Randa ei tohi sulgeda, metsa võib: igaüheõiguse reeglid ja erandid
Kuidas on Eesti randades lood igaüheõigusega ning mida teha siis, kui maaomanik suvitajaid tõrjub? Kus tohib telkida? Vikerraadio "Huvitaja" saates vastas küsimustele Keskkonnainspektsiooni peainspektor Piret Reinsalu.
Kuidas Eesti rannajoonel igaüheõigusega on? Mida see täpselt sätestab ja kas on erijuhtumeid?
Igaüheõigus on huvitav asi, kuna kõikides riikides seda pole. Meie oleme pidanud läbi pika Nõukogude aja olema rannajoonest eemal ja nüüd on meil võimalus liikuda mööda avaliku veekogu veepiiri kallasrajal.
Kallasrada ongi see koht, kus me saame oma igaüheõigust rakendada. Laevatatavatel veekogudel on kallasraja laius kümme meetrit, mittelaevatatavatel veekogudel on aga neli meetrit.
Tuleb meeles pidada, et kallasrada on vaid avalike ja avalikuks kasutuseks mõeldud veekogude ääres. Kui on eraveekogu, mis jääb ühe kinnistu piiridesse ja ta ei ole avalik, siis ei ole selle ümber ka avalikult kasutatavat ruumi.
Suvine konfliktikoht võib olla see, et inimesed teavad väga hästi oma õiguseid: mul on õigus seal liikuda ja õigus midagi teha. Unustatakse ära, et õigustega kaasnevad kohustused. Küll ei koristata enda järelt, küll tehakse lärmi, ehk et kiputakse tegema liigset tüli maaüksuse omanikule. Vaatamata sellele, et Sul õigus viibida ja liikuda kallasrajal, pole ikkagi õigust maaüksuse omanikku häirida.
Mida teha, kui mõni maaomanik on oma valdusega piirneva ranna sulgenud ja ajab sinna tulnud suvitajaid ära? Mõni teine külastaja on võibolla minevikus jätnud sinna jäätisepabereid, aga kui suvitajal on siiski head kavatsused ja ta tahab rahulikult ujuda ning raamatut lugeda, ent kohtab piirivalve moodi vastalist, kuidas ta peaks siis käituma?
Siis on mõistlik helistada lühinumbrile 1313 või kirjutada keskkonnainspektsiooni meiliaadressile ja anda sellest teada. Me läheme teeme järelevalvet nii kaebuste peale kui ka plaaniliselt.
Siinkohal on muidugi paslik meelde tuletada, et on olemas kaks kallasraja tõkestamise varianti. Ühte nimetataksegi tõkestamiseks. Läänerannikul ja saartel peetakse traditsiooniliselt lambaid ja muid loomi sääraselt, et karjaaed on tõmmatud sisuliselt mereni välja. Selleks peab olema kas kohaliku omavalitsuse või põllumajandusameti kirjalik luba ja teine eritingimus on,et sellest aiast peab olema tagatud üle- või läbipääs.
Ehk et kui te näete, et tegemist on ilmselgelt karjaaiaga, aga seal on värav, siis te teete värava lahti, panete enda järgi värava kinni ja saate liikuda kallasrajal. See ei ole teema, mille pärast peaks kuskile kaebuse esitama. See on täiesti aktsepteeritav olukord.
Teine variant on see, kus misiganes põhjusel on kallasrada näiteks betoonaiaga täiesti suletud ja sealt ei saa üle ronida. Siis peab maaüksuse omanik tagama möödapääsu läbi oma kinnistu, ehk et kallasrada nihkub sisemaa poole. Kuidagi peab inimene sellest kohast ikkagi mööda saama.
Ühest küljest on õigused, teisest küljest kohustused. Mingisugust järve- jõe- või mereäärset kinnitust ostes võib kõik tunduda suurepärane: vaade on lummav ja maakler räägib maad ja ilmad kokku ning kõik ongi väga ilus. Tegelikult peab aga meeles pidama, et ostuga kaasneb ka see, et Sul käivadki inimesed kallasrajal. Sa peadki seda tolereerima. Sa peadki seda sallima. Sa ei saa käia neid sealt ära ajamas.
Kui tahad aias koera pidada, siis ei tohi aeda merele avatuks jätta. Tõkestamise puhul peab tagama inimese läbipääsu kallasrajal läbi selle, et teed aiale värava või niinimetatud lambatrepi sealt üle ning jälgima, et koer ei seaks läbijalutajaid ohtu.
Kas kallasrajal tohib liikuda ainult päevasel ajal, või on õigus kena kohta nautida ööpäevaringne?
Seadus mingisuseid kellaajalisi piiranguid ette ei näe. Ainus piirang ongi see, et pead käituma korrektselt. Öisel ajal lärmi teha ei tohi ja maaüksuse omaniku kodurahu häirimine on keelatud.
Kuidas rannajoonel äritegevusega lood on ja kui reglementeeritud see on? Kas näiteks nendel samadel maaomanikel, kelle krundid piirnevad merega, on lubatud suvitajatele jäätist ja jooke müüa? Kas tuleks oma lastega teha ka töölepingud, et neil oleks juriidiline alus seal rannas jäätist müüa ning kes vastutab sellisel juhul prügi eest, eriti juhtudel kui pole tegemist avaliku rannaga ja prügikaste pole?
Tööseadusandluse koha pealt jään vastuse võlgu. Küll aga jõudsime sinna, et kui ühest küljest müüd jäätist ja prügikaste ei ole, siis ei saa Sa pärast nuriseda, et see jäätisepaber Sul seal maas on. Saatan peitub pisiasjades, mõtle need asjad läbi.
Igal pool propageeritakse seda, et vii kaasa see prügi, mille oled toonud. Ka sellele tuleks läheneda talupojamõistusega. Prügikastide puudumine tekitab praktilises elus probleeme.
Printsiibis, ma möönan, on see õige ja ma peaksin suutma kaasa võtta enamuse prügi, mida olen loodusesse toonud. Kommikpaberi panen taskusse, väga palju asju ma saan panna omale seljakotti, aga ma kujutan ette, et see jäätisepaber, kus on natukene sulanud jäätist... Panete omale ta kotti? Vist ei pane. Taskusse? Ka ei pane.
Teine asi, mis mul on tekitanud küsimusi, on et aeg-ajalt tahetakse ka nendes metsadesse tehtud puhkekohtadesse jätta prügikastid panemata ja kõrgelennuliselt deklareeritakse, et kõik prügi, mille oled jaksanud metsa tassida, pead Sina jaksama ka nüüd koju tagasi viia. Ja sealsamas on grillplats!
Inimesed tulevad, neil on vaakumpakendis marineeritud lihad. Vaatan lahtilõigatud pakendit... Kes paneks ta endale seljakotti? Jah, enamuse prügist saaksimegi kaasa võtta, aga siiski peaksid olema ka prügikastid.
Hea, et te metsani jõudsite. Praegu on telkimise kõrghooaeg ja sügisel tahavad paljud minna marjule ja seenele. Kuidas metsas igaüheõigusega on?
Metsas me rakendame ehteestlasliku talupojamõistusega seda igaüheõigust tegelikult igapäevaselt ja ilmselt enamus inimesi teeb seda õigesti ja lugupidavalt nii looduse kui metsaomaniku suhtes.
Reeglina näeb asi välja nii, et istume autosse ja sõidame kusagile metsa poole ja siis järsku tuleb tunne, et see on nüüd see õige mets ja seenele ja marjule minemise koht. Vajutad pidurit, pargid auto kenasti viisakalt tee äärde, võtad oma korvikesed ja lähed metsa.
Ma arvan, et neid inimesi, kes sel hetkel teevad veel mingisuguse vahepeatuse ja hakkavad kaasavõetud arvutist või mobiiltelefonist vaatama, kellele see mets võiks kuuluda, on heal juhul üks protsent.
Reeglina sellel hetkel me kõnnime sirge seljaga metsa, mõtlemata sellele, kellele ta kuulub. Sellist metsa, mis mitte kellelegi ei kuulu, pole olemas. Ta on kas riigimets või ta on kellegi eramets.
Metsas rakendame igaüheõigust selliselt, et korjame mõistlikus koguses marju või seeni, me ei lärma, me ei lõhu loodust, ehk et näiteks me ei korja marju vikatiga.
Seaduse järgi on nii, et kui maaüksuse omanik ei ole oma maaüksust piiranud või kuidagi teistmoodi selgelt märku andnud, et ta ei soovi seal teisi inimesi näha, või pannud üles märki, et jah, võite metsas jalutada, aga seeni ega marju ei või korjata, siis tegelikult eeldatakse, et see on Sul lubatud.
Algolukord on see, et Sa võid minna metsa korjama seeni ja marju ja Sa võid minna ka telkima väljapoole õueala.
Seega erinevalt maaomanikest, kelle valdus piirneb merega, on metsaomanikel õigus soovi korral ükskõik kui väikese või suure osa oma valdustest täielikult teistele inimestele sulgeda?
Jah, just.
Kui keegi pöördub teie poole andmetega, et on toimunud igaüheõiguse rikkumine, kallasrada on läbimatu või on tegemist agressiivse maaomanikuga, kuidas siis protsess edasi kulgeb?
Siis lähevad inspektorid kohale ja kui on tõesti selline aed, millest ei ole tagatud läbi- või ülepääs, siis esmalt teeme selgitustööd, ehk katsume kõigepealt heaga.
Kui heaga ei saa, siis üks võimalus on teha trahvi. Trahv iseenesest muidugi seda aeda ei likvideeri. Reeglina järgneb trahvile ettekirjutus.
Olen tähele pannud, et maaüksuse omanik kujutab ette, et ta võib seda ignoreerida, et ah ametnik andis mulle mingisuguse paberi kätte. Ütles küll, et Sul on näiteks kolm kuud aega selle aia likvideerimiseks või värava tekitamiseks ja kindlasti ta unustab selle ära ja sinnapaika see asi jääb. Ei jää. Me tuleme kolme kuu pärast tagasi ja kontrollime.
Riik ikkagi viib oma tahtmise täide. Esmalt määratakse paar korda sunniraha, mis peaks Sind motiveerima ettekirjutust täitma. Kui see ka ei aita, siis ongi nii, et riik asub ise seda ettekirjutust ellu viima. Ehk et võtab teil selle aia maha ja kui ta arvate, et sellega olete kuludest pääsenud, siis me nõuame veel ka need täitmise kulud välja.
Samas ei maksa unustada, et ettekirjutuse tegemise käigus lastakse teil oma arvamust avaldada. Kui te teate, et te lähete kolme kuu jooksul näiteks mingile operatsioonile või teil on mingid muud asjaolud, mis takistavad riigi pakutud aja jooksul ettekirjutuse täitmist, siis seda tuleb kohe öelda. Ettekirjutust ei koostata kiiruga ja kohapeal, vaid kaalutakse erinevaid asjaolusid.
Aia likvideerimine on pigem lihtne juhtum. On ka selliseid, kus tuleb tehnoloogia ümber seadistada või midagi keerulisemat ette võtta, aga ega ka siis pääsu ei ole. Ei maksa lootust hellitada, et küll need ametnikud unustavad – seda ei ole!
Toimetaja: Maarja Merivoo-Parro
Allikas: Vikerraadio