Marju Himma: päevakajalist eluteatrit võiks vaadata läbi kultuurifiltri ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Marju Himma
Marju Himma Autor/allikas: Kairit Leibold /ERR

Praegu aktuaalsetele teemadele annab sügavama ja mitmekihilisema tähenduse, kui mõtestada neid näidendite, filmide ja romaanide kaudu, soovitab ajakirjandusuurija Marju Himma Vikerraadio päevakommentaaris.

Suvi lubab meil aja maha võtta, et vaadata asju vahest teise nurga alt kui tavaliselt. Ajakirjanduses peaks praegu olema hapukurgihooaeg, aga kuna kurgikorjajatest ja purkipanijatest on töökätepõud, siis päevakajalistest teemadest ei pääse ka puhkuse ajal. Seda huvitavam on panna ühiskonnas aktuaalsetele teemadele vahele kultuuriteose filter.

"Good-bye, Baby"

Mati Undi sulest ilmus 1975. aastal näidend "Good-bye, Baby". See on pealtnäha punt kakofoonilisi monolooge kaotustest, lahkumistest ja eneseotsingutest. Need monoloogid kannavad pealkirju Külaline lahkub külast, Che Guevara lahkub Kuubalt, Parsifal lahkub nõiutud lossist, Rott lahkub uppuvalt laevalt jne.

Praegu päevakajalisest võiks lahkumiste ritta lisada näiteks monoloogid: terviseameti juht lahkub ametist, maksuameti juht lahkub ametist, pikaaegne linnaametnik lahkub ametist, Ukraina töötaja lahkub Eestist, terviseameti teine tippjuht lahkub ametist, teatrijuht lahkub teatrist (esialgu küll vaid kaheks kuuks) jne. Mati Unt pakub oma monoloogidega lahkumistele sisu. Iga lahkumine on isiklik, aga alati on see ka ametlik. Selle taga on ametlikud põhjused ja siis on ka on mitteametlikud põhjused. On isiklikud ängid ja neid on nii lahkujal kui ka neil, kelle juurest lahkutakse. Kuigi iga lahkumine on erinev, võib nende praeguste lahkumiste taga näha teataval määral samu põhjusi.

Õpilane lahkub koolist

Vahest üks möödunud kriisikevadet kõige paremini mõtestav monoloog "Good-bye, Baby's" on "Õpilane lahkub koolist". Selle monoloogi esitab õpetaja, kes loeb ette pika rea fakte, tõlgendusi, teadmisi. Teisisõnu püüab õpilasele kaasa anda kõik, mis eluteel võiks veel vajalik olla. Näiteks:

"Asesõnadel iga, igaüks, kumbki, üksteise ja teineteise puudub mitmus. Ei tohi magada liiga pehmel asemel ega liiga sooja teki all. Murru väärtus ei muutu, kui selle lugejat ja nimetajat korrutatakse sama arvuga. Mehed kannavad talvel tumedamaid, suvel heledamaid rõivaid. Loll saab kirikus ka peksa."

"Milleks kõik see, tahaks lihtsalt saada suvevaheajale," mõtleb õpilane, ka praegu. Vaadates lapsi ja noori, kes praegu, neil päevil saavad kätte lõputunnistuse – no selgelt on see kevad nõudnud nii paju digipädevuste omandamist, et kuivad faktid enam ei mahu repertuaari. Õpilane lahkub koolist.

"On the basis of sex"

Aga päevakajalisele teemadele pakuvad tõlgendust ka audiovisuaalteosed. Jaanipäeva paiku jättis president Kersti Kaljulaid välja kuulutamata välisteenistuse seaduse, sest see on vastuolus põhiseaduse paragrahvidega, mis nõuavad võrdset kohtlemist.

Selle teema ümber toimunud arutelu kõrvale sattusin vaatama eluloofilmi, mis inglise keeles kannab pealkirja "On the basis of sex", eesti keelde on see tõlgitud pealkirja all "Sest ta on naine".

See on tõsielul tuginev lugu Ruth Bader Ginsburgist, ühest esimesest naisest, kel avanes võimalus õppida õigusteadust Harvardis. Hiljem, palju kümnendeid hiljem sai temast ka USA ülemkohtu kohtunik. Edukatest ülikooliõpingutest hoolimata ei õnnestunud tal 20. sajandi keskpaigas töötada advokaadina, sest ta oli naine.

