaks. Tõsi küll, pärast paari edutut pöördumist linnavõimude poole abi saamiseks ja üht tulemusetut kõnet otse "Insighti" silme all suundus ta politseisse ja tegi järgmise avalduse: "Teatan politseile otse, et kui mind välja tõstetakse, olen sunnitud sooritama kuriteo ja tapma kellegi neist, et mind pikaks ajaks vangi pandaks, et ma saaksin seal elada. Seal ma ei pea muretsema kütte ja vee pärast nagu siin."

Õiglus ei pääsenud võidule

Linnavõimud ei näe ühtegi põhjust, miks peaks helesinise puumaja endistele ja praegustele elanikele andma alternatiivse elamispinna. Zubov pole suuteline seda andestama. Ta ütles, et oma nõrkuse tõttu.

See lugu polnud ruutmeetritest ega vanast viltuvajunud puumajast, mis ei sobitu kuidagi teda ümbritsevate uusehitiste hulka. See lugu oli õiglustundest. Aastakümneid tagasi koputati selle maja uksele ja paluti elanikel lahkuda. Nüüd ajalugu kordub.

Ehkki võimud olid kohustatud leidma inimestele elamispinna või maksma neile rahalist hüvitist, seda ei tehtud. Narva-Jõesuu linnapea Maksim Iljini sõnul on see rong juba läinud. Ainus, mida saab inimestele pakkuda, on linnale kuuluv üüripind.

Zubovile pakuti sellist elamispinda. Tema sõnul on see hullem kui hurtsik, kus ta ilma vee ja nüüd ka ilma elektrita elab. See aga tähendab, et tema vastasseis kirikuga pole veel lõppenud.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: