Riigikogu lõpetab hooaja ja läheb kolmeks kuuks suvepuhkusele. Ametlikult parlamendi 101 liiget küll ei puhka. Võimalik, et mõned korrad peavad koosolekuid erinevad komisjonid ja välistatud pole ka riigikogu erakorraliste istungite kokku kutsumine. Aga üldiselt vajub parlament septembri keskpaigani siiski suvisesse, vähese töö rütmi.

Nii on seadusandjatel aega rahulikult mõelda keerulisele teemale "eriolukord ja riigikogu".

Koroona-kriisist tingitud eriolukorra ajal nägime, kuidas parlamentaarse Eesti parlament jättis end väikese vennana valitsuse suurde varju. 12. märtsi hommikul kuulis riigikogu peaminister Jüri Ratase poliitilisest avaldusest, et oleme sisenemas hädaolukorda ja sama päeva hilisõhtul saime valitsusest uudise, et riigis kehtestati eriolukord koos ohtrate keeldudega.

On riike, kus peaminister ei saa otsustada nii tugevate piirangute kehtestamist, pikendamist ja lõpetamist ilma parlamendi heakskiiduta. Eestis seadus seda ei nõua ja valitsus saab endale vabad käed. Vabad ka parlamendi sekkumisest.

Muidugi, kriisis tulebki otsustada kiiresti. Lõputud arutelud ja kümnetele küsimustele vastamine riigikogus võtab tempot maha, lükkab otsuseid mõned tunnid või isegi pool päeva edasi. Samas teab valitsus, et lõpuks vastutab tema, kui midagi halvasti läheb, ja seda vastutust ei taha keegi jagada. See on riigikogule mugav. Teisalt loodab valitsus, et talle kuulub ka õnnestumise kiituse monopol. Mitme võimupoliitiku ülesse liikunud usalduskõver seda ka kinnitab.

Eelnevale võib oponeerida, et riigikogu liikmed said eriolukorra ajal pidevalt enda e-posti ülevaateid valitsuse tegevusest ja peaminister kohtus riigikogu vanematekoguga. See kõik oli elementaarne inforing, mõnikord vaid veidi laiem meedias räägitust.

Kuid kriisiaja võimalike otsuste üle arutamisest – isegi ainult arutamisest – oli parlament kõrval, mis kõrval. Nn koroona-kobarseaduse kiirkorras vastuvõtmine oli kohustuslik erand, nagu tundus kahjuks kohustuslik sellesse valitsusparteide poliitiliste lubaduste sisse kirjutamine.

On parlamendi väärikus ja on parlamentaarse riigivalitsemise põhimõtted. Karantiinist ja eneseisolatsioonist väljunud Riigikogul, jaotamata end koalitsiooniks ja opositsiooniks, on septembri keskpaigani aega mõelda, kuidas järgmises kriisis seista enda väärikuse ja parlamentarismi põhimõtete eest. Kui muidugi võimuliidu aur ja vile ei lähe koalitsiooninõukogu toel tekkinud Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni likvideerimise arutamisele ning EKRE tahte kaitsmisele hoida muredega lapsed eemal psühhiaatrilisest abist.

Valitsus ja terviseamet on lubanud, et koroona-viiruse teise laine ajal, kui see tuleb, ei panda Eestit enam nii kinni, nagu see juhtus kevadel. Ka parlament ei saa ennast teist korda nii sügavasse eneseisolatsiooni määrata.