Tema õigusteadlase ja hiljem ka kohtunikukarjääri olulisim osa seisnes selles, et ta otsis USA seadustest pügalaid, mis läksid vastuollu võrdse kohtlemise paragrahvidega. Kedagi ei tohi ebavõrdselt kohelda tema bioloogiliste tunnuste, näiteks soo või nahavärvi alusel. Samuti ei tohi ebavõrdselt kohelda inimest seetõttu, millist rolli ta abielus või kooselus täidab. Taolisi kohtuasju võttiski Ruth Ginsburg nii naiste kui ka meeste kaitseks ette.

Soovitan vihmasel suveõhtul kindlasti seda Oscari-filmi vaadata ning mõelda, et kõik filmis näidatu on päriselu, aga see toimus juba pea poole sajandi eest, ehkki meil arutatakse sarnasel teemal alles praegu.

Inimene nagu skulptuur

Teeme väikse pöörde. "Kus põletatakse raamatuid, seal põletatakse ükskord ka inimesi." See on saksa poeedi Heinrich Heine tsitaat, mis on kirjas Berliinis Bebelplatzil oleval raamatute põletamise mälestusmärgil. Õigupoolest on see mälestusmärk lihtsalt üks sillutise piirist allapoole jääv kuubi kujuline tühimik tühjade raamaturiiulitega. See tuletab meile meelde 1933. aastat, kus selsamal kohal Berliinis põletasid natsid nende ideoloogiaga sobimatuid raamatuid.

Raamatute põletamise mälestusmärk oma tagasihoidlikkuses sisaldab väga palju valusaid kihte. See saadab hoiatava sõnumi võimujanu ja valitsemise piiritu julmuse kohta. See on linnaruumi mõttes väike ja tagasihoidlik, kuid kõnetab kõikjal üle maailma. Ja lõpuks on see ju lihtsalt üks tühi ruum tühjade raamaturiiulitega.

Sokratese mõtte kohaselt peaks inimese elu olema igast küljest kaunis nagu skulptuur. Aga mis siis, kui elu ei olnud nagu skulptuur? Mis siis, kui elu keerdkäigud tegid riigipea, aga võtsid selle pea ka n-ö maha? Mõnikord on lihtsas detailis – tühjades raamaturiiulites või üksikus peas rohkem kõnetavaid kihte, kui traditsioonilises mälestusmärgis, millest inimesed ükskõikselt mööda käivad.

Eelmainitud Heinrich Heine raamatute põletamise tsitaat, mille ta pani kirja juba 19. sajandi alguses, sai paraku rõlgeks tegelikkuseks ajaloos.

Vahest võiks ainuüksi see tsitaat meid praegu panna mõtlema, kui loeme uudiseid selle kohta, kuidas Hongkongi raamatukogudest on hakanud kaduma demokraatiaaktivistide teosed. Seda vaid mõni päev hiljem, kui Hiina jõustas uue julgeolekuseaduse. Samal ajal vahistatakse inimesi. Protestidel osalenud kustutavad jälgi, et mitte saada vahistatud ning siis ise jäljetult kaduda.

Kõlab nagu oleks see maha kirjutatud George Orwelli "1984-st". Kes täna on sõjas, on homme liitlane ning kõik jäljed sellest kustutatakse ja kirjutatakse kirjalikes dokumentides ümber. "1984" on samuti hea raamat, mida ikka ja jälle üle lugeda.

Kalju Komissarov meenutas 2017. aastal antud intervjuus, et kui Mati Undi "Goodbye, Babyt" lavale toodi, küsis näitleja Enn Kraam Komissarovilt, mismoodi sellest jamast etendus tuleb. Ja vahest just selle küsimusega tasub lähenedagi igapäevaelule – küsida, kas sellest jamast, mida eluteater püüab lavastada, ka tegelikult etendus tuleb ning millisena see ühiskonnaperiood ajaloo kultuurikihtidest tulevikus välja paistab.

Teatrikunsti 11. lennu erialaeksam "Good-bye, Baby" (UTTV)

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: