Peeter Järvelaid: Jaak Joala, Tõnis Mägi ja Pelgulinn ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Saade
Saade "Estraaditähestik: Jaak Joala" 1981. aasta. Autor/allikas: Jaan Rõõmus

Lavalaudadel kohati rivaalidena tajutud Jaak Joala ja Tõnis Mägi olid sarnasemad, kui üldiselt teada, alates sellest, et mõlema lapsepõlv möödus Tallinnas Pelgulinnas, kirjutab oma arvamusloos õigusteadlane ja ajaloolane Peeter Järvelaid.

Praegusele nooremale põlvkonnale tuleb ehk suure üllatusena teadmine, et meie tuntud laulumehed Jaak Joala ja Tõnis Mägi polegi elus olnud nii vastandlikud. Kuigi Tõnis Mägi eestikeelsed elulood internetis algavad alles aastast 1991 ja tema varasemat tegevust muusikuna NSV Liidus ei puuduta, olid mõlemad mehed väga tihedalt kuni 1987. aastani sellega seotud.

Kui hüüdnime "Kremli ööbik" hakatakse kunagi muusikaajaloos kaalutletumalt jagama meie lauljatele, kes kuni 1991. aastani NSV Liidus omasid üle suure riigi esinemisvõimalusi, siis tuleks seda tiitlit eesti lauljate puhul kas üldse mitte kasutada või siis kasutada kõigi kohta. Miks seda vaid Jaak Joala kohta mingil hetkel Eesti meedias kasutati, oli seotud ehk isegi konkurentide väikese kadedusega, sest Tõnis Mägi on Venemaa televisioonis tunnistanud, et Jaak Joala oli selle aja parim laulja, kelle tasemeni ei tema ega ka teised meie lauljad ei küündinud. Selline ülestunnistus tuli Tõnis Mägilt aga juba pärast Jaak Joala elust lahkumist.

Kuid neid kaht meest sidus elus mingil hetkel Põhja-Tallinn. Kui Jaak Joala on intervjuudes ikka rõhutanud, et tema kasvas üles Pelgulinnas või siis vanaema juures Koplis, siis Tõnis Mägi noorpõlvemeenutustest tuleb vaid mõnikord esile fakt, et ta elas Pelgulinnas Rohu tänaval, kus nende perel oli korter keldrikorrusel.

Tõnis Mägi lapsepõlvemeenutustest saab teada, et 1960. aasta 19. juunil oli Tallinnas laulupeo rongkäigu ajal selline paduvihm, et nende korteris Rohu tänaval oli vesi põlvini ning kannatada said nii mööbel kui ka vee all läbimärjaks saanud raamatud.

Arvestades, et Tõnis Mägi on sünniaastalt Jaak Joalast vanem, siis joonistades Rohu tänava piirkonnast ühe Pelgulinna poiste mängumaa trajektoori, on selge, et Tõnis Mägi ja Jaak Joala poisipõlve mängumaad pidid mingil hetkel Põhja-Tallinnas kattuma. Samuti pidi neil hiljem olema alles teadmine, et ollakse ühe kandi poisid, mis võis erinevatel aegadel välja paista erinevalt, kas teatud küünarnukitundena või siis konkurentsi lisava faktorina.

Meeste side oleks olnud ehk tihedam siis, kui poiste vanemad oleksid nad pannud samasse kooli, kuid selle kandi laste kahest koolivalikust tegid nende vanemad just erinevad. Kui Tõnis Mägi õppis alates 1956. aastast Tallinna 22. keskkoolis, siis Jaak Joala koolitee algas 1957. aastal Ristiku 69 asunud Tallinna 17. keskkoolis.

Jaak Joala on ise meenutanud, et just selles Ristiku tänava koolis tal väga vedas, sest tema esimene õpetaja Kärner olnud väga hea ja hästi südamlik naine. Hiljem, kui Mulla tänaval valmis Pelgulinna uus koolihoone (1961; Tallinna 46. keskkool, tänane Pelgulinna keskkool), jätkas Jaak Joala oma õpinguid juba seal.

Kui tulla Jaak Joala kirjeldatud lapsepõlve koduõue ja mängumaa juurde, siis tasub meenutada, et sel ajal oli see ikkagi Tallinna tõeline ääremaa. Jaak Joala on oma poisikese mängumaid määratlenud praeguse Sõle tänava piirkonnaga (tänavat ennast siis veel polnud valmis ehitatud) ja ka Pelgulinna suuri haiglahooneid polnud veel ehitama hakatud. Sellel kohal olid suured mudatiigid, prügimägi ja sealt edasi oli mängumaaks juba hipodroom. Teatud mängumaa piiriks oli ka Aarde tänav. Stroomi rand oli ilmselt nii Tõnis Mägile kui ka Jaak Joalale kodurannaks.

Kui keegi tahab üles leida Jaak Joala kunagist kodumaja, siis tasub seda teha kevadel, kui õitseb heleroosa mandlipuu, mida kuulus laulja oma lapsepõlvest tõeliselt härdusega meenutas. Püüdes nooremale põlvkonnale selgitada, kuidas võiks Jaak Joala ja Tõnis Mägi saavutusi omas ajas võrreldavalt hinnata, siis Jaak Joala suutis toona (kuni 1987-1988) oma võimalusi paremini realiseerida, saavutades rahvusvahelise läbilöögi (edu Poolas Sopoti festivalil 1975 ja 1979; Eurovisionil osalemine oli Eesti lauljatele siis veel suletud).

Hiljem kordas Joala edu Poolas Sopoti festivalil Anne Veski (1984). Tänaste võimaluste juures tuleks meie teisi lauljaid võrrelda siis esinemistega Eurovisionil ja oskusega seal teenitud rahvusvahelist huvi edaspidisesse karjääri konverteerida. Selles ajas oli Jaak Joala mitte mingi erilise välise toetuse tõttu, vaid lihtsalt lauljana oma konkurentidest üle.

Jaak Joala hilisem pettumus ja kõrvaletõmbumine oli kindlasti paljude halbade kokkusattumuste kuhjumine, kuid senised biograafid pole tähelepanu pööranud hoopis olulisemale, kui need probleemid, mida Jaak Joala tagantjärele ka ise on välja toonud. Loovisikute eneste põhjendused ei pruugi olla ainukesed, mis tegelikult ühe või teise andeka isiku eluteed juhtinud.

Jaak Joala kibestumus seisnes hiljem selles, et teatud ajahetkel oli ta nõukogude eliitestraadil samal tasemel näiteks Alla Pugatšovaga (sündinud 1949), kes oskas muutuma hakanud olusid ära kasutada maksimaalselt, aga Jaak Joala ei osanud meesterahvana astuda olukorda, kus tuntus, et estraadi on lõpuks võimalik konverteerida materiaalseks edulooks.

Jaak Joalast edukamaks sai ka Sofia Rotaru (sündinud 1947), kellega Joala lauliks suureks hitiks dueti "Lavanda", mis nüüdki kõlab hitina Venemaa raadiojaamades ja diskodel.

Kui otsida ühte hetk, kus kaks Pelgulinna poissi Jaak Joala ja Tõnis Mägi olid ühel hetkel rambivalguses, siis oli see Moskva olümpiamängude (1980) ajal, kui Tõnis Mägi esitas oma üpris tugeva aktsendiga vene keeles ametlikku olümpialaulu (Olimpiada-80), mis tegi paljud vene lauljad väga kadedaks, sest tänaseni kirjutatakse Vene meedias, et otsus Tõnis Mägi kasuks oli pigem "nomenklatuurne", kuivõrd parteilised otsustajad tahtsid olümpial näidata maailmale, et Nõukogude Liidus valitseb rahvaste sõprus ja Moskvas esitab olümpialaulu poiss Tallinnast - linnast, kus toimub samal ajal olümpia purjeregatt.

Just selle esinemise tõttu võinuks Tõnis Mägit nimetada "Kremli ööbikuks". Jaak Joala esines Moskva olümpiamängude avamisel Moskvas Kremli kongresside palees juba esimese kategooria nõukogude estraadilauljate seltskonnas, kus esitas oma laule. Kui me korraks unustame meid veidi liialt kammitsevad üleideologiseerimise ahelad, siis rahvusvaheliselt on kombeks meenutada neid lauljaid, kes saanud esitada laule olümpiamängude programmis, veelgi enam tunnustatakse võimalust esitada olümpia ametlikku tunnuslaulu.

Praegune Põhja-Tallinn võiks seda lahke sõnaga meenutada ja jalutades nendel tänavatel, kus nii Tõnis Mägi kui ka Jaak Joala kord poistena ringi liikusid, öelda: olid ikka kanged need Pelgulinna poisid!

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: