Rein Lang ootab ebavajalike õigusaktide tühistamise aktsiooni ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kadri Põlendik

Endine justiitsminister Rein Lang leiab, et Eesti liigub järjest ülereguleerituma ühiskonna suunas ning ootab sellist poliitilist aktsiooni, millega tühistataks ebavajalikud seadused, sest vastukäivaid õigusakte on juba liiga palju. Lang andis "Vikerhommikus" intervjuu Eesti põhiseaduse 100. aastapäeva puhul.

Kas meie põhiseadus töötab hästi, töötab tõrgeteta?

Minu meelest küll, see on üks päris õnnestunud dokument. Tõnu Anton, kes juhatas Põhiseaduse Assambleed, ütles paar aastat tagasi, et juriidilistes nüanssides võib-olla ei olegi tegemist perfektse dokumendiga, aga tegemist on poliitiliselt hiilgava saavutusega. Ja ma selle arvamusega täiesti ühinen, nii et ma ei näe küll ühtegi põhjust nurisemiseks.

Millal te viimati lugesite põhiseaduse kommenteeritud väljaannet?

See on üks niisugune raamat, mis mul on töölaua kõrval ja seda läheb perioodiliselt ikka vaja. Minule meeldib raamatuna teda kasutada, mitte niivõrd veebiväljaandena, aga ma tean, et ma olen selles mõttes väga vanamoeline.

Sellist kihku ei ole tekkinud, et ma ei ole selle kommentaariga nõus või et ma tahaks ise sinna mingi kommentaari juurde kirjutada?

No kui ma kõigega nõus oleks, siis oleks tegemist ilmselt vaimse mandumisega, aga valdavalt olen jah; valdavalt on need autorid, kes nende kommentaaride taga on, ikkagi selle põhiseaduse vaimu väga täpselt ära tabanud.

Miks üldse on vaja välja anda ja uuendada põhiseaduse kommentaare?

Sellepärast, et aeg ja ruum muutuvad meie ümber. Midagi pole parata, ühed või teised mõisted omandavad ajas ja ruumis mingisuguseid uusi varjundeid, et mitte öelda 50 erilist varjundit on kõikidel asjadel. Et selles mõttes on see täiesti tavaline tõlgendamisprotsess ja Eesti põhiseadus ongi kirja pandud lihtsate lausetega ja väga lühidalt, mis tähendabki seda, et seal on seda tõlgendusruumi tegelikult üsna palju.

Kui nüüd vaadata sellele lõppenud kevadele, see oli päris eriline, ja kehtestati eriolukord, kehtestati hulk piiranguid. Kuidas teie juristina tundsite – kas kusagil oli mingi äkki vastukarva minemine põhiseadusega ka või oldi sellele lähedal äkki?

No vot, see on nüüd muidugi karm küsimus. Rain Kooliga on seda hea arutada, kuna tema tunneb Soome asja väga täpselt ja mulle tundus, et soomlased vedasid näpuga oma põhiseaduses järge tunduvalt rohkem, kui Eestis seda tehti. Eestis oli ikka väga pragmaatiline see suhtumine, et kui vaja, teeme ära, ja loeme põhiseadust pärast hiljem tagantjärele. Soomes oli ikka vastupidi. Oli küll, oli väga niisuguseid huvitavaid käike, mis minu arvates olid ikka tugeva riivega kehtivas põhiseaduses.

Tooge mõni näide?

Saaremaa ja Muhumaa lukkupanemine selliselt, et inimesed, kellel oli seal vara, ei saanud seda vara minna valdama. See on ikka väga karm meede. Soomes, näiteks, võib ka põhiseaduse järgi seda teha, aga seal on see klausel, et kui ei ole olemas mingeid muid võimalusi. Ja Soome valitsus seda kasutas, aga hästi ruttu korjas selle piirangu ka ära Uusimaa suhtes. Nii et meil parlament ei vaevunud seda isegi mitte arutama.

Ehk siis probleem oli see, et seda ei arutatud, mitte niivõrd see, et Saaremaa lukku pandi?

Kas oli teisi võimalusi selle epideemia leviku pidurdamiseks? Minu meelest küll oli.

Kas see oli ainukene selline vastasseis justkui tehtud otsuse ja põhiseaduse vahel?

No eks siin ole palju tegelikult riivekohti ikkagi ja need puudutavad ikka isikute põhiõigusi. Ma toon näiteks ühe näite – kas ikkagi on väga mõistlik põhiseaduse valguses öelda, et kõik kogunemised ja meeleavaldused on rangelt keelatud? Tartus ju oligi see juhus, et inimene avaldas meelt, silt oli toki otsas, üksinda. Tuli politsei ja ajas niiöelda meeleavalduse laiali. See kindlasti ei ole nagu asjakohane. Alati tuleb vaadata seda, kas need meetmed, mis kasutusele võetakse, on üldse nagu asjakohased, on nad proportsionaalsed selle eesmärgiga seoses. Mis eesmärki võis küll kanda kaitseliidu ratsapatrull metsas Läti piiri ääres? Mulle jääb see tänaseni pisut mõistmatuks.

Kui me räägime põhiseaduse riivest ja räägime õigusruumist laiemalt, siis päris sageli, kui võetakse vastu uusi seadusi või kui presidendilt oodatakse mõne uue seaduse väljakuulutamist, siis räägitakse sellest, et on riive põhiseadusega. Ja olen kuulnud ka seda lauset, et mõnikord ongi väike riive, et see on täitsa tavaline. Mis te selle kohta ütleksite, kas meil on tavaline see, et mõningad uued seadused ikkagi ei lähe päris 100 protsenti põhiseadusega kokku, aga see on täiesti okei?

Siin ma näen tegelikult ühte natukene muret tekitavat tendentsi, et vanadel aegadel, kui ise sai selles supis keedud, siis põhiseadusega kooskõlas õigusakt oli nagu väga tähtis asi, sellele pöörati ka valitsuse poolt hästi suurt tähelepanu. Pigem otsustati, et nad ei lähe nagu konfrontatsiooni nende teiste jõududega, kes valvavad põhiseadust. Aga nüüd ma vaatan, et nii mõnigi kord lihtsalt tehakse nagu meelega, et võtame mingisuguse seaduse vastu, et ah, las see president siis vaatab, et kas ta on põhiseadusega kooskõlas või mitte, aga meie saame vahepeal oma valijatele teatada, et kõik on, näete, hästi, me võtsime abinõud tarvitusele. See ei ole poliitiliselt kultuurne.

Aga kas Reformierakonna valitsemisajal tõesti ei olnud ühtegi seadust, mille president oleks jätnud välja kuulutamata, viidates sellele, et see võib olla põhiseadusega vastuolus?

Oli mõni ikka, nii et selles mõttes neid konflikte tuleb ette, aga et selline üldine suundumus, millest ma natukene aega tagasi rääkisin, oli ikkagi see, et neid üritati ikka kindlasti vältida. Nad tekkisid ja mõnikord tekkisid nad ka valitsusele üllatusena, aga täna mulle tundub just see, et valitsusele ei tule üllatusena need riived ja siis tahetaksegi nagu see vastutus ajada kellegi teise kaela – olgu see siis kas president või riigikohus ja see ei ole hea tava.

Mis teile tundub, et kuhu meie õigusruum liigub? Kas need tendentsid, mida praegu näha on, kas on midagi muret tekitavat, või on meil kõik hästi ja laseme aga samas vaimus edasi?

No väga hästi ei ole, minu meelest me liigume sellise ülereguleeritud ühiskonna suunas, kus iga asja kohta on kuskil mingi seadus. See on natukene sellise Saksa positivistliku õiguskoolkonna filosoofia, et ühiskonna organiseerituse tase sõltub eelkõige sellest, kui palju on meil õigust, kirja pandud õigust. Mina seda koolkonda ei esinda, mina esindan rohkem sellist Kanti õigusfilosoofilist koolkonda, kes ütleb, et igas kirja pandud õiguses seisab eetika ja moraal nii või teisiti kõrgemal. Nii et elame-näeme, kuhu see kõik tüürib. Liiga palju on kõiki neid õigusakte.

Mina ootan pingsalt seda, millal tuleb selline poliitiline otsus koalitsiooni moodustamisel, et me vaatame need kõik eksisteerivad õigusaktid, nii seadused kui seaduste alusel antud määrused ja käskkirjad läbi, ja tühistame ebavajaliku ära. See oleks üks kõva aktsioon ja seda tuleks kindlasti teha, sest täna on juba nii palju vastukäivaid õigusakte hästi palju.

Kui vaadata nende seaduste sõnakasutust, siis kuidas teile tundub, kas need on ikkagi igale inimesele arusaadavad või pigem mitte?

See on kindlasti probleem. Üks asi, mida me peame endale aru andma, on see, et meid on üks miljon eestlast omaenda riigis, natuke veel peale välismaal, ja et sellel rahval on oma eestikeelne õigusterminoloogia ja täiesti eesti keeles kirjutatud õigus ja selle seletused. See on maailmas absoluutselt unikaalne. Nii et see, et see terminoloogiline areng ja kõik see keel bürokratiseerub aja käigus, see on ka loomulik, selle vastu tuleb võidelda, ja selle vastu minu teada võideldakse ka. Küsimus on jälle rohkem selles, kuivõrd palju poliitilisel tasandil tähtsustatakse. Minu arvates tuleks tähtsustada. Kui me võtame täna mingisuguse suvalise seaduse ette, loeme ta läbi, siis jah, mõningatel juhtudel on arusaamisega suuri raskusi...

Isegi juristil?

No aga see on ju juristide leib, jumal hoia, ega siis nemad ju kasutavad seda igapäevaselt. See ei tähenda seda, et nüüd ühiskond tervikuna peaks selle juristide leiva eest nüüd hommikust õhtuni hoolitsema.

Ühiskond tervikuna tihtipeale reageerib sellistele ootamatutele sündmustele, nagu näiteks Lihula mõrvatöö, nõudmisega, et seadust tuleb muuta, seadust tuleb karmistada. Kuidas te sellele vaatate, et kas neid seadusi tihtipeale tuleb muuta, selleks, et ühiskonnas mõni protsess muutuks, või on meil juba seadused olemas ja küsimus on selles, et kuidas neid rakendatakse või tõlgendatakse?

Mina vaatan selle peale heatahtliku muigega, sest mulle alati meenub seoses sellega üks periood Eesti Vabariigi justiitsministeeriumi töös, kui järjekordselt oli teemana ajakirjanduses üleval see, et alaealistele on alkohol liiga kättesaadav. Siis me saime päevas umbes kümme ametlikku kirja, kus tehti ettepanek keelata alaealistele alkoholi müük. Nii et see, kui mingisugune asi sünnib, siis alati leidub inimesi, kes kohe tahaksid midagi nagu reguleerida või siis on neil see ettekujutus, et see on reguleerimata.

Just tahtsin öelda neile raadiokuulajatele, kellest iroonia võib-olla mööda läks, et alaealistele alkoholi müük on keelatud olnud koguaeg.

Absoluutselt. See on iseenesest ühiskonnas väga loomulik käik, et kui juhtub midagi väga eriskummalist ja väga kurba, siis kohe algavad ka diskusioonid seadusruumi üle. Aga siin on ajakirjanduse ülesanne muidugi eelkõige inimestele öelda, mis kehtib ja mis ei kehti ja mis on kõik võimalikud tagamaad sellele.

Rein Lang on tuntud ka Kuku raadio ühe saatejuhina. Tihtipeale on Rein Langi hambus seesama Eesti Rahvusringhääling, mille stuudios Rein Lang praegu istub. Kas rahvusringhäälingu seaduses tuleks ka midagi muuta?

Selle üle võib arutleda, aga esmatähtis on minu meelest see, et rahvusringhäälingu seadust täidetaks. Täna mina kinnitan Vikerraadios, et ei täideta sajaprotsendiliselt.

Mis osas?

Seda, et kas ERR-i püha kohus on tegelikult olla uudiste objektiivne vahendaja ja olla platvormiks erinevate arvamuste levikule ühiskonnas. Nüüd kui me vaatame ERR-i tegevust tervikuna, siis mulle tundub, et siin on hoopis teised prioriteedid, kui need, mis seaduses kirja on pandud.

Mis need teised prioriteedid tunduvad olevat?

Noh, kui me vaatame viimaseid arenguid, siis mina küll aru ei saa, et miks on vaja tasuta videolaenutust pidada, kus on mitte ainult ERR-i arhiiv, vaid kõikvõimalikke lääne seriaale, mille litsentsid on ju maksumaksjale midagi maksma läinud. See sarnaneb kangesti sellise tasuta ühistranspordi ideega. Samamoodi ma näen seda, et kui pidevalt kurdetakse rahapuuduse üle, et ei saa päevast päeva valgustada seda, mis toimub Soomes, aga väga pompöösselt edendatakse seda Eurovisiooni lauluvõistlust või Eesti Laulu, siis küsimus on prioriteetides.

Veel üks temaatika, mis on praegu ikkagi väga tõsiselt päevakorral, on Euroopa Liidus plaanitav ühislaen, millega tahetakse aidata Euroopa Liidu riikidel koroonaviiruse levikust tingitud majanduskriisist üle saada. Ja praegu on siis küsimus selles, et kui nüüd Eesti peaks sellega nõustuma, kas see läheb kokku nende aluslepingutega, kas see läheb kokku selle mandaadiga, mis on saadud rahvahääletusel aastaid tagasi, kui me Euroopa Liiduga liitusime? Et mis teie vaade sellele on? Kas need protsessid, mis praegu toimuvad, need sobituvad meie õigusruumi?

No see on teema, mille üle juristid võivad vaielda muidugi lõpmatuseni ja lugeda seadustähte ühte-, teist- ja kolmandat pidi. Kindlasti on siin vaieldavusi. Näiteks aluslepingute järgi riikide finantskohustused ja maksusüsteem on riikide enda asi, see ei ole Euroopa Liidu pädevus. Samas jällegi, kui me tahame, et Euroopa Liit oleks ühisturg ja kasutusel on ühine raha, siis on täiesti mõeldamatu see, et igaüks keedab pajanurgas rammusamat suppi. Nii et mina isiklikult tahan, et Euroopa Liidus oleks ühisraha, et see oleks tegelik ühisturg, mitte selline sõnades valitsev ühisturg. Ja no see eeldab tegelikult ikkagi mitmetes kohtades selle mõru pilli alla neelamist, et oma suveräänsust tuleb loovutada, aga see loovutamine peab olema vabatahtlik.

Aga praegu selles samas ühislaenu küsimuses, kas tuleks teha teie meelest rahvahääletus uuesti või mitte?

No ei saa teha, sest riigile finantsiliste kohustuste võtmine ei saa olla rahvahääletuse objekt vastavalt kehtivale põhiseadusele. Midagi pole teha.

Toimetaja: Helen Heidemann, Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